Teadlased: tuuleparkide rajamist tuleb Eestis õiguslikult lihtsustada
Tuuleenergia kasutamisel on Läänemere riigid Põhjamere kolleegidest mitu sammu maas. Nüüd käib rahvusvahelises teadusprojektis töö selle nimel, et tuulikutest üks integreeritud süsteem luua – oma panuse annavad ka Tartu ülikooli keskkonnaõiguse teadlased.
Tuuleparkide omavahelise ühtse võrgu loomisega kaasneb palju erinevatel erialadel lahendamist vajavaid probleeme. Kui tehnilised küsimused – see kuidas tuuleparke omavahel kaablitega ühendada ning põhivõrkudega side luua – on tehnoloogiliselt lahendatavad, ning majanduslik otstarbekus ja vajadus ühtse tuuleenergia võrgu järele loomulik, siis juriidikas on hulka lahendamata segadusi.
“Suur eesmärk on muidugi ühtse Euroopa energiaturu loomine ja soov on, et riigi omavahel koostööd teeks. Samas on tegemist keerulise juriidilise raamistikuga: riikidel on oma õigus, Euroopa Liidus oma, lisaks veel rahvusvaheline õigus ja meil ka merd kaitsev Läänemere konventsioon. Õiguslik raamistik on väga mitmekesine ja omavahel põimunud,” selgitab Tartu ülikooli keskkonnaõiguse dotsent Hannes Veinla.
Olukord meenutab klassikalisi Euroopa taseme arutelusid, kus riigid lähtuvad majanduslikust kasust ning ühise laua taga on ühtsetes regulatsioonides konsensusele jõuda pea võimatu.
“Õiguslikes vaidlustes saab konsensusele jõuda, kui otsustajaks on Euroopa Liit – näiteks mõne direktiivi kaudu, mida riigid on kohustatud järgima,” ütleb Veinla ning just Euroopa Liidule INTERREGi teadusprojekti (Baltic InteGrid Project ehk Integrated Baltic Offshore Wind Electricity Grid Development) tulemusena sündivad soovitused ongi suunatud.
IAEA hinnangul on süsinikuheitmete kasv peatunud peamiselt taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu tõttu. Autor: caveman_92223/Creative Commons
Tartu ülikooli teadurid annavad projekti raames nimelt keskkonnaõiguslikku nõu:
“Avamere tuulepargid on toredad asjad, aga nendega käivad kaasas keskkonnariskid ja meie ülesandeks, kes me tegeleme keskkonnaõigusega, ongi siis uurida, kuidas neid vähendada. Et nende parkidega ei kaasneks ülemääraseid negatiivseid keskkonnamõjusid.”
Keskkonnaõigus tegeleb nende õiguslike vahenditega, kuidas keskkonnamõjuga toime tulla, kasutades kontrollivahenditena erinevaid lubasid ja mõjude hindamisi.
“Keskkonnaõigus on ju prostalt öeldes ahistamisõigus. Väga levinud arvamus on, et see on ettevõtlusõiguse ja omandiõiguse piiramine: “Sina oma metsa ei lähe!” See on valearusaam, et keskkonnaõigus on siili ja sipelgate kaitse. Tegelikult on see inimõiguste kaitse: õigus hingata puhast õhku, juua puhast vett. Kõik see jäätme-, õhu- ja veeõigus on tegelikult inimese heaolu ja tervise kaitse,” selgitab Veinla.
Tuulikuplatvormid võimaldaks viia tuulepargid avamerele Автор: Topfoto/Scanpix
Hiiumaa avamere tuulepargi rajamine on vaatluse all
Hiiumaa avamerele planeeritav tuulepark on üheks tundlikuks analüüsitavaks juhtumiks ning Eesti looduskaitse seadusest leiab õiguslikke nüansse, mis nii mõnegi mujalt Euroopast tuleva juristi kulme kergitama paneb:
“Eesti looduskaitse seaduse järgi on igal inimesel, olenemata mingist isiklikust seosest, õigus esitleda taotlus uue kaitseala loomiseks. See on Euroopas täitsa unikaalne, et meil Eestis nii on. Nii et kui on vähegi alust taotluse menetlusse võtmiseks, on see ääretult tõhus vahend näiteks tuulepargi ehitustegevuse seisma panemiseks.”
Nii Hiiumaa näite põhjal kui ka laiemalt leidub tuuleparkide õiguses omajagu puudujääke. Mõnes mõttes on tuuleparkide rajamine arvukate lubade ja regulatsioonidega üle reguleeritud. Veinla sõnul on loa menetlused arendajatele koormavad ja ei teeni oma eesmärki. Ettepanek on tuuleparkide rajamise seotud lubade menetlusi ühendada – et oleks vähem menetlust väiksema ajakuluga – lühem, kiirem ja lõppkokkuvõttes tulemuslikum.
Teisest küljest on aga ka mõningaid regulatsioone puudu – kasvõi sellesama looduskaitseseaduse ja uue kaitseala rajamise taotluse esitamise näitel:
“Selle peaks läbi mõtlema, et kas see on ikka väga produktiivne, et sisuliselt igaüks võib seda teha. Praktikas toob see enamikel juhtudel kaasa selle, et menetlus hakkab pihta, ja sellele järgnevad uuringud ja looduskaitset võib väga vabalt ära kasutada mingitel muudel eesmärkidel. See võiks olla üks punkt, mis tuleks ära muuta,” lõpetab Veinla.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool