Bakterid ujuvad karjas nagu kalad või loomad
Paljudel loomadel esineb karjakäitumist ning kaladel parves ujumist, kuid Rootsi teadlaste värskest uuringust selgub, et parves ujumist harrastavad ka mitmed mikroorganismid.
Lundi ülikooli teadlased näitasid, et vetikad ja mikroorganismid kogunevad parvedesse juba väga väikese organismide arvu korral. Kuigi tegu on pelgalt kirjeldava uuringuga, on see oluline, kuna võib meile anda parema arusaama sellest, kuidas mikroorganismid nakatavad peremeesorganismi.
Ühe hüpoteesi kohaselt ei ole mikroorganismidel parvedesse kogunemiseks vaja üht juhti, nagu seda on tavaliselt tarvis näiteks lindudel. Seega peavad karjad moodustuma tuginedes mingile ühtlese aluspõhimõttele.
Lundi ülikooli teadlased koos kolleegidega Ühendkuningriigist ja Prantsusmaalt oletavad, et mikroorganismide oskus grupeeruda on palju arenenum kui seni arvatud. Teadlased kasutasid lattice Boltzmanni meetodeid, mis on teatud tüüpi meetodite klass uurimaks arvuti abil vedelikudünaamikat.
„Meie uuring on füüsikaline seletav mudel sellest, kuidas mikroorganismid liiguvad. Bioloogilisest vaatepunktist on see kasulik, et uurida mikroorganismide grupeerumise kujunemist evolutsiooni seisukohast,“ rääkis uuringu juhtivautor Joakim Stenhammar Lundi ülikooli keemik.
Kui inimene või loom ujub vees tekib järellainetus ja veevoolus, mida teised tunnevad. Teadlased lõid oma uuringu tarvis teoreetilise mudeli, mis kirjeldab, kuidas üksainus mikroorganism suhtleb teistega järellainetuse kaudu, mida iga organism eraldi tekitab.
Nende füüsikaline põhimõte erineb tavapärasest järellainetusest, see aga annab teistele võimaluse tajuda üksteise kohalolu ja mõjutada teineteist ka väga väikese organismide hulga juures.
Selle pinnalt ütlevad teadlased, et mikroorganisme ei saa seega käsitleda kui üksteisest isoleeritud organisme.
Varasemast on teada, et teatud ujuvad bakterid nagu kolibakter ja Salmonella kogunevad parvedesse, et paremini edasi liikuda. Kuid seni puudus teadmine, mis hetkel nad neid parvekesi moodustama hakkavad, teisisõnu: kui palju üksikuid baktereid on tarvis, et nad koonduksid rühma.
Stenhammari uuringu kohaselt läheb neid vaja vähem kui kümme protsenti varemarvatust.
Aga miks bakterid parvedena liiguvad? „Vastandina ühe bakteri liikumisele suudavad parved liikuda sünkroniseeritult, läbida nõnda pikki vahemaid ning kordi kiiremini kui üksik bakter seda suudab,“ selgitas Stenhammar.
Ja mida see teadmine meile annab? Ühelt poolt asetab see oma kohale järjekordse pusletüki, kuidas grupikäitumine töötab bioloogilistes süsteemides. Teisalt annab see võimaluse prognoosida kui kiiresti üks või teine haigustekitaja meie organismis liigub, et vastavalt sellele tegutseda.
Uuring ilmus ajakirjas Physical Review Letters.
Toimetaja: Marju Himma