Muinasaja meeste ja naiste toidulaud võis märkimisväärselt erineda
Kaariesest ja aukudest puutumata hambad. See viitab suurele liha ja kala ning taimse toidu osakaalule. Aga hõimkonna meestest on Kukruse emanda ja tema naishõimlaste toidulaud olnud siiski veidi erinev. Mida siis sõid muinasaja mehed ja mida naised?
Väikesi infokilde, mis räägivad muinasaja inimeste toitumisest, on arheoloogias päris palju, kinnitab Tartu ülikooli arheokeemik Ester Oras “Uudishimu tippkeskuses”. Ta uurib Kukruse kalmistu hauapanuseid, muu hulgas nõusid, mis pandi lahkunutele toiduga toonela teele kaasa.
Ester Oras on võtnud analüüsid savist potikildudelt, lisaks on analüüsitud Kukruse emanda ja tema hõimlaste luid ja hambaid.
Omamoodi üllatusena tuli Ester Orase potikildude uurimisest välja see, et kui 12.–13. sajandil võiks rääkida tõsisest maaviljelusest, sealjuures ka teraviljakasvatusest, siis ei Kukruse emanda kui ka teiste selle kalmistu haudadest ei leitud viiteid teravilja söömisele.
“Me ei näinud ei luudes ega nendest pottides seda, et oleks hirmsasti putru armastanud.” Taimseid jäänuseid ei leidu molekulide ega ka mikroskoopiliste taimejäänuste tasandil. Arheoloogid oleksid sealt oodanud tegelikult teravilja leide.
Aga mida muinasaja inimene sõi?
“Potikildude põhjal võib öelda, et üks tõsine steik kuulus Kukruse Emanda lauale küll.”
Teine üllatav tõik muinasaegse toidulaua kohta ilmneb kui võrrelda meeste ja naiste toidulaudu. “Mehed on rohkem armastanud kala, või on seda nende lauale jõudnud mingil põhjusel rohkem,” kirjeldab Ester Oras. Naiste toidulaual on rohkem liha- ja piimasaadusi.
Tavaliselt on arheoloogid uurinud kaugete aegade taguste inimest söömisharjumusi nende asulapaikadest leitud loomaluude järgi. See aga ei ütle otseselt kui palju nende loomade lihast ja kelle kõhtu jõudis.
Sestap võetaksegi appi inimluude keemilise koostise analüüs. See näitab, mida inimene mingil eluperioodil söönud on.
Näiteks Kukruse kalmistu puhul on teada, et enamikul naistest olid hambad nende eluõhtuks juba suust välja kukkunud. Kukruse emand on selle osas aga erand – tal olid hambad suus ja kenasti terved.
Kas see tulenes kõrgemast soost, millega kaasnes näiteks parem toitumus või oli tema suuhügieen kuidagi teiste naiste omast parem, seda meile luud paraku ei ütle.
Küll aga ütlevad Kukruse emanda luudest võetud isotoobid üht-teist tema toidulaua kohta.
Mis on isotoobid ja mida nad kõnelevad?
Isotoobid on ühe elemendi aatomi tüübid, mis erinevad teineteisest neutronite arvu poolest. Inimese organism omandab neid peamiselt toidust ja joogist. See, et tegemist on stabiilsete isotoopidega, tähendab, et nende hulk ajas ei muutu, võimaldades selgitada minevikus elanud inimeste toitumust. Erinevate elementide hulk ja vahekord luus – arheoloogidele kättesaadav materjal – iseloomustab omakorda laiemaid toidurühmi.
Mida suurem on stabiilse süsiniku isotoobi väärtus, seda suurema osakaalu indiviidi toidust moodustab liha. Iga toiduahela astmega stabiilse lämmastiku N15 hulk organismis suureneb. Seega on hundi lämmastiku isotoopväärtus oluliselt suurem kui jänesel.
Isotoobianalüüs Kukruse emandal ja tema hõimlastel ütles, et elu jooksul ei ole suurt muutunud. See tähendab, et küllap oli see kogukond üsna paikne, sest pika aja vältel oli toidusedel üsna ühesugune.
Toimetaja: Marju Himma-Kadakas