Tants kleidi ümber 2 : Eesti eri ehk miks inimesed värve erinevalt näevad
Kõigepealt kontrollküsimus, kas ülaloleval pildil nähtav kleidike on sinine või roheline? Ehk vastate hoopis diplomaatiliselt, et ühe teisele eelistamine on mõttetu. Tegu on hoopis türkiisi või mõne teise vahepeale värvitooniga!
Kuid miks on meil üleüldse mõnikord raske kokku leppida, mida me näeme ja see meid ühismeedias kohati tuliselt vaidlema ajab? Olgu selleks hiljuti Eesti sotsiaalmeedias elevust tekitanud foto või 2015. aasta alguses terve maailma kihama löönud sini-must kleit, mis paistis mõnele hoopis valge ja kuldsena.
Lihtsat vastust ei ole. Inimeste värvitaju näivad mõjutavad nii bioloogia kui ka kultuur.
Bioloogiline alus?
Näiteks hiljuti maailma eri paigus imikutega tehtud katsed viitavad, et inimesed rühmitavad värve juba enne rääkima õppimist. Seejuures teevad nad seda küllaltki samal viisil.
"Sellel, kuidas me neid erinevatesse kategooriatesse paigutame, on selgelt bioloogiline alus. Kõik algab samast mallist. Olemuslikult on värvitaju keelest sõltumatu," selgitas ERR Novaatorile mais ilmunud uurimuse juhtivautor Anna Franklin, Sussexi ülikooli psühholoogiaprofessor.
Täiskasvanute jaoks ehk veidi üllataval kombel olid imikud üksmeelel ka selle osas, millal võis pidada värvitooni roheliseks ja millal siniseks. Kategooriate piir jooksis samast paigast, millest alates eristavad rohkemate värvsõnadega kultuurid sinist rohelisest.
"Vanemaks saades hakkavad nad aga kasutama värvispektri erinevate osade tähistamiseks sõnu. Mida vaesem on nende poolest keel, seda laiemat piirkonda need sellest katavad," selgitas psühholoog.
Taolises kultuuriruumis ei pruugi olla sarnaste värvitoonide eristamine kuigi tähtis. Konsensuseni viiva vaidluse jaoks ei pruugi tekkida isegi sobivat hetke. Kas keegi mäletab näiteks lasteaiast, et talle oleks õpetatud türkiissinise eristamist rohekassinisest?
Keele roll
Mõne inimrühma sõnavarast puudub sinist tähistav sõna täielikult. Ühe taolise hõimu, Namiibias elavate himbadega tehtud katsed on näidanud, et neil on raskem eristada sinakaid toone rohelistest kui näiteks eurooplastel. Teised teadlased on osutanud, et paari tuhande aasta vanustes hiina-, india-, heebrea- ja araabiakeelsetes tekstidest ei leia sinist ega selle varjundeid tähistavaid värvsõnu üldse või on neid tänapäeval kasutatavatest vähem.
Meelierutavama selgitusena tekkis vähemalt mõnedes piirkondades vajadus sinise värvitooni ja selle varjundite rohelisest eristamiseks alles suhteliselt hiljuti. "Teaduslikus mõttes oleks päris huvitav uurida, mis näiteks himbade kultuuris kasvavate laste ajuga juhtub. Võib oletada, et vajaduse puudumisel muutuvad nad taoliste erisuste suhtes tundetumaks või õpivad neid vähemalt ignoreerima," mõtiskles Franklin.
Puhtal bioloogial põhinevad rühmad hakkavad keele mõjul muutuma ja hägustuma. Eeltoodu vihjab, et möödunud sajandi alguses ameerika keeleteadlaste Benjamin Lee Whorfi ja Edward Sapiri välja pakutud hüpotees peab vähemalt osaliselt paika. Keel määrab või vähemalt mõjutab tugevalt seda, kuidas inimesed mõtlevad ja maailma näevad. Selle lõplikult kinnitamiseks napib aga vähemalt hetkel teaduslikku tõestust.
Oma mõju võib olla ka teistel kultuurilistel teguritel. Aju on lõppude lõpuks plastiline. Seda mõjutab keskkond tervikuna ja ka see, mida me kogeme. Viis, kuidas organ erineva lainepikkusega valgust ehk värvitoone tõlgendab, võib elu jooksul muutuda.
Isikliku mulje tähtsus
Tõlgendamise olulisusest annavad aimu makaakidega paari aasta eest tehtud katsed. Vabas looduses elavad loomad tajuvad vaid kollast ja sinist värvi. Inimestega võrreldes on nad osaliselt värvipimedad. Ahvidele geeniteraapia abil ka punase värvi tajumise võime andmisel hakkasid nad koheselt ka sellest kasu lõikama. Isegi kui neil puudub evolutsiooniliselt punase värvi tajumisega kogemus.
"Aju närvivõrgustikud kasutavad kogu informatsiooni, mis neile ette antakse ja tekitavad seejärel mingisuguse tajutava aistingu. Milline see täpselt on, see pole ette määratud. Saame küllaltki kindlalt öelda, et inimesed ei taju värve täpselt samasugusena, kuigi silmadesse jõudva valguse lainepikkus on sama. See on sügavalt isiklik kogemus," tõdes värvitaju uurimisele spetsialiseeruv Winsconsini meditsiinikolledži teadlane Joseph Carroll.
Samas ei tähenda see, et kindlat värvi valgus ei võiks äratada meis sarnaseid universaalseid emotsioone.
Suur paljastus
Ja viimaks vastus artikli alguses püstitatud küsimusele. Fototöötlustarkvara kasutades selgub, et tegu on nii rohelisest, sinisest kui ka punasest värvist koosneva liitvärviga. Seejuures on selles sinist ja rohelist täpselt ühe palju. Seetõttu ei saa nimetada seda täie tõsidusega ei türkiissiniseks, (kus on sinine selgelt ülekaalus), ega ka tsüaniin- või piilpardisiniseks, (kus ei leidu punast üldse). Tõtt-öelda puudub sellel vähemalt eesti keeles üldse korralik nimi.
Nii pole ehk ime, et inimesed ei suuda kokku leppida, mis värviga tegu on. Sõltuvalt inimese maailmavaatest võib olla lool kaks moraali. Aeg-ajalt tuleb ette juhtumeid, kus on korraga õigus mitmel inimesel. Isegi kui nende nägemused või seisukohad ei ühti. Objektiivse maailmakäsitluse poole püüdlejatel tasub aga meeles pidada, et oma silma ega ka ükskõik milliseid teisi meeli ei tasu lõpuni usaldada. Aju ja taju annab petta ja mõjutada üllatavalt kergelt.