Tehnoloogiauudised: pehme süda ja pehmed kullast andurid
Maailmas on 26 miljonit inimest, kes vajavad uut südant. Praegu on selleks ainus võimalus saada doonorsüda teiselt inimeselt. Lähitulevikus on aga loodetavasti võimalik kasutada silikoonist tehissüdant, mis on juba praegu olemas, ühe väikese puudusega... Teadusmaailmas pakuvad üha rohkem kõneainet pehmed ja kantavad sensorid ning Jaapanis ollakse just ühe selise tehnologiaga tehtud läbimurre.
See näeb välja nagu tavaline süda, aga on täiesti tehislik. Ja see ongi eesmärk: töötada välja pehme tehissüda, mis sarnaneks looduslikule südamele nii palju kui võimalik.
ETH Zurichi doktorant Nicholas Cohrs töötas välja silikoonist südame, mis on väga päris südame sarnane. Teadagi on võimalik kasutada südame asemel ka pumpa. Selle puuduseks on aga erinevate osade liikumisel tekkiv kulumine ja tõrked töös. Viimased aga võivad patsiendi jaoks tähendada elutee lõppu.
Selle pärast töötaski Cohrs koos oma kolleegidega välja päris südame järgi tehtud silikoonist koopia, mida saab toota vastavalt patsiendi enda südant eeskujuks võttes. Ja otse loomulikult kasutatakse südame tegemiseks tänapäeval nii tavaliseks saanud tehnoloogiat: 3D printimist.
Ajakirjas Artificial Organs avaldatud tulemused kinnitavad, et see tehisorgan töötab tõesti saranselt päris inimsüdamele.
Kuid on siiski ka üks puudus...
Praegu suudab see süda lüüa vaid 3000 korda, pärast seda hakkab materjal survele järele andma. 3000 südamelööki on 30–45 minutit ja seda on inimese elu päästmiseks ilmselgelt vähe.
Seega on tegu proof of concepti ehk lahendusega, mis teoorias töötab, kuid mis tegeliku elu survele vastupidamiseks vajab veel arendustööd.
Parem lugu on aga pehme sensoriga, mida katsetasid Tokyo ülikooli teadlased.
Oletame, et teil on terviserike, mis vajab pidevalt teie tervise seiramist anduritega. Oleks üsna ebamugav kanda pidevalt juhtmeid ja klemme enda küljes.
Seepärast on teadlased mitmel pool maailmas arendanud välja pehmeid sensortehnologiaid, mida oleks mugav kanda naha peal.
Otse loomulikult tähendab see erinevaid lahendusi vajavaid probleeme. Kui panna andur inimese nahale, peab see seal püsima paigal, samas olema vastupidav painutamisele; see peab pidama vastu niiskusele ehk kannatama pesemist ja higistamist, olema väike, allergiavaba. Lisaks peab ta laskma nahal hingata, vastasel juhul on teil andurit kandes tunne nagu oleksite peale pannud vee- ja õhukindla plaastri, mis kergemal juhul tekitab nahaärrituse, raskemal juhul aga püsiva nahapõletiku.
Ja just kõigi eelnevate probleemide lahendamisega on Tokyo ülikooli teadlased hakkama saanud ning ajakirjas Nature Nanotechnology avaldatud artikli kohaselt on nad välja töötanud anduri, mis piserdatakse üliõhukese kilena nahale, selles olevad pehmed andurid on vaevu märgatavad ja peaaegu üldse mitte tuntavad ning mis ehk olulisim: seda võib kõrvalnähtudeta kanda enam kui nädala.
Tehnoloogia katsetamiseks kanti 20 katsealuse nimetissõrmele nanosuuruses kullakiust elektroodid kasutades selleks vesilahustuvat polümeeri, polüvinüülalkoholi.
Pärast nädalat anduri kandmist testiti selle mehhaanilist vastupidavust ning bioloogilist mõju katsealustele. Viimane tähendas ennekõike seda, kuidas mõjutas anduri kandmine katsealuse nahka. Enamik katsealustest unustas anduri sootuks ära, kuna seda polnud nahal peaaegu üldse tunda. Samuti ei esinenud põletikunäitajaid ega liigniiskusest tingitud haudumist.
Kasutades vees lahustuvat PVA-d kaob PVA kullakiudude vahelt ära ning kiud moodustavad õhukese sensorkihi naha pinnale. Autor: 2017 Someya Laboratory
Seega kui tulevik peaks tooma südamehaiguse, mis vajab pidevat jälgimist anduritega, siis andurid on meil olemas. Kui aga peaks olema vaja uut südant, siis ka see on peaaegu olemas.
Toimetaja: Marju Himma