Võimsaimate kosmiliste kiirte allikat tuleb otsida väljastpoolt Linnuteed ({{commentsTotal}})

Kunstniku nägemus sellest, mis juhtub, kui kosmiline kiir tabab Maa atmosfääri.
Kunstniku nägemus sellest, mis juhtub, kui kosmiline kiir tabab Maa atmosfääri. Autor/allikas: Pierre Augeri observatoorium

Maad pommitatakse pidevalt kaugelt avakosmosest pärit kosmiliste kiirtega. Kujuteldamatult kiiresti liikuvate osakeste päritolu suhtes pole jõudnud astronoomid üksmeelele isegi sajand pärast nende avastamist. Värske analüüs viitab, et neist suur osa ei pärine tõenäoliselt isegi Linnuteelt.

Vesiniku ja sellest raskemate aatomite tuumade poolt kantav energia on miljoneid kordi suurem, kui suudaks anda sellele ükski maapealne osakestekiirendi. "Meil polnud halli aimugi, kust need tulla võivad. Nüüd saame viimaks esimest korda öelda, et neist kõige energeetilisemad pärinevad mujalt kui meie enda Galaktikast," märkis Karl-Heinz Kamper, avastuse teinud Pierre Augeri kollektiivi eestkõneleja ERR Novaatorile.

Tähelepanek koorus välja 12 aasta jooksul kogutud andmete analüüsil. Selle käigus tuli välja, et ootamatult suur hulk kosmiliste kiirtest lähtub kindlast taevapiirkonnast. Kui nende allikad asuksid Linnuteel, jõuaks neid Maani enam-vähem kõigist suundadest võrdselt või oleks jaotus kergelt kiivas Galaktika keskme suunas, kus asub supermassiivne must auk. Kamperi ja ta kolleegide sõnul näivad kosmilised kiired lähtuvat taevapiirkonnast, mis on Linnutee tasandi suhtes 90 kraadi võrra nihkes.

Laias laastus vastab jaotus sellele, kui tihedalt paikneb selles suunas galaktikaid. "Seega, neis galaktikates või vähemalt neist osades, peab andma osakestele miski määratu hoo. Me ei ole veel kindel, mis see on, aga see peab olema midagi äärmiselt võimast," lisas astrofüüsik. Mõne hüpoteesi kohaselt võiksid neiks olla ülirasked mustad augud, mis õgivad materjali kordades agaramalt kui Linnutee keskmes asuv must auk.

Detailid-detailid
Vaatluste tegemiseks kasutasid teadlased enam kui 3000 ruutkilomeetril laiuvat Pierre Augeri observatooriumit. Harjumuspäraste optiliste teleskoopide asemel koosneb see üksteisest 1,5 kilomeetri kaugusel asuvast 1600 sõiduautosuurusest veepaagist. Maa atmosfääri moodustavate molekulidega kokku põrgates tekitavad kosmilised kiired peaaegu valguse kiirusel liikuvate kergemate laetud osakeste saju. Veepaakides aeglustudes kiirgavad need sinakat valgust –Tšerenkovi kiirgust.

Aastatel 2004–2016 tabasid analüüsi kohaselt Argentiina rohumaade kohal Maa atmosfääri veidi enam kui 32 000 kosmilist kiirt, mille energia ületas 8 × 1018 eV. Võrdlusena suudab Šveitsi asuv Suur Tuumaosakeste Põrguti kiirendada osakesi vaid 8 × 1012 eV'ni. Kuigi kosmiliste kiirte näivat lähtesuunda mõjutab ka Galaktika enda magnetväli, lähtus ühest taevapiirkonnast umbes kuue protsendi võrra rohkem kosmilisi kiiri.

Sarnast korrelatsiooni esitleti märksa säravamas võtmes juba 2007. aastal. Toonane töö põhines vaid 27 kosmilisel kiirel, mille kantav energia ületas 57 × 1018 eV. Täiendavate signaalide lisandudes aga seost haihtus, tekitades kogukonnas laiemalt ulatusliku pettumuslaine. "Muidugi olime sellega kärsitud ja tähelepanekute niivõrd vara avaldamine oli viga. Kuid tagantjärele on kõik targad. Me olime elevil," meenutas Kamper.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: