Geniaalsust tunneb lihtsate asjade täiustamisest
Keerulistest asjadest on lihtne unistada, lihtsaid asju aga keeruline innoveerida, tõdeb Kristjan Port saates "Portaal" ulmelise mahlapressi ehitanud ja 120 miljoni dollari suuruse kapitali kokku ajanud iduettevõtte Juicero pankroti valguses.
Star Trekist, Blade Runnerist ja mahlapressist
Kunagi ammu "Star Treki" seriaali vaatamise ajast on tänaseni meeles episood, milles veetsid muidu igasugustesse erilistesse olukordadesse sattunud tegelased aega meelt lahutades. Ulmeliste kosmoseseikluste põhisüžee areneb enamasti seeria esimestel minutitel vaatajale tutvustatud probleemist laetud kulminatsiooni ja rõõmustava lahenduseni, vangistades vaataja meeli aktiivse tegevusega.
Seekord oli mingil põhjusel sündmuste käivitavaks keskkonnaks stseen kosmilises baaris. Esmalt mõjus imelik helikunst, mis pidanuks tähistama kauge tuleviku muusikalist meelelahutust. Peast käis läbi ebamugav Biitlite ja Led Zeppelini surematuse annulleerimisega kaasnev tunne. Ent veelgi rohkem püüdsid pilku imelikud seadmed, millest suunati suhu mingit maises mõttes alkohoolse joogi sarnast materjali. Pikemalt sellel juhtumil peatumata segas toona küsimus, miks ei kasuta nad joomiseks tavalisi klaase.
Omamoodi vastuse sellele küsimusele leiab Tim Harfordi blogist, kus arutleb autor teemal, millega me tehnoloogia võimalustele mõeldes mööda paneme. Temalgi on hambus vana ulmefilm, 1982. aastal vändatud "Blade Runner". Filmi mõtteliseks punaseks jooneks võib pidada inimese püüdluseid hoida nutikaid masinaid oma kontrolli all, märkamata, kuidas seda tehes muutuvad nad ise üha rohkem masinateks.
Nähtava süžeejoonena kulgeb lugu inimesega äravahetamiseni sarnaste androidide üle valvet pidava politseiniku moraalsete dilemmade ümber. Politseinik Rick Deckardit kehastava Harrison Fordi tee ristub kena Rachaeliga, kes, õigemini – mis on tehisolevus ja peaks kuuluma hävitamisele. Huvitava kõrvalfaktina olgu öeldud, et tegevuste ajastuks on aasta 2019. Inimesest politseinikus tärkavad tunded Racheli vastu. Oluline osa filmist koosneb aegluubis pingelisest põgenemist kaela kukkuvate emotsionaalsete ning füüsiliste ohtude eest.
Ühes natukene rahulikumas stseenis helistab Rick Dechkard telefoniputkast oma armastatule. Selle koha peal võib ette kujutada filmi vaatavat Tim Harfordi karjatamas. Kas tõesti ei suudetud kauges tulevikus vanamoodsa telefonikioski asemele pakkuda midagi ägedamat, kasvõi mobiiltelefoni?
Siit saabki alguse tema arutelu, kuidas suudame me üha imelisemaid vigureid välja mõeldes jätta samas lihtsad argised asjad suhteliselt muutumatuteks. Rachel on imeline biotehnoloogiline olevus, mida ei tee me ära ka peagi saabuvaks 2019. aastaks. Küll on tänavapildist kadunud taksofonid, sest pea igast taskust leiab mobiilse telefoni. Tim Harford pole selle pärast pahane. Sama juhtub paljudes ulmelugudes. Ta pöörabki tähelepanu suuremale pildile, millest paistab välja, kuidas me fantaseerime.
Juicero traagika
Paistab, et meil pole mingiks raskuseks kujutada ette midagi, mille teostus käib üle mõistuse. Seevastu jääme hätta imelistest koosneva tuleviku argiste asjade ulmestamises. Minu enda kogemusest ulmelise joogivahendi stseeniga võib isegi osutada, et vahest põhjustab selliste tegevuste ulmetolmuga vääristamine isegi ebamugavust. Võibolla kardame, et argiste asjade väljamõtlemisel jääme vahele rumaluse või lihtsameelsusega?
Viimasele leiab värske näite. 16 kuu eest tõi grupp innovaatoreid turule ultramodernse mahlapressi Juicero. Selle eripäraks oli mahlaviljade asemel sarnaselt kaasaegsetes kapselkohvimasinates kasutavad mahlaviljade kapslid. Nii püsis looduslik kraam värske ja võimaldas laia valikuga mahlaisu katkematult kustutada. Lisaks sisaldas seade WIFI-ühendust, et mahlaprotsessi saaks juhtida kauge maa tagant.
Kaunilt disainitud väline kest varjas asja lähedalt uurinute hinnangul suurepärast inseneritööd ja selle teostust. Kaks tunnustatud investeerimisfirmat nägid tootes suurt potentsiaali ja paigutasid sellesse 120 miljonit USA dollarit. Mahlapressi hinnaks oli 400 dollarit. Seadme tegijad ja investorid ilmselt uskusid nägevat tulevikku.
Siis avastas aga keegi, et mahlaaine pakikesest saab vajaliku sisu kätte, kui seda tugevalt pigistada, st vanamoodsalt, ilma 400-dollarilise seadmeta. Juicero teatas just äsja, et investorite miljonid kantakse kuludesse ja firma kuulutab välja pankroti. Loo moraal – lihtsaid asju on keeruline innoveerida, keerulistest asjadest on lihtne unistada.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Portaal