Teaduspublitseerimise räpased saladused ({{commentsTotal}})

Ajakiri Nature on juba mõned aastad pakkunud autoritele võimalust valida kas poolpime või topeltpime retsenseerimine. Kas see on viinud aga kallutatuse vähenemisele retsenseerimisprotsessis, on vaieldav.
Ajakiri Nature on juba mõned aastad pakkunud autoritele võimalust valida kas poolpime või topeltpime retsenseerimine. Kas see on viinud aga kallutatuse vähenemisele retsenseerimisprotsessis, on vaieldav. Autor/allikas: Wikipedia, kaanepildi autor: ESO/M. Kornmesser

Teaduse köögipoole tutvustamisel ei saa üle ega ümber teaduspublitseerimisest. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et teadlastel tuleb artikleid nagu Vändrast saelaudu. Ole ainult mees (või naine) ja kirjuta oma teadustulemused inglise keeles artikliks ning saada ajakirja – ja ongi olemas. Tegelikkus on aga teistsugune.

Teaduspublitseerimine pole kaugeltki nii objektiivne ja läbipaistev kui olla võiks, kirjutab Tartu ülikooli teadur, hetkel Arizona osariigi ülikoolis järeldoktorantuuris resideeruv Tuul Sepp blogi Zooloogid 2.0 vahendusel.

Et oma töö tulemusi teadusajakirjades avaldada, tuleb läbida karm kadalipp – ajakirja valik, toimetajast „möödapääsemine“ ja eelretsenseerimine, kus artiklit loevad ja arvustavad teised teadlased. Toimetaja ei pruugi artiklit retsensentidele saatagi, kui peab seda ajakirja jaoks mitte sobivaks. Retsensendid ei pruugi piisavalt süveneda ning teha pealiskaudse töö tulemusena ebaadekvaatset kriitikat. Esimesele eelretsenseerimisringile võib järgneda teine ja kolmaski, ning isegi mitme toimetamisringi järel võib ajakiri artikli tagasi lükata. Siis tuleb kogu tsüklit uues ajakirjas jälle alustada. Nii võib artikli kirjutamisest avaldamiseni minna aasta või rohkemgi, ning nii mõnigi käsikiri on autori jaksu lõppemisel üha uuesti ja uuesti artiklit ümber kirjutada sahtlipõhja hallitama jääda.

Eelretsenseerimine on kahtlemata hädavajalik protsess avaldatud teaduse kvaliteedi tagamiseks. Kahjuks pole aga see protsess vaba kallutatusest ning eelarvamustest. Keskendun siinkohal ühele kitsamale probleemile – kas käsikirja autori nimi mõjutab toimetaja ja retsenseerija otsust artikkel vastu võtta või tagasi lükata?

Mis on topeltpime ja poolpime retsenseerimine?

Üldiselt on retsenseerimisprotsess „poolpime“ – retsenseerija teab, kes artikli kirjutas, artikli autor ei tea aga, kes tema tööd arvustab. Selline olukord tekitab võimaluse kallutatuseks. Kui autorite hulgas on mõni nimekas teadlane, on retsensendid juba ette käsikirja osas positiivsemalt meelestatud. Kui tegemist on aga päris uute tulijatega, võib neil samaväärse tööga pildile pääsemine olla oluliselt raskem.

Mängu tuleb veel hulk lisategureid. Kas autorid on mehed või naised? Kas autorid on läänemaailma esindajad või võõrapäraste, nt India või Hiina nimedega? Kas autorid töötavad suurtes tuntud teadusasutustes või väikestes vähemtuntud institutsioonides? Kõik see võib mõjutada retsensendi (eel)arvamust juba enne käsikirja kvaliteeti hindamata.

Lahenduseks on pakutud „topeltpime“ retsenseerimine, kus retsenseerija ei tea käsikirja autorite nimesid. Selline protsess peaks muutma eelretsenseerimise objektiivsemaks ja ausamaks. Kuigi peaaegu pooltel juhtudel on retsensendil siiski võimalik artikli autorit või vähemalt töögruppi ära arvata (sest oma valdkonna inimesi teatakse ja tavaliselt viidatakse artiklis ka enda varasematele töödele, millele uus katse võib põhineda), võiks see siiski oluliselt suurendada uute tulijate ning teadusmaailmas „alla surutud“ inimrühmadesse kuuluvate teadlaste võimalusi.

Mõned ajakirjad on topeltpimedat retsenseerimist ka katsetanud, näiteks ökoloogiaajakiri Behavioural Ecology. 2008. aastal avaldati artikkel, mille kohaselt topeltpime retsenseerimine suurendas selles ajakirjas naisautorite osakaalu. Hiljem aga lükati see tulemus ümber, näidates, et teistes ajakirjades, mis topeltpimeda eelretsenseerimise peale ei lülitunud, toimus samal ajaperioodil täpselt samamoodi naisautorite osakaalu kasv.Ajakiri Nature on juba mõned aastad pakkunud autoritele võimalust valida kas poolpime või topeltpime retsenseerimine. Kas see on viinud aga kallutatuse vähenemisele retsenseerimisprotsessis, on vaieldav. Autor: Wikipedia, kaanepildi autor: ESO/M. Kornmesser

Alates 2015. aastast pakkus topeltpimeda eelretsenseerimise võimalust ka (loodus)teadusmaailma lipulaev, Nature-ajakirjade grupp. Nimelt andsid Nature-ajakirjad autoritele valida, kas saata artikkel poolpimedale või topeltpimedale eelretsenseerimisele.

Idee poolest nõustub enamik teadlasi (täpsemalt kolmveerand), et topeltpime eelretsenseerimine on ausam. Kui palju autoreid aga selle valiku kasuks otsustasid? Üllatus-üllatus – kõigest iga kaheksas. Miks siis teadlased ei taha ausamat eelretsenseerimist?

Vastused selgusid hiljuti avaldatud uuringutulemustes.  Kui poolpimeda variandi valinud autorite töödest saadeti toimetaja poolt eelretsenseerimisele edasi 23% töödest, siis topeltpimedatest vaid 8%. Eelretsenseerimisest pääses avaldamiseni 44% poolpimedalt retsenseeritud töid, aga vaid 25% topeltpimedalt retsenseeritud töid. Lühidalt – topeltpimedal tööl oli oluliselt raskem saada avaldatud.

Miks see nii võis olla? Taas tulevad mängu eelarvamused ja kallutatus. Miks valis autor topeltpimeda eelretsenseerimise kasuks? Ju tal oli midagi varjata! Miks valis autor poolpimeda retsenseerimise? Vahest lootis ta retsensenti oma tuntud nime, kaasautori või institutsiooniga mõjutada.

Fakt on, et topeltpimeda eelretsenseerimise kasuks otsustasid enim India (32%) ja Hiina (22%) autorid, kõige vähem aga Prantsuse (8%), USA (7%) ja Saksamaa (5%) autorid. Rohkem soove topeltpimeda eelretsenseerimise jaoks laekus vähemtuntud teadusasutuste teadlastelt. On muidugi võimalik, et nende tööd olidki kehvemad. Kallutatus on aga siinkohal enam kui tõenäoline, ja ajakirja antud valik, kas topeltpime või poolpime, seda kallutatust kuigi palju ei leevendanud. Lahendus oleks siinkohal loomulikult mitte valikut anda, vaid kõik artiklid topeltpimedale retsenseerimisele saata.

Nagu näha, teavad teadlased väga hästi, et neil on võimalus eelretsenseerimise protsessi mõjutada, ning nad on ka varmad seda võimalust ära kasutama. Teadusmaailm on niivõrd tulemuspõhine ja konkurentsitihe, et kasutusele tuleb võtta iga eelis, mida saab. Enamik ajakirju palub teadlastel endal retsensente soovitada, ning kes nimetaks siinkohal enda vaadete või tööde osas kriitilisema kolleegi? Pole ka haruldane olukord, kus samal erialal tegutsevad teadlased vaikiva kokkuleppena alati üksteist retsensentidena soovitavad, ja nii üksteise artiklitele soodsaid retsensioone kirjutades „käsi peseb kätt“ koostööd teevad. Selline koostöö oleks topeltpimeda retsenseerimise korral oluliselt raskem.

Paremad toimetajad jätavad muidugi soovitatud retsensendid (nimelt) kasutamata, kuid nagu ka retsensendid, ei saa toimetajad enamasti oma töö ja ajakulu eest mingit (rahalist) tasu, nii et kindlasti on palju levinum olukord, kus töö pikemalt mõtlemata autori poolt soovitud retsensendile saadetakse.

Kes aga peaks otsuse topeltpimeda retsenseerimise üldise kasutuselevõtu osas tegema? Reeglina on selliste otsuste langetamisel pumba juures just kogenud teadlased, kes praegusest süsteemist kõige enam võidavad. Kes ikka endale vaipa alt ära tõmbama hakkab. Kannatajaks on aga mitte ainult uued tulijad, vaid ka teaduse objektiivsus ning kvaliteet.

Nobeli meditsiinipreemia pälvinud Jeffrey Hall, Michael Rosbash ja Michael W. Young. Autor: Jonathan Nackstrand/Reuters/scanpix

Lõpetan siinkohal selleaastase Nobeli meditsiiniauhinna pälvinud bioloogi Jeffrey Halli sõnadega, kes teadussüsteemis pettununa teadusest mõned aastad tagasi lahkus: „Mõned teadusmaailma „tähed“ ei ole oma staatust välja teeninud. Nad kiitlevad, et ei avalda kunagi kuskil mujal kui ajakirjades Science, Nature või Cell – kolmes kõige prestiižsemas ajakirjas. Nende käsikirjad avaldatakse peaaegu alati. Kui sa aga seda valdkonda hästi tunned, saad aru, et nende tööd ei olegi alati kuigi heal tasemel.“

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Tartu ülikooli turundusmagistrandid keetsid kokku läätsepaja.

Lugu sellest, kuidas Tartu ülikooli turundusmagistrandid pada ajasid

See on esimene kord, kui Tartu ülikooli tootearenduse õppeaines loodu päriselt müüki jõuab. Üliõpilaste panus ei piirdunud vaid paja keetmisega. Töörühma liige Age Tempel rääkis, et protsess oli mitmekülgne: peale retseptide endi tuli uurida tarbijate vajadusi ja maitse-eelistusi, pakendikujundust.

Jõulud ei jäta külmaks ka ERR Novaatorit. Jõuluõhtule eelneval kümnel päeval ilmub iga päev Tarmo Soomere jõulukalendrisse „Dekaad“ uus pühadega haakuv fakt, näpunäide või soovitus. Loo nägemiseks liiguta kursor kuupäevale.

Maailmas laienid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.

Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad - puhas vale

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

Munast saab kolesterooli, kuid on eksiarvamus, et see kolesterool on üdini halb.

Omapäi diagnoositud gluteenitalumatusega ei tasu leivast-saiast loobuda

Laktoosi- või gluteenivabu toiduaineid on üha rohkem meie poodides saada. Kuid nende ainete väljavõtmine toidust tähendab, et need asendatakse teiste ainete, näiteks suhkrutega. Omapäi ei tasuks gluteeni- või laktoosivabu toite eelistama hakata, kuna nii võib keha jääda ilma eluliselt olulistest vitamiinidest ja elementidest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: