Teadlane teab: kui palju on Eestis maa-aluseid salajõgesid? ({{commentsTotal}})

Kui palju on Eestis maa-aluseid salajõgesid? Kas mõni salajõgi on ka vooluhulgalt suurem kui näiteks suuremad n-ö päris jõed? Uudishimuliku televaataja küsimusele vastab Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi nooremteadur Oliver Koit.

Pea poolel Eesti maismaa pindalast avanevad karbonaatkivimid nagu lubja- ja dolokivid, mis on niiske kliima tingimustes ulatuslikult karstunud. Karstunud kivimite levialal Põhja-Eestis, läänesaartel ja vähemal määral Eesti kagunurgas, pole harv vaatepilt, kus mõni vooluveekogu – oja või jõgi, neeldub karstikurisu kaudu maa alla. Sageli leiab neeldunud vesi mingi vahemaa järel allikate kaudu tee uuesti maapinnale. Sellist vooluveekogu, mis voolab osaliselt või täielikult maa all, võib nimetada ka salajõeks.

Salajõe kui nähtuse termini tõi laiemasse käibesse tuntud looduskaitsja ja kodu-uurija Gustav Vilbaste, kui ta uuris 1920. aastatel Läänemaal samanimelist, osaliselt maa all voolavat jõge. Toona põhinesid teadmised salajõgede kohta peamiselt kohalike elanike tähelepanekutel. Neid vürtsitati sageli parima äranägemise järgi kohapärimusega. Nii on mitmel pool levinud lood sellest, kuidas liikusid läbi salapäraste maa-aluste veeteede erinevad veelinnud ja teinekord isegi suured kariloomad.

Karstumine on aeganõudev protsess. Kilomeetrite pikkuste koopasüsteemide kujunemiseks on vaja sadu tuhandeid kuni mitmeid miljoneid aastaid. Eesti karst on saanud areneda alates viimase mandriliustike ja jääpaisjärvede taandumisest meie aladelt ehk umbkaudu 10 000–14 000 aastat. Vähemal määral on meil säilinud ka vanemat karsti, mis mandriliustike purustava tegevuse kiuste osaliselt säilis. Eelnevast tulenevalt on meie karst geoloogilises kontekstis noor ja pigem väikesemõõtmeline. Selle levik karbonaatkivimite levialal on seevastu suhteliselt ühtlane.

Eesti ürglooduse raamatu andmetel on Eestis teadaolevaid alguse ja lõpuga salajõgesid ehk selliseid, mille neeldumise ja uuesti maapinnale voolamise kohta on andmeid, vähemalt 40. Nende seas tasub esile tõsta näiteks Jõelähtme jõge, mis voolab Kostivere karstialal umbkaudu 2,5 kilomeetri ulatuses salajõena maa all. Sealjuures on Kostivere karstisüsteemi läbilaskevõimeks hinnatud umbkaudu 6 m3/s, mis on teadaolevalt Eesti suurim. Järgnevad Tuhala ja Kuivajõe karstiala salajõed 3,2 ja 3 m3/s ning Salajõe ja Uhaku salajõed vastavalt 2,3 ja 1,3 m3/s läbilaskevõimega.

Kuna kõik salajõed ei pruugi alata kurisudest ja lõppeda allikates, siis võib tegelikkuses meile teadaolevate karstialade- ja väljade koguarvu arvesse võttes ulatuda seni kirjeldamata salajõgede arv pigem sadadesse.

Olgugi, et üldjuhul on need salaojakeste mõõtu voolukanalid, mille läbilaskevõime jääb ilmselt mõne kuni mõnesaja liitri vahemikku sekundis. Sellised eraldiseisvad väiksemad voolukanalid moodustavad aluspõhja läbivate tektooniliste lõhede mustrist sõltuvalt suuremaid võrgustikke, millel võib olla mitmeid üksteise suhtes hajusalt paiknevaid allikad või suisa allikaalasid.

Kui keerata skaala veelgi suuremaks, moodustab just nendes vettjuhtivates lõhedes, voolukanalites ja tagatipuks salajõgedes voolav vesi tegelikult karbonaatkivimite põhjaveekihtides tarbitava põhjaveevaru. Seetõttu võib väiksemate salajõgede eristamine olla tihtipeale üsna keeruline ja tihtipeale ka kaheldava väärtusega.

Suuremate salajõgede esinemine Eestis, mille olemasolust me veel teadlikud ei pruugi olla, on pigem vähetõenäoline, (kuid mitte võimatu), sest nende tegevuse tagajärjed on üldjuhul maapinnal aimatavad. Suurematele nn pärisjõgedele jäävad meie salajõed vooluhulga poolest küll alla, kuid teevad kindlasti silmad ette suurele hulgale väiksematele jõgedele.

Kui varem sündisid loengutes käsitletud teemad ülikooli seinte vahel, siis nüüd saavad küsimusi välja pakkuda ka vaatajad ja lugejad! Kui sul on põnev küsimus, siis pane Tallinna ülikooli teadlased proovile ja saada see e-posti aadressil minut@tlu.ee

Toimetaja: Jaan-Juhan OIdermaa



Eestlased Ispras: Eesti noored teadlased ja Maive Rute (vasakult viies) JRC külaliskeskuse ees.

Maive Rute: teadus pole vürts, mida poliitikasse lisada, vaid selle põhiosa

Edukas teaduspõhine poliitika peab olema kahesuunaline. Teadlased saavad poliitikutele uuringutulemuste põhjal nõu anda, poliitikud aga teadlastele selgitada, kuidas tulemusi paremini esitada ning mida päevakajalist uurida, leiab Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse (JRC) peadirektori asetäitjana töötanud eestlanna Maive Rute.

TTÜ on rebinud end TÜ-st nii tudengite kui rahvusvahelisuse poolest ette.

Graafikud: Tartu ülikool jõudis Ida-Euroopa ülikoolide hulgas 3. kohale

QS ülikoolide edetabel reastas Tartu ülikooli arenevate Euroopa ja Kesk-Aasia ülikoolide edetabelis 3. kohale. Saja parima ülikooli hulka mahtus selles kategoorias ka Tallinna ülikool ning Tallinna tehnikaülikool. Graafikutelt peegeldub aga nii mõnigi mõtlema panev fakt Eesti ülikoolide kohta. 

Õhtuse päevarütmiga inimesed tunnevad end raamidesse surutult, kui nad peavad töötama kella 9 kuni 17ni.

Tööl käimine on kahjulik ja pole tarvilikki

Töö iseloom on tundmatuseni muutunud ning on aeg üle saada hirmust ja teadmatusest ajale jalgu jäänud töökorralduspõhimõtete ülevaatamisel leiab Tallinna tehnikaülikooli institutsionaalse ökonoomika professor Aaro Hazak.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: