Isikliku maaomandi juured viivad hiliskeskaega ({{commentsTotal}})

Maaga seotud õiguste teket seostatakse põlluharimise tulekuga 12 000 aastat tagasi, kuid tegu polnud üksikisiku omandiõigusega, vaid reeglitega ühiseks tegutsemiseks.
Maaga seotud õiguste teket seostatakse põlluharimise tulekuga 12 000 aastat tagasi, kuid tegu polnud üksikisiku omandiõigusega, vaid reeglitega ühiseks tegutsemiseks. Autor/allikas: Bluemoose/Wikimedia Commons

Sel suvel on avalikkuses palju tähelepanu pälvinud mooni- ja rapsipõldude omanike ning põldudele radu tallavate õieilunautijate vahel lahvatanud konfliktid. Kuidas on maa omand ühes kõigi peremehe õiguste ja talle kehtivate piirangutega kujunenud?

Jurist Kärt Vaarmari selgitab suvises Horisondis, et ürgühiskonnas maa omandiõigust ei tuntud. Keskaegses Euroopas oli valdavaks maaomandisüsteemiks pärisorjusega seotud feodaalomand.

Idee, et igaüks võib maad omada ja omandada, hakkas Euroopas kanda kinnitama 15. sajandi paiku. Inglismaal oli üks selle põhjusi tarastamine – seni ühismaana kasutusel olnud karjamaade tarade abil tükkideks jagamine. Ehkki maade saagikus ja viljakus seeläbi kasvas, koondus maa tarastamise tagajärjel suurmaaomanike kätte.

Šoti ajaloolane ja kirjanik Andro Linklater on kirjeldanud, kuidas see muutis senist feodaalsüsteemi – maid ei kasutatud enam kogukonna ülalpidamiseks, vaid sissetulekuallikana, ning feodaalid, kes seni olid maid talupoegadele kasutada andnud ning seeläbi neile toidu ja peavarju taganud, ajasid inimesed oma maadelt välja.

Maatehingud võimaldasid rikastuda ning kõigest kahe põlvkonna jooksul jõudis oluline osa Inglismaa kõige tootvamast maast uute omanike – Londoni kaupmeeste, talupidajate, valitsusametnike jt – kätte, kes otsisid kindlat investeeringut.

Teise olulise põhjusena võib nimetada väljarännet Uude Maailma. Ookeani taga ootasid väljarännanuid ees näiliselt lõputud valdused, mis eurooplaste silmis peaaegu et anusid hõivamist ja harimist.

Selleks, et igaühel oleks võimalik maad omandada, tuli senist lähenemist maaomandile põhimõtteliselt muuta. Nii leidsid mitmed 17. sajandi mõtlejad ja jutlustajad (nt John Winthrop ja John Locke), et eraomand maale tekib n-ö esimese hõivamise kaudu ning seda õigustab inimese töö – maa harimise ja selle tootvaks muutmise.

Muidugi tekitas see kohe küsimuse, mis saab Uue Maailma põliselanikest – kas ka neil on maale mingeid õigusi? Kaasaegsete mõtlejate arvates ei saanud põliselanikke maaomanikena käsitleda, sest nad ei olnud maatükke piiritlenud ega neid püsivalt asustanud. Samuti ei harinud nad maad ega tegelenud seal karjakasvatusega.

17.–18. sajandiks oli maa niisiis muutunud elatusvahendist või üksikute isandate sissetulekuallikast kapitaliks, millesse igaüks sai (vähemalt teoreetiliselt) investeerida. Esimesena sõnastas idee „maast kui kapitalist“ inglise teadlane William Petty oma artiklites, mis ilmusid aastatel 1662–1682.

Jõukuse allikana kirjeldab maad oma kuulsas teoses „Rahvaste rikkus“ (Wealth of Nations, 1776) ka šoti filosoof ja majandusteadlane Adam Smith – just maas ja töös pidi peituma rahva tõeline rikkus, sest vajadus toidu järele muutis põllumajanduse majanduse keskseks mootoriks. Smithi vaated panid aluse tänapäevasele liberaalsele turumajandusele.

Inimese õigus omada vara kirjutati 18. sajandi lõpul sisse ka esimestesse kodanikuõigustesse – Prantsuse „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”, milles kuulutati: „Et omand on puutumatu ja püha õigus, ei või seda kelleltki ära võtta, välja arvatud üldisel hädavajadusel, kui eelneb õiglane hüvitis.“

Hattenhauer leiab, et prantslased panid kirja üksnes selle, mis praktikas juba mujalgi kehtis – kodanike õiguse omandi puutumatusele ja keelu seda hüvituseta võõrandada.

Ta märgib: „Inimene kogeb vabadust eelkõige oma varaga ümber käies, sest vaesus ja varatus tapavad kodanikumeele ning sünnitavad orjahinge.“

Selles seisukohas väljendub eraomandi kõige olulisem põhjendus – see annab inimestele eneseteostusvõimaluse. Ühest küljest aitab eraomand niisiis ellu viia ideed kapitalistlikust majandusest, teisalt on aga tegemist isikuvabaduse olulise elemendiga.

Nii näeb ka 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon artiklis 17 ette igaühe õiguse omada vara ning keelu seda kelleltki meelevaldselt ära võtta. Sarnane säte on kehtestatud ka Eesti põhiseaduses (§ 32).

Tõsi, põhiseaduse kommentaarides on rõhuasetus suuresti just turumajanduse kaitsmise aspektil. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt on omandiõigus vabas ühiskonnas erainitsiatiivi põhialus. Riigikohus on sedastanud, et turumajandusel põhinevas ühiskonnas on omandil suur tähtsus ning omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu.

Toimetaja: Marju Himma



AASTA ÕPETAJA GALA
Haridus- ja teadusministeerium tunnustab 7. oktoobril aasta õpetaja galal "Eestimaa õpib ja tänab" neid haridustöötajaid, kes annavad teistele oma tehtud tööga eeskuju. ERR Novaator tutvustab järgmise kuu aja jooksul lugejatele kõigi kategooriate nominente.
kõik eesti teaduse hindamisraportist
Püüa vaadata oma riiete kapi sisule nagu sõpruskonnale.

Facebookil ja riidekapil pole palju vahet

Inimeste kalduvus koguda Facebooki sõpru nagu riideid riidekappi, võib kohati kurjalt kätte maksta ja mõjutada isegi kohtuprotsessi tulemusi, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: