Julgeolekuekspert terrorismist: peame märkama oma aju loodavaid illusioone ({{commentsTotal}})

Tüütute inimeste sõprade hulgast väljaviskamine ei pruugi olla tark tegu.
Tüütute inimeste sõprade hulgast väljaviskamine ei pruugi olla tark tegu. Autor/allikas: ssoosay/Creative Commons

Hirmudele mängiv 24-tunnine uudisvoog ja massimeedia on muutnud haruldased terroriteod inimaju eripärade tõttu igapäevaelu lahutamatuks osaks, nendib Harvardi juurakooli julgeolekuekspert Bruce Schneider. Võib aga loota, et juba paari põlvkonna pärast tajuvad inimesed neid sama õiges valguses, kui taevas kõlavat kõuekõminat.

Hakatuseks on kohane küsida, kas ma ei tee laiemale avalikkusele karuteenet juba selle intervjuu tegemisega? Ma mainin selle käigus sõna "terrorism" ilmselt kümneid kordi. Seda on kordades rohkem, kui pandi möödunud aastal enamikes Euroopa riikides – veel vähem Eestis – toime reaalseid terrorirünnakuid.

Kui võrrelda terrorismi teiste surmapõhjustega, pole see statistiliselt rääkides maailmas suur probleem. Tegu ei ole millegi sellisega, mille pärast peaksime tegelikult väga palju muret tundma. Kuid kuna tegu on terrorismiga, mõtleme sellest hoolimata sellele küllaltki sageli. Inimesed kardavad seda.

Tegu võib olla küll reaalsuses küll väikese probleemiga, kuid sellest räägitakse ja sellele rõhutakse poliitikas väga palju. Nii on reaalsetest ja näilistest riskidest rääkimine ning nende kõrvutamine väga oluline. Inimesed peavad mõistma, kui riskantne on maailmas tegelikult elada.

Kui vaadata möödunud aasta lugeja- ja vaatajanumbreid, liimivad terrorirünnakud inimesed ekraanide ette väga tõhusalt. On raske näha, kuidas nõudlust ja pakkumist meediaettevõtete niigi kehva majandusliku olukorra valguses lahti siduda.
Ajakirjandus mängib terroristide eesmärkide saavutamisel olulist rolli. Terroristid tahavad tekitada hirmu. Paari inimese tapmine teeb seda vaid juhul, kui seda võimendatakse. Ja ajakirjandus see seda ka terrori kajastamisel teeb. Kuid kuidas öelda, et ära seda teemat puuduta?

Minevikus on tehtud seda edukalt Põhja-Iirimaal ja Iisraelis, kus ei andnud meedia terroristidele kuigi palju tähelepanu. Muidugi Põhja-Iirimaa terrorism oli tänapäevaste standardite järgi küllaltki vaoshoitud. Terroristid panid pommi, andsid sellest teada, inimesed evakueeriti ja pea keegi ei saanud viga. Iisraelis kõnnib seevastu enesetaputerrorist rahvast täis turule ja laseb end õhku. See on teatud tasandil palju hirmutavam terrorivorm. Terrorism ise on muutunud.

Ent ka maailm tervikuna töötab praegu teistmoodi. Võtame näiteks 24/7 uudistsükli ja internetimeedia. See võimendab isegi luhtunud terrorirünnakuid. Inimesi vahistatakse väga tobedate plaanidega, kuid üksikuid juhtumeid korratakse meedias nii palju, et see hakkab hirmu tekitama. Me loeme sellest, kujutame end seal viibivat ja tunneme ennast ebakindlamana. Terroristide eesmärk saab sellega täidetud. Ainus viis end terrori eest kaitsta on teadlikult otsustada, et ma ei lase end sellest hirmutada.

Paraku, kui sina neid sündmusi ei kajasta, teeb seda lihtsalt keegi teine. Kuna terrori näol on tegu millegi nii haruldase ja muljetavaldavaga, saab sellest suurepärase loo. Kuigi meedia on hirmu võimendamises kaassüüdlane, arvan, et see on vaba ja avatud ajakirjanduse paratamatu kõrvalnähe. Ma pole kindel, kas ja kuidas seda muutma peaks.

Millele ajakirjandus taolisi sündmusi kajastades rõhuma ja mida reaalsuse elutruumalt edasi andmiseks tegema peaks?
Meedia peaks kulutama rohkem aega tõenäosuste selgitamisele. Rääkima ei peaks vaid sellest, mis juhtus, vaid ka sellest, kui tihti või õigemini harva taolisi sündmusi ette tuleb. Anda neile laiem kontekst. Kui terrorirünnak nurjatakse, on tegu läbikukkunud, mitte "peaaegu õnnestunud" rünnakuga. See vastab tõele. Terroriteo nurjamine on edulugu. Isegi kui tuleb välja, et see oli tingitud terroristide endi kohmakusest, ütleb see midagi terroristide enda kohta. Tahaksin näha täpsemat, mitte sensatsioonile mängivat kajastust.

Me ei peaks rünnakute järel rõhuma keskkonna ebaturvalisusele ja turvatunde puudumisele. Poliitikud reageerivad omaenda ja nende valijate hirmudele. Nad tahavad, et neid tagasi valitaks ja neid nähtaks tugevate juhtidena. Nii üritavad nad jõustada äärmuslikke terrorivastaseid meetmeid. Isegi kui need ei tööta tegelikult väga hästi, need pole õigustatud ega kulutõhusad.

On meie kohus öelda, et neid pole vaja, Me ei taha seda. Me mõistame, et vabaduse hinnaks on võimalus näha kuritegusid. Me mõistame, et terrorism on meie ühiskonnas olemas täpselt samamoodi nagu autoõnnetused. Mõistlikud ja mõõdukad meetmed nende ennetamiseks on õigustatud, äärmuslikud mitte.

Meie aju on hoidnud meid elus sadu tuhandeid aastaid. Tundub aga, et see ei suuda tänapäeva suurest arvudest kubiseva maailmaga kaasas käia ja seeläbi teeb meid pikalt teeninud ennustusmasin hoopis meile kohati kahju.
Ma pole veendunud, et see veab meid sellisel kujul alt, vaid selle piirid pannakse lihtsalt proovile. Meie liik hindab sündmuste nägemise tõenäosust vastavalt sellele, kui palju neist räägitakse. Kui elaksid 20 000 aasta eest mõnes Ida-Aafrika mägedes hõimus ja inimesed räägivad palju lõvirünnakutest, saad teha õigustatult järelduse, et pead olema ettevaatlik. Läheduses on ilmselt palju lõvisid. Kui keegi ei räägi väga palju maohammustusest, pole maod ilmselt mürgised. Sa ei pea neile väga palju tähelepanu pöörama..

See töötas senikaua, kuni elasime väikestes rühmades. Kui elame maailmakülas ja suurtes linnades, ei iseloomusta kuuldavad lood enam reaalsust väga hästi. Ütlen tihti, et kui miski on uudistes, pole vaja sellepärast päris maailmas muretseda. Need on juba definitsiooni järgi midagi sellist, mida peaaegu kunagi ei juhtu.

Kuna meil on võimalik nüüd lugeda koheselt kõigest, mis maailmas juhtub koos videote, lugude ja intervjuudega, tajume, et erakordseid sündmusi juhtub väga sageli. Näiteks USA-s sureb igal aastal autoõnnetustes 35 000 inimest. Seda on tohutult palju, kuid suurem osa ei muretse sellepärast, sest seda uudistest me iga päev ei kuule. Terroristid tapavad kolm inimest ja see on esiküljelugu terve järgneva nädala.

Kuid ikkagi, kas meil on lootust uue maailmaga kohaneda või vähemalt hakata kuulama tõenäosusi paremini hoomavaid eksperte?
Me oleme suutnud sajandite vältel seada mõistlikkuse ja loogika fantaasiate ning ebausu asemel korduvalt esikohale. Südames tunnen, et see juhtub ka seekord. See võib võtta paar põlvkonda, kuid arvan, et hakkame mõistma, kuidas haruldased ja vaatemängulised sündmused on täpselt seda, mida nad on – haruldased. Kuigi meie mõistus seab need esikohale, hoomame samal ajal, et meie aju veab meid siinkohal alt ja loob illusioone.

Paralleeli võib tuua äikesega. Kui kuuleme kõuemürinat, ei arva me enam, et näiteks jumalad mängivad piksenooltega. See võib olla meie esimene reaktsioon, kuid me teame juba hetk hiljem paremini. Ühel hetkel hakkame käituma samamoodi, kui kuuleme terrorirünnakutest. Me peame seda tegema, sest see on ainus strateegia, mis tõesti terrori vastu aitab.

Bruce Schneier on Harvardi juurakooli Berkmani interneti ja ühiskonna teadur, rahvusvaheliselt tuntud turvatehnoloogiate ekspert ning avaldanud sadu artikleid ja teadustöid.



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Lida Ajeri koobas.Lida Ajeri koobas.
Nüüdisinimesed jõudsid Kagu-Aasiasse arvatust tuhandeid aastaid varem

"Ta nimetas seda kohta Lida Ajeriks. Kõlab meeldejäävalt, eks pole? Kuid kohalikus keeles tähendab see "vesikeelt". Tead, kui paljusid koopaid nad seal niimoodi nimetavad?" küsis Macquarie ülikooli paleontoloog Kira Westaway retooriliselt. Mõnikord tähendab suurte loodusteadlaste jälgedes käimine sõna otseses mõttes päevade kaupa džunglites trampimist. Teisalt aitab see lahendada aeg-ajalt enam kui 120 aasta vanuseid mõistatusi.

Isegi ateistid peavad oma kaasmõtlejaid usklikest amoraalsemateks

Ateistid on ebamoraalsed ja neid ei saa usaldada. Nii arvavad 13 eriilmelises ühiskonnas tehtud uuringu põhjal isegi ateistid ise. Tulemused viitavad, et ateistide suhtes tuntavad eelarvamused on paljudes maailma riikides sügavalt ühiskonda juurdunud.

Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.
Uued soovitused: laste ekraaniaja piiramisest enam ei piisa

Sõpradega suhtlemine algab hommikul veel enne kui voodist tõustud ning lõppeb viimase asjana kui nutitelefon pannakse öökapile või padja alla. Nende kahe hetke vahele jääb terve hulk väga mitmekülgseid suhtlemise, aga ka üksiolemise viise internetis. Nii võiks võtta kokku laste meediauurija Sonia Livingstone'i ja tema kolleegi Alicia Blum-Rossi viimase uuringu tulemused ja soovitused.

600 eesti eaka veri aitab arendada vananemist pidurdavat ravimit

Meie veres on biomarkerid, mis annavad viis või isegi kümme aastat varem märku organismi vananemisest, n-ö suremisprotsessi algusest. Mis oleks, kui suudaksime seda protsessi edasi lükata ehk pidurdada vananemist? Me ei tea, mis siis täpselt oleks, küll aga on USA idufirma liikunud Eesti Geenivaramu teadlaste abiga sammu sellele lähemale.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.