Teaduskommunikatsioon: kaheksa soovitust alustavale teadlasele ({{commentsTotal}})

Intervjuu rambivalguses.
Intervjuu rambivalguses. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kaasaegse teadlase rolliks ja kohustuseks on lisaks teaduse tegemisele ka teadmiste levitamine, õppetöö läbiviimine ja ühiskondlikus debatis osalemine. Avalikkuse ootused ülikoolidele ja akadeemilistele töötajatele on kõrged. Kuidas ikkagi suhelda meediaga nii, et ajakirjaniku poolt avaldatud teaduslugu oleks huvipakkuv, korrektne ja ka teadlane lahkuks koostööst rahuloleva osapoolena?

Möödas on ajad, mil teadlane tegi uurimistööd üksi oma kabineti vaikuses, saades rahumeeli testida meelepäraseid hüpoteese ning arendades endale meelepärast uurimisvaldkonda. Iseasi, kas sellised ajad üldse kunagi on eksisteerinud – juba Vana-Rooma aegadest pärineb praktika, kus rikkad metseenid võtsid enda hõlma alla teadlasi ja kunstnikke, toetades rahaliselt nende tegevust. Tänapäeval sünnib teadus maksumaksja rahaga – olgu selleks siis Euroopa Liidu või Eesti maksumaksja – ning rahastajal on õigus teada, mille eest ta teadlastele palka maksab.

Eelmisel nädalal Euroopa Liidu eesistumisega seoses Eesti poolt avaldatud poliitikadokument Tallinn Call for Action rõhutab tegevusi teaduse ja innovatsiooni edendamiseks. Üheks kolmest dokumendis välja toodud prioriteediks on ka ühiskonna ja teadlaste vahelise usalduse suurendamine. See on koht, kus meedialt ja ülikoolidelt oodatakse väljapoole suunatud kommunikatsiooni ning selgitusi, kuidas teadus meie igapäevaelu ikkagi muudab ja kuidas sinna panustab.

Kommunikatsiooni ja meediasuhtluse tähtsust rõhutavaid üritusi ja sõnavõtte on viimasel ajal olnud palju. Ühelt poolt on meedia asunud aktiivselt kasutama usaldusväärsetelt “ihuteadlastelt” regulaarselt saabuvaid sõnumeid ja kohati vastutulelikku teadlaskontakti ka lausa kurnamiseni ekspluateerima. Teisest küljest on terve hulk akadeemilisi töötajaid, kelle arvates on suhtlemine nende jaoks ebaprofessionaalsete ajakirjanikega vaid peavalu ja ajaraisk. Praktikas oleme üleminekuperioodis ning teadlase kui avaliku arvamusliidri roll on vaid süvenemas.

Economisti ajakirjanik Jason Palmer Tartu ülikoolis. Autor: Andres Tennus/Tartu ülikool

Seoses hiljutiste kõrgetasemeliste teaduspoliitika ja teadusmeedia üritustega külastas Eestit palju poliitikuid, teaduse administraatoreid, rahvusvahelisi teadlasi ja kõrgkoolide juhte, teadusajakirjanikke. Nii Tartu ülikooli kui Tallinna tehnikaülikooli külastas ja pidas avaliku loengu ajakirja Economist toimetaja ja teadusajakirjanik Jason Palmer. Tema loeng teadusmeediast, “Kuidas teadusmeedia töötab ja kuidas see enda kasuks tööle panna”, käsitles just neid aspekte ajakirjanike ja teadlaste vahelises suhtluses: kuidas kommunikeerida teadustegevust nii, et rahule jääksid mõlemad osapooled.

Allpool Jason Palmeri loengust lähtuvalt kaheksa informatiivset mõtet ja soovitust:

  1. Milleks näha vaeva teaduskommunikatsiooniga? – Teadust tehakse maksumaksja raha eest ja oma tegemistest teavitamine on iga teadlase moraalseks kohustuseks. Näidates, et teadus panustab reaalselt ühiskondlikku heaolusse, on võimalik saada avalikkuse toetust teadusrahastuse suurendamiseks. Võites avalikkuse enda poolele, suurendab teadlane seeläbi oma teaduseelarvet.
  2. Milleks just mina peaksin seda tegema? – Eesti on piisavalt väike ja iga teadusvaldkonna kohta pole suurt hulka eksperte. Seega oled sa suure tõenäosusega kõige targem ja õigem inimene oma valdkonnast rääkima. Pane tähele, et kui sina seda ei tee, siis teeb seda keegi teine sinu eest!
  3. Kes on teadlase esimene abiline? – Teadlase esmaseks kontaktiks oma teaduse levitamiseks on ülikooli või instituudi teaduskommunikatsiooni spetsialist. Koostöös kommunikatsiooni ekspertidega on võimalik välja töötada kõiki osapooli rahuldav strateegia teadussaavutuse kommunikeerimiseks, pressiteate välja saatmiseks ning sobivate meediakanalite leidmiseks.
  4. Mis siis kui ajakirjanik otse helistab (loe: tüütab)? – Ajakirjanike lugude avaldamise tempo ja töögraafikud on tihedad. Kui ajakirjanik soovib hommikul teadlaselt kommentaari, siis vastused “ma saan anda kommentaari järgmisel nädalal”, “homme”, “päeva lõpuks” on tihtipeale kõik ebapiisavad. On tõenäoline, et uudislugu oodatakse ajakirjanikult kella kuuestesse teleuudistesse – mis tähendab, et reageerida tuleks lähimate tundide või isegi pooltunni jooksul. Öeldes “ei”, leiab ajakirjanik kellegi teise.
  5. Kui palju on võimalusi loo sisusse sekkumisel? – Mõningaid. On suhteliselt lootusetu soovida, et teadlasena saaksid sa üle vaadata trükki või eetrisse minevat lugu, sest tavaliselt ei näe seda ka ajakirjanik ise – veel vähem seda viimasel hetkel teadlase näpunäidete kohaselt muuta või parandada. Arvesta, et ajakirjanikule antav info on lühike, konkreetne, ning üheselt mõistetav. Küsi intervjuu käigus, kas ajakirjanik sai sisust korrektselt aru.
  6. Kõik teadusteemad pole võrdselt meediasõbralikud. – Lihtsusta ja üldista oma teadusteemat, lähtudes põhimõttest “peab olema arusaadav ka vanaemale”. Loo endale meediasuhtluseks standardkomplekt piltlikustatud näiteid, mis aitavad teadusvõõral inimesel teemast aru saada. Proovi siduda oma uurimisteemat võimalike praktiliste väljunditega. Kasuta põnevaid ja inimlikke juhtumisi (a’la laboris toimunud äpardused), mille abil saab sisulist infot atraktiivsemalt esitada.
  7. Kui toimub intervjuu... – Intervjuu võib toimuda nii telekaamera ja võttemeeskonnaga kui ka lihtsa e-kirja kaudu. Põhireeglid: ole kättesaadav; võta hetk, et intervjuuks valmistuda; vali 3-4 põhipunkti, millest konkreetselt ja lühidalt rääkida, ära lasku tehnilistesse detailidesse; suhtle ajakirjanikuga kui huvi tundva inimesega, tegemist on vestlusega, ignoreeri kaameraid ja mikrofone. Ole valmis, et poolest tunnist intervjuust võib uudistesaatesse kasutusse minna heal juhul 30 sekundit – arvesta sellega ette.
  8. Enamik ajakirjanikke on head! – Ajakirjanik soovib reeglina tõsimeeli teadlase tööst aru saada ning seda adekvaatselt auditooriumile edasi anda – ehk siis ajakirjanikul ja teadlasel on lugu tehes sama eesmärk. Mõnikord ei saa ajakirjanik teemast lihtsalt aru – see on koht, kus teadlane saab aidata. Kui avaldamisele läheb valeinfo, siis anna sellest teada ajakirjanikule – ta hindab tagasisidet.

Vaata ka loengu salvestust ja sellele järgnenud diskussiooni tagantjärele:

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Nakatumine HPV-ga võib seostuda kasvajate tekkega

HPV vaktsiinist: ausalt ja emotsioonideta

Järgmisest aastast saavad Eesti tütarlapsed vaktsineerida end tasuta inimese papilloomiviiruse vastu. Sõltuvalt vaktsineeritute arvust on võimalik sellega nende eluea jooksul hoida ära kümneid surmaga lõppevaid vähijuhtumeid. Teaduspõhise otsuse kasulikku mõju ähvardavad aga ühismeedias kriitikameeleta jagatavad postitused.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: