Elektrilöögid tõid 15 aastat haigevoodis lebanud mehe osaliselt teadvusele
Prantsuse teadlastel õnnetus tuua aastate eest püsivalt vegetatiivsesse seisundisse langenud mees minimaalselt teadvusele. Kuigi eksperimentaalne teraapia ei taastanud aju kõiki normipäraseid funktsioone, annavad tulemused lootust, et organit saab parandada isegi juhul, kui kogu lootus näib olevat esmapilgul kadunud.
“Valisime 15 aastat ilma igasuguse muutuseta vegetatiivses seisundis olnud patsiendi ja seadsime end raske väljakutse ette väga heal põhjusel. Uitnärvi stimuleerimise järel (ajus) muutuste nägemine poleks saanud olla mitte kuidagi tingitud juhuste kokkulangemisest,” selgitas Angela Sirigu, töörühma juhtinud Lyoni ülikooli ajuteadlane ERR Novaatorile antud kommentaaris.
Maailmas lamab püsivalt vegetatiivses seisundis haigevoodis sadu tuhandeid inimesi. Kuigi nad ei reageeri välistele ärritajatele, näiteks puudustele, pole nende ajufunktsioonid täielikult lakanud. Nende ajus vahelduvad äratuntavad une ja ärkveloleku tsüklid. Nad suudavad neile toitu ette andes neelata. Mõnikord hakkavad nad ilma igasuguse nähtava põhjuseta nutma, oigama või naeratavad.
Vegetatiivses seisundis enam kui aasta olnud patsientide puhul peavad eksperdid sellest taastumist vähetõenäoliseks kui mitte võimatuks. Sama arvati 20-aastaselt autoõnnestusse saanud prantsuse mehe kohta. Seda seni kuni Sirigu andis kaaslastega vaevutuntavaid elektrilööke tema uitnärvile. Kümnes peaajunärv ühendab ajukoort muu hulgas kopsude, seedeelundkonna, söögitoru ja südamega.
Märgatavad muutused
“Leidsime, et minimaalselt teadvusel olevaid patsiente vegetatiivses seisundis olevatest inimestest eristav ajurütm – EEG teeta rütm – kasvas seepeale oluliselt ajupiirkondades, mida seostatakse liikumise, kehaaistingute ja teadvusega. Huvitaval kombel kasvatas see nende piirkondade omavahelist suhtlust, tugevdades nende funktsionaalset ühenduvust,” märkis Sirigu. Lisaks kasvas selle tulemusel oluliselt aju energiatarve.
Ent teadlased nägid ka märgatavamaid muutusi. Mees suutis reageerida palvetele, milleks polnud ta muidu võimeline. Näiteks saatis ta liikuvaid esemeid pilguga ja keeras oma pead. Ootamatult mehe vaatevälja ilmunud arsti nägu tekitas temas sedavõrd suure üllatuse, et tema silmad paiskusid pärani lahti. Patsiendi ema teatel püsis mees talle juturaamatut ette lugedes pikemat aega ärkvel.Närvistimulatsioon kasvatas erinevate ajupiirkondade funktsionaalset ühenduvust. Autor: Corazzol et al./Current Biology
Kuigi mehe teadvuse taseei kasvanud, edasise stimulatsiooni toel sellest kõrgemale, ei langenud ta ka tagasi püsivalt vegetatiivsesse seisundisse. “Teisisõnu, sobiva ja võimsa sekkumise korral on võimalik kutsuda muutusi esile isegi raskelt haigetes patsientides. Usun, et teraapia annaks minimaalselt teadvusel olevatele patsientidele välismaailmaga suhtlemiseks rohkem võimalusi,” lisas Sirigu. Püsivalt vegetatiivses seisus olevatest patsientidest rääkimata.
Kuid tulemuste tõlgendamisel tasub olla ettevaalik
Mittetulundusühingule Science Media Centre antud kommentaarides rõhutasid aga Briti teadlased, et kõigele vaatamata on tegu üksiku juhtumiga. Wellcome'i inimese ajukuva keskuse vanemlektor Vladimir Litvak meenutas muu hulgas 2007. aastal ajakirjas Nature ilmunud tööd. “Toonases uurimuses kirjeldati veelgi dramaatilisemaid edusamme – näiteks suutis patsient iseseisvalt sööma hakata – kuid nende tulemuste alusel pole jõutud endiselt laialt kasutatava teraapiani,” märkis vanemlektor.
Bristoli ülikooli dementsuse neuroloogia vanemlektor Elizabeth Coulthard lisas, et patsiendi käitumine ei paranenud standardsel CRS-R skaalal mõõdetuna kuigi palju. Kui 0 esindab skaalal verbaalsete, motoorsete ja visuaalsete reaktsioonide täielikku puudumist ja 23 arusaadava kõne ja kõigile palvetele reageerimist, kasvas mehe tulemus kuuelt kaheksa ja kohati kümne punktini.
Ei midagi üllatavat
Sirigu enda sõnul polnud katsetes nähtud tulemused töörühma enda jaoks kuigi üllatavad. Eelnevalt oli uitnärvi stimuleerimisel jõutud samadele tulemustele loomkatsetes. “Kuid sellegipoolest oli lohutav näha samasuguseid muutusi ka inimajus,” laiendas ajuteadlane.
Uuringud on viidanud, et uitnärvi aktiivsus jõuab Raphe tuuma ja taalamusse. Need omakorda on olulised närviaktiivsuse üle kogu ajukoore levitamiseks. Samuti ergutab see juhteteid, mis on muu hulgas vajalikud valvel ja ärkvelolekuks.
“Põhisõnum on see, et aju plastilisus ja selle parandamine on võimalik isegi siis, kuigi lootus näib olevat kadunud,” sõnas Sirigu, viidates samal ajal siiski vajadusele teha täiendavaid alusuuringuid.
Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.