Inimestel on neandertallastega arvatust veelgi rohkem ühist ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: AP/Scanpix

Neandertallased võivad olla küll juba ammu maamunalt kadunud, kuid osa nende pärandist elab inimestes tänase päevani. Järjekordse neandertallase täieliku DNA järjestuse leidnud teadlased märgivad, et neilt saadud pärilikkusaine hulk on arvatust veelgi suurem ja neandertallased paaritusid nüüdisinimestega juba vähemalt 130 000 aasta eest.

Järeldused põhinevad Horvaatia põhjaosast Vindija koopast juba aastate eest leitud naisneandertallase Vindija 33.19 DNA analüüsil. Enne seda olid teadlased kirjeldanud üksikasjalikult viit neandertallase genoomi. Seejuures oli neist vaid ühe lahutusvõime piisavalt kõrge, et eristada erinevaid geenialleele.

Täpsemad andmed võimaldasid nüüd kinnitada, et juba ligikaudu 52 tuhande aasta eest leidus Euroopas ja Aasias neandertallasi võrdlemisi vähe ja nad elasid väiksemates üksteisest eraldatud rühmades. Populatsioonide suurus ulatus umbes 3000 inimeseni.

Vindija naise põhjal ei pruukinud see tähendada aga ilmtingimata järeltulijate saamist oma lähisugulastega. Selliseid kahtlusi sünnitasid eelnevalt Siberist Altai koopast päevavalgele tulnud neandertallase säilmed. Samas vihjab mitokondrites leidunud DNA, et naisel oli sama ühine esiema, kui neljal teisel Vindija koopast leitud neandertallasel.

Vindija naise DNA lükkab veidi kaugemasse minevikku ka nüüdisinimeste ja neandertallaste esimese sigimisvõimelise lapse sünni. Eelnevalt on järeldatud, et neandertallased seksisid inimestega mitmel korral 65–40 tuhande aasta eest. Veidi nõrgemad tõendid viitavad, et vähemalt üks paljunemisvõimeline hübriid sündis juba 120 000 aasta eest. Uue analüüsi kohaselt leidis veel üks ristumine aset 145–130 tuhat aastat tagasi.

(Lisaks jõudsid sellel suvel ilmunud töö kohaselt neandertallastega produktiivselt kohtuda Aafrikast juba umbes 300 000 aasta eest nina välja pistnud nüüdisinimesed. Tõsi, viimased surid peagi välja).

Kay Prüfer ja Svante Pääbo Max Plancki evolutsioonilise antropoloogi instituudist võrdlesid Vindija naise genoomi ka tänapäeval elavate inimeste DNA järjestusega. Nüüdisajal Aasia idaosas elavate inimeste pärilikkusainest moodustab analüüsi kohaselt neandertallaste DNA 2,3–2,6 protsenti. Lääne-Euroopas ja ülejäänud Aasias jääb näitaja 1,8–2,4 protsendi vahele. Varasemate tööde kohaselt moodustab Aafrikast väljaspool elavate inimeste genoomist neandertallaste DNA 1,5–2,1 protsenti.

Suurem osa neandertallasi iseloomustavast pärilikkusainest on seega ajastute vältel siiski kaotsi läinud või nüüdisinimeste genoomist välja praagitud.

Neandertallaste pärand

Paralleelselt ilmunud töös suutsid Prüferi kolleegid Michael Dannemann ja Janet Kelso leida Altai neandertallase 122 tuhande inimese pärilikkusainega kõrvutamisel terve rea geene, mida mõjutab neandertallaste pärand tänapäevani. Muu hulgas seostati neandertallaste panust kolesterooli ja D-vitamiini taset ning liigesepõletikku ja skisofreeniasse haigestumise riski mõjutavate pärilikkusaine lõikudega. Teised piirkonnad seostuvad kõhule koguneva rasva hulgaga ning näiteks sellega, kuidas reageerivad inimesed teatud psühhoosivastastele ravimitele.

Töörühm märkis samas, et ka n-ö halbade näivaid geenialleele ei peaks neandertallastele pahaks panema. Tõenäoliselt aitasid vastavad pärilikkusaine lõigud nüüdisinimestel Aafrikast välja rändamise järel kõrgematel laiuskraadidel paremini hakkama saada. Sarnaselt paljudele teistele iidsel ajal kasulikele geenidele kergitavad need aga tänapäeval riski haigestuda erinevatesse haigustesse. Samas on näiteks LDL-kolesterooli tasemega seostatud geenil isegi kaitsev mõju.

Kokku leidsid teadlased 15 sellist piirkonda, kus leidub inimesi tänapäeval mõjutavat neandertallaste DNA-d eriti palju.

Uurimused ilmusid ajakirjades Science ja American Journal of Human Genetics.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: