TÜ meediauurija: Eesti ajakirjanikke ohustab läbipõlemine ({{commentsTotal}})

Varasemad uuringud viitavad, et läbipõlemisohus on ennekõike noored ajakirjanikud, sest nad hakkavad entusiastlikult tööga peale, võtavad palju teha ja see võib viia töökohustuste kuhjumise ning ressurside kiire vähenemiseni.
Varasemad uuringud viitavad, et läbipõlemisohus on ennekõike noored ajakirjanikud, sest nad hakkavad entusiastlikult tööga peale, võtavad palju teha ja see võib viia töökohustuste kuhjumise ning ressurside kiire vähenemiseni. Autor/allikas: Esther Vargas/Creative Commons

Ajakirjanduses tulevadki toime need, kes taluvad pidevat stressi – nii leiavad mõned eesti ajakirjanikud, keda Tartu ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktorant Signe Ivask on uurinud. Samadest uuringutest tuleb aga välja, et ajakirjanike hulgas on palju neid, keda kimbutavad tööstressist tingitud unehäired, alkoholiprobleemid ja enesetapumõtted.

Väga palju läbipõlemisuuringuid on tehtud näiteks meditsiinipersonali ja õpetajate hulgas, sest nende töö on vastutusrikas ja emotsionaalselt kurnav. Küsimusele, miks peaks ajakirjanike stressi või läbipõlemise pärast muretsema, vastaksin küsimusega, miks saadetakse 50. eluaastatesse jõudnud lennujuhid pensionile?

Sest ühelt poolt suureneb selles vanuses võimalus saada äkk-terviseriket. Teisalt võib selles vanuses inimene muutuda oma tegevuses ebatäpseks. Lennuliikluse ja seeläbi paljude inimeste eest vastutav inimene ei saa kumbagi asja endale lubada.

Kaudselt võib tõmmata paralleele ajakirjaniku tööga: kui ajakirjanik on väsinud, haige või ükskõikne, kannatab selle all tema töö kvaliteet, sisse võib lipsata hulk ebatäpsusi või sõnastusvigu. Ajakirjanik peab aga oma töös olema hoolas ja täpne.

Ajakirjanike töö on leida ja pidevalt analüüsida missugust teavet on vaja inimesteni tuua ja millises vormis seda teha. Nad uurivad saadud vihjeid, dokumente, juhtumeid ja toovad päevavalgele näiteks seaduserikkumisi.

Ajakirjanikud peavad tegelema allikate/intervjueeritavatega, kes võivad olla ebameeldivad ja agressiivsed. Näiteks on ette tulnud juhtumeid, kui allikad on hakanud ajakirjanikku jälitama või näiteks järjepanu isiklikule telefonile helistama ning ähvardama.

Samuti peavad ajakirjanikud kajastama emotsionaalseid teemasid (näiteks väikelaste surmasid) ja selleks puudub neil tihtilugu ettevalmistus või (psühholoogiline)toetus.

Varasemad uuringud on näidanud, et selliste olukordadega toimetulekuks kasutavad ajakirjanikud erinevaid strateegiaid, näiteks musta huumorit, emotsioone laaditakse maha kolleegidega vesteldes, ennast lülitatakse emotsionaalses mõttes töötades välja (isiksustundekadu) või siis kasutatakse alkoholi ja/või narkootikume.

Uurides eesti ajakirjanike läbipõlemist, stressi ja tööülesandeid, on ankeetides ja intervjuudes osa ajakirjanikke öelnud, et nende töö on juba oma olemuselt stressirohke ja kes sellega toime tuleb, sobibki ajakirjanikuks.

Teisalt on neis uuringutes hulk ajakirjanikke anonüümselt tunnistanud, et ei suuda näiteks öösiti magada, kuna neid kurnavad töömõtted, nad on ärevil ja nende süda puperdab tihti. Lõõgastumiseks on vaja juua alkoholi. Kõige äärmuslikum on osa ajakirjanike tunnistus, et kurnatusest tulevad aeg-ajalt pähe suitsiidimõtted.

Varasemad uuringud viitavad, et läbipõlemisohus on ennekõike noored ajakirjanikud, sest nad hakkavad entusiastlikult tööga peale, võtavad palju teha ja see võib viia töökohustuste kuhjumise ning ressurside kiire vähenemiseni. Uute tehnoloogiate ja nõudmiste pealetulekuga on nüüd aga juttu üha rohkem ka vanematest kolleegidest ja seda näitavad meiegi uuringud siin Eestis.

Tööandja jaoks võiks kindlasti olla kasu sellest, et töötaja heaolul hoitakse silma peal, et vältida kas või uute inimeste koolitamisest tingitud lisakulusid.

Nagu Novaatoris ka juttu oli, eristatakse kahte sorti stressi – eustressi ehk positiivset ja distressi ehk negatiivset stressi. Mõlemad aga võivad kokkuvõttes tuua pika pingutuse järel inimesele halba.

See tähendab, et inimene võib olla väga keskendunud oma tegemistele, teha kõvasti tööd ja tunda saavutusest mõnu. Kui aga kohustused ehk nõudmised hakkavad kuhjuma või neid tuleb järgemööda hingetõmbepausita väga palju, võib ühel hetkel juhtuda, et inimese ressursid enam ei taastu, sest enesele võetud kohustuste- või töökoorem ei anna selleks võimalust.

Seega elatakse ressursi mõttes pidevalt nii-öelda miinuses, mis võib lõpuks viia tõenäoliselt kas töölt lahkumise või läbipõlemiseni.

Kuidas ajakirjanike läbipõlemist uuritakse?

Ajakirjanike läbipõlemisuuringuid on ilmselt kõige rohkem teinud Kansase ülikooli teadlane professor Scott Reinardy. Endise spordiajakirjanikuna on Reinardy uurinud nii oma kolleege sporditoimetustest kui ka kõiki töötajaid toimetuses üldisemalt.

Reinardy on oma uuringutes peamiselt kasutanud meetodit, mille nimi on Maslach Burnout Inventory (MBI). Tegu on ankeediga, mis alates 1986. aastast koosneb 22 väitest, millega mõõdetakse:

  1. emotsionaalset kurnatust,
  2. depersonalisatsiooni ehk isiksustundekadu, mille üks ilminguid on näiteks see, et elusolenditesse hakatakse suhtuma kui asjadesse,
  3. eneseteostust.

Miks just neid kolme näitajat? Psühholoogiaprofessori Christina Maslachi sõnul on läbipõlenud inimene emotsionaalselt kurnatud, tema võimekus ja efektiivsus töökohal on kahanenud ja tema isiksus on varasemaga võrreldes suuresti muutunud. Näiteks muidu optimistlik ja tegudealdis inimene on aja möödudes muutunud küüniliseks ja enesessetõmbunuks.

MBI-d kui meetodit on kritiseeritud, et kas tõesti saab vaid ankeetküsitlusega niivõrd keerulist ja mitmekülgset nähtust nagu läbipõlemine uurida. Näiteks on mõni inimene oma olemuselt küüniline ja enesessetõmbunud, tegu pole ju muutusega – kuidas siis ankeet sellega arvestab?

Kuigi MBI väljatöötamist peetakse märkimisväärseks saavutuseks ja meetodina on see jätkuvalt väga populaarne, on teadlaste aruteludest jäänud kõlama sama mõte, mis ka Mart Niineste juhtumist välja tuli – kõige täpsema diagnoosi saab ikkagi spetsialisti juurest.

Ressursid ja nõudmised   

Töö- ja organisatsioonipsühholoogiat uurivad teadlased Arnold Bakker, Evangelina Demerouti, Friedhelm Nachreiner ja Wilmar Schaufeli käisid 2001. aastal välja töö nõudmiste-ressurside mudeli (JD-R).

Ressursse on selle mudeli alusel mitmesuguseid, näiteks selliseid, mis aitavad töötajal tööd teha ja eesmärke saavutada (nt töövahendid). Samas ka selliseid, mis aitavad vähendada töö nõudmistest tingitud stressi, näiteks piisav aeg, mis on ülesande täitmiseks antud. Siis veel inimeste endi ressursid, mis motiveerivad neid arenema ja õppima.

Tööandja nõudmised seevastu on näiteks suur töökoormus, rolli ebaselgus, vähene või olematu tagasiside ning autonoomia.

Ideaalne on olukord, kui tööandja nõudmised ja ressursid on tasakaalus. Kui töö nõudmised hakkavad ressursse ületama, tekib defitsiit ja sellest omakorda töötajale stress. Kui aga töö ressursid ületavad nõudmisi, siis ei pruugi töö inimesele väljakutset pakkuda.

Toimetaja: Marju Himma



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: