Veebidokk: iseravitud song lõppes kooma ja 8-kuuse haiglaraviga ({{commentsTotal}})

Keerulised hetked elus ja ootamatud terviserikked koosluses valede ravivõtetega õpetasid Jõgevamaalt pärit Anželikale valusa, kuid väärt õppetunni. "Ärge küsige ravimeid, mis antakse ilma retseptita, veel parem oleks pöörduda spetsialisti poole. See on minu jaoks oluline,“ põhjendab ta ERR.ee-ga oma lugu jagades.

Tõikvere on pisike küla. Looduse lähedane, vaikne ja rahulik kant Jõgevamaal, mõnikümmend kilomeetrit Peipsi järvest lääne poole. Küla keskuse moodustavad nõukogude aegsete tüüpprojektide järgi ehitatud kolmekordsed majad, kaks kõrvuti ja nende taga veel trobikonnas mõni. Ei puudu ka mõned talumajad ja lapsed, kes südasuvises äikeseootusest lämbes ilmas ratastega mööda alevikuteid sõidavad. "Tilluke on ta… ja nii ta ongi," kirjeldab Tõikvere elanik Anželika malbelt naeratades.

Anželika elab samuti ühes neist korterelamutest, tema rõdult esimesel korrusel paistab üle rohumaa väsinud karjalaut (kortermajade ajastukaaslane). Lähemal on võrdlemisi uhke kasvuhoone ja kartulivagude lapike. Seegi on Anželika oma. Aiamaad kaitseb truu koer – truu omanikule, võõrastele häälekalt halastamatu.

Sellises väikses külas ei ole palju võimalusi tööks. Ilmselt sel vabandusel ka kõik tööd ei otsigi: Anželika naabermaja ees käib parasjagu vilgas maailmaasjade arutamine ja pudelipõhjast tõe otsimine, kui ajakirjanikud pärastlõunal kohale jõuavad.

Lapse pea suurune song

Olude sunnil suundus Anželika tegema tööd, mis ehk naisterahvale – või tugevama ettevalmistuseta ja nõrgema füüsisega inimesele – sugugi ei sobi. "Olin päris tugev naisterahvas," räägib Anželika viidates pigem ülekaalule kui lihasmassile, "tegin rasket tööd ja tõstsin 60-kilost kartulikotti kahe käega üles." Raskete asjade tõstmine vajab tõsisemat füüsilist ettevalmistust, enesele liiga tegemise võimalus on suur.

Ühest saatuslikust kehvasti tõstmisest algas aga nukker tee, mis päädis viimaks kooma ja kaheksa kuud väldanud haiglaraviga, suuremas osas intensiivosakonnas. "Ma ei häbene sellest rääkida, ma ei taha, et keegi seda läbi elaks. Arstid imestasid, et ma üldse ellu jäin," sõnab Anželika otsekoheselt.

Anželika sai raskest tööst songa. Põhja-Eesti regionaalhaigla on songa teket lihtsa selgitusega kirjeldanud: "Song on kõhuõõne organite sopistumine naha alla läbi nõrga koha kõhuseina lihastes. Kõhuseina lihased ümbritsevad siseorganeid nagu jalgratta väliskumm ümbritseb õhukummi. Kui väliskumm on katki, sopistub sisekumm sellest kohast välja. Nii ka songa puhul."

Mõnikord on songa tunda valuna, mõnikord pole teda üldse tunda, kuid on näha väikest muhku. Teinekord võib olukord olla hullemgi: näiteks võib pitsunud song viia soolesulguseni ja seeläbi eluohtliku olukorrani. Songade ravi on kirurgiline, kuid kui see patsienti ei sega, ei pruugi operatsioon vajalik olla. Ilma operatsioonita aga song ei kao.

"Ühe korra käisin haiglas operatsioonil ära – see oli pisike song," räägib Anželika. Pärast mõningat taastumist jätkas ta füüsilise töö tegemist, paraku sama hooletult: "Song tuli tagasi ja oli lapse pea suurune."

Valuvaigistid ja viin – valu kõrval elu vaigistav kooslus

Põhjuseks, miks Anželika teist korda operatsioonile ei läinud, ei oska ta öelda muud kui et kartis ega tahtnud kodust lahkuda. Aga valud muutusid üha tugevamaks ja süvenesid eriti õhtuti. Niisiis proovis Anželika omal käel olukorda talutavamaks muuta. Ta ostis apteegi vabamüügist valuvaigisteid. Selleks, et lisaks ka stressirohkele pereelule leevendust leida, segas ta valuvaigisteid alkoholiga.

"Võtsin veini, paar pitsi viina. Kui viina polnud, siis rummi. Tabletid alla. Stress ja pinge olid väga tugevad, mured kasvasid üle pea ja nii hakkaski minema," meenutab Anželika. Valude maskeerimine ja arstiabi vältimine viis songa põletikuni ning kaks nädalat pärast omaalgatuslikku ravi kukkus Anželika tervis kokku.

"Kui ma õigesti aru sain, siis song lõhkes. Pankreas, sooled – kõike tuli lõigata," kirjeldab Anželika suurt hulka operatsioone, mis talle teha tuli. Kahjustada sai ka kõhunääre, mistõttu on Anželika nüüd suhkruhaige. Anželika veetis haiglas mõned päevad vähem kui kaheksa kuud. Haigekassa statistika kohaselt kestab statsionaarne ravi haiglas kuus päeva, koos intensiivraviga kuni kümme päeva.

"Haiglas olles ei lastud [alguses] mu juurde peale ema kedagi. /---/ Väga-väga tahtsin koju saada. Võtsin end kokku ja näete, siin ma olen!"

Anželika: arste kirutakse asjata

Anželika abikaasa töötas tema haiglasoleku ajal Soomes, alla aastane laps jäi peretuttava Anneli hoolde. Teised lapsed aga nende isa hoolde. Anželika arvab, et küllap valmistus pere tasahilju tema matusteks, sest pikalt ei mäletanud ta, et tal lapsed on ega rääkinud selget juttu. Paar korda nädalas abikaasaga telefonitsi suheldes hakkas mälu tasapisi taastuma, lapse ja kojusaamise nimel leidis Anželika jõudu ja alustas taastusravi, silme ees pere ja … oma voodi.

"Doktor Tiit ja doktor Margus, sidujad Mirje, õed Jaana ja Leena – kõik olid fantastilised!" tänab Anželika Tartu ülikooli kliinikumi töötajaid raskel ajal toeks olemise eest. Ta teab jutte, kus arstide oskused ja abivalmidus kahtluse alla seatakse, aga kinnitab, et Eesti arstid oskavad oma tööd hästi, sest eks ole tema keeruka patsiendina olnud hea proovikivi.  

Taastumine käib siiani, ka mitu kuud pärast koju saamist. Ta suudab taas käia, enam-vähem täielikult on taastunud tasakaal, vaid väsinuna "kisub vasakule" nagu Anželika kirjeldab. Lisaks insuliinisüstidele peab ta hoolitsema ka stoomi eest, mille kogumiskott meie vestluse jooksul vaikselt häält teeb.

Uus algus: tervem elu ja pere

Tõikvere korteri elutoa kapil olevatelt perepiltidelt vaatab vastu tugevalt ülekaaluline naine. See on haiguseelne Anželika. Suure osa kaalust kaotas ta haigevoodis olles, aga osakese ka uut elustiili hoides. Ei rasvastele toitudele (ka abikaasa on pidanud õppima sealiha asemel rohkem kana ja kala sööma), alkoholile, liigsele magusale ja rasketele mõtetele.

"Tervis on praegu kõige olulisem, tuleb elada üks päev korraga ja vaadata, mis edasi saab," räägib Anželika ja jagab ajakirjanikele vanema poja sünnipäevaks ostetud torti. Kohupiimaga, mitte vahukoorega, ja puuviljadega – võimalikult tervislik.

"[Räägin oma haigusest avalikult] selleks, et inimesed võtaksid minu loost õppust. Ravimeid viinaga kokku juua – ei, mitte mingil juhul! See mõjuski lõpuks [mulle] kohutavalt. Pöörduge arsti juurde, kui tunnete end kehvasti, makske see viis eurot visiiditasu, minge ja ravige. Ärge küsige ravimeid, mis antakse ilma retseptita, veel parem oleks pöörduda spetsialisti poole. See on minu jaoks oluline."

Veebisarja valmimisele aitas kaasa haigekassa.

Videos kasutatud muusika autoriõigused:
The 49th Street Galleria by Chris Zabriskie is licensed under CC BY 4.0.



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: