Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise
Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega.
Raivo Kalle sõnul uurib etnobotaanika, kuidas inimesed mõtlevad ja kasutavad taimesid oma igapäevases elus. “Mõtlemise all peame silmas eelkõige taimede rahvapäraseid nimetusi ja kasutamise puhul vaatleme taimede kasutamisviisi ehk kas taimesid kasutatakse toiduks, asjade valmistamiseks või hoopis rituaalsel eesmärgil,” selgitab Kalle saates “Huvitaja”.
Näiteks käis Raivo Kalle ekspeditsioonil Kagu-Lätis, kus on omavahel segunenud väga palju usundeid ja kultuure. Piirkonnas leidub nii õigeusklike, vanausulisi ja katoliiklasi. Rahvastest on sadu aastaid esindatud olnud nii latgaleid, venelasi kui ka valgevenelasi. “Seal me uurisime, kuidas erinevad kultuurid taimi kasutavad ja kas seal esineb kultuurilisi või religioosseid erinevusi,” räägib Raivo Kalle.
Tema sõnul on selgeid märke kultuurigruppide erinevusest. “Nendes külades, millel olid lähedal iidsed Eesti asustused, seal oli tund Eesti mõju, või siis olid eestlased neilt arhailist taimekasutust üle võtnud. Näiteks leidub Kagu-Lätis rituaalseid taimede kasutusviise, mis Eestis on 70 aastat juba kadunud,” nendib Kalle.
Eestist kadunud rituaalid
Etnobotaanik toob siinkohal näiteks jaaniõnneheina. Selle taime õis pannakse jaaniõhtul lapse voodi kohale palkide vahele rippuma. Kui õis on hommikuks avanenud, siis näitab see, et lapse tulevik on õnnelik. “Uskumatu, aga see 1930-ndatel Eestis hästi kirjeldatud rituaali tehakse seal siiamaani. Siin tekibki küsimus – kas eestlased võtsid selle kombe sealt või vastupidi,” märgib Kalle.
Tema hinnangul on raske tagantjärele öelda, kui taimeusku vanad eestlased olid. “Lugedes pärimusteksti, siis tundub, et taimi kasutati tõesti rohkem. Samas uskumine on natuke libe tee, sest väga keeruline on vastata küsimusele, kas ta uskus või mitte,” leiab Kalle.
Mürgiste taimede “nutikad” kasutusviisid
Üks mis kindel – meie eelkäijad on leidnud kõikidele taimedele nutikaid kasutusviise. Seejuures ka mürgistele taimedele. Teadlane märgib, et on intervjueerinud inimesi, kes teadlikult või teadmatult mürgiseid taimi kasutavad.
“Välitöödel olles räägiti meile lugu, kuidas naabrinaine pani supi sisse näsiniine, leselehe ja piibelehe marju, et purjus ning agressiivne mees maha rahustada,” toob Kalle näite. “Kui tema käest küsiti kui palju neid marju tuleks panna, siis vastas ta “natuke”,” lisab etnobotaanik.
Tema hinnangul on huvitav, kuidas inimesed on mürgiseid taimi kasutades teadmatult nii nimetatud õiged kogused ise välja timminud. “Näiteks leselehe marjad on natuke hapuka maitsega, mistõttu on neid omal ajal kutsutud viinamarjadeks. Kui lapsed karjas olid, siis neil polnud seal midagi võtta ning siis nad sõidki neid “viinamarjasid”. Ega neid palju ei söödud, aga marjasid kasutati lihtsalt maitsemeelte rikastamiseks,” selgitab Kalle.
Kalle märgib, et enamus mürgistusi juhtub kahel perioodil – lapsepõlves ja puberteedieas. “Kui olen inimestega rääkinud, siis nende lumepallipuu või leselehemarjade mürgistused jäävad kõik neljanda või viienda eluaasta sisse. Teine aeg, mil mürgistusi saadakse, on siis kui inimesed muutuvad teadlikumaks ja julgemaks ning siis hakatakse otsima erinevaid taimi ja siis eksitakse,” räägib etnobotaanik.
Kus taimi, seal kasutajaid
Tänapäeval tõdetakse tihti, et linnastunud ühiskonnas ei mäletata enam vanasid teadmisi ja oskusi, mistõttu on taimeriik jäänud paljudele kaugeks. Raivo Kalle hinnangul see päris nii ei ole. “Linnalapsed on väga leidlikud – kevadeti süüakse pärnapungasid ja vahtraõisi. Tõesti maal pööratakse taimedele rohkem tähelepanu, kuid linnas leitakse ka vähesele kasutusviise,” kinnitab Kalle.
Taimede populaarsust saab Raivo Kalle sõnul defineerida kriitilise massi hüpoteesi alusel. “Kui teadlik ja aktiivsem osa ühiskonnast võtab üle teatud kasutusviisi, siis ülejäänud mass võib joonduda selle järgi,” leiab Kalle. Nii jõudis Eesti kodudesse karulauk, millele tekkis laiem tuntus alles eelmise sajandi 80-ndatel ja 90-ndatel aastatel.
Praegu juhivad taimetrende tippkokad, kes on endale spetsiaalsed töötajad, kelle ülesandeks on metsast tuua restoranidesse huvitavaid uusi maitseid. “Sestap ei saa ennustada ühte loodustaime, mis meie toidulaual varsti populaarseks saab, vaid pigem on populaarseks saamas üldine taimeteadlikkus ja looduslike taimeliikide kasutamine,” arvab Kalle.
Toimetaja: Allan Rajavee