Üks päev ametis | Kaevejooga 300aastaste tallinlaste haudades ({{commentsTotal}})

"Aga kuidas sa tahaksid, et sind üles kaevataks, Greete?" küsin endalt ühel hetkel mõttes. Minu ees ulatub liivast välja üks puusaluu ja alumine osa helepruuniks tõmbunud selgroost. Algas päev arheoloogina.

Minuti eest olin mustast ämbrist liivakünkale välja ladunud kogu oma tänase varustuse: üks suur metallikarva supilusikas, kaks pintslit (üks pisut suurem ja tugevam), suurem kühvel, pisemat sorti kellu ja ehtne hambaarsti tööriist. Ja muidugi kõige olulisem: tugevast poroloonist põlvematt. 

"Hakka siis peale," soovitas minu tänane mentor Taisi sõbralikult ja kükitas ise minu kõrvale pisut madalamale liivakääpasse. 

Piidlesin pintsleid, sest need tunduvad kõige õigemad arheoloogi tööriistad, aga kätte ei tihanud neid võtta. Ei Taisi ega kolmas neiu minu kõrval kasutanud pintsleid. Nad kahlasid pinnast küll kellu ja lusikaga, aplalt, aga teatud õrnusega. Kuidas mina siis peale hakkan? Lusika või kelluga? Aga millise jõuga? Äkki teen midagi valesti? Üht- või teistpidi: midagi peaks nüüd ära otsustama, muidu põlvitan juba totakalt pikka aega ühe koha peal. 

"Aga kuidas sa tahaksid, et sind üles kaevataks?" küsin endalt mõttes ja vastan ka: "rahulikult, aga enesekindlalt. Pole vaja liigselt põdeda." Ega's midagi, lusikas kätte ja kaapima! 

Enda surmast (või enda väljakaevamisest) mõtlemine tundub loo alguses ehk pisut sünge, et mitte öelda... morbiidne. Aga kalmistul töötavale arheoloogile on see tavaline keskkond. Võib vabalt juhtuda, et ühel hetkel leiad end olevat maoli väljakaevatava skeleti kõrval. Aga sel hetkel mõtled kõige enam sellele, kuidas mitte haprast juba kõhreks muutuvast luust kogemata mitte veel üht tükki ära tõmmata. 

Minu üllatuseks ei kohutanud mind kaheksa tunnise tööpäeva jooksul kordagi ei liiva alt välja tulevad luud ega ka üks inimhammas, mille pool-juhuslikult leidsin. 

Nüüdsete väljakaevamiste käigus selgub, et nõukogude ajal on sellest alast üsna robustselt läbi haudade kaevatud üks kanalisatsioonitrass. Minu tööpäev möödub valges telgis. Autor: Siim Lõvi/ERR 

Mina ja veel kümmekond noort töötame Tõnismäel paarikümne ruutmeetrise valge telgi all. Telgi tagumine sein on müür ja teispool müüri vaatab Paul Keres puude vilus Kosmose trollipeatuse poole. Veel aasta tagasi oli siin parkla, aga uusehituse tarbeks löödi kopp maasse ning vastu tuli see, mida võiski arvata -- matmispaigad. Sellistel puhkudel on reegel lihtne: kohe, kui näed maad kaevama hakates luid, helista muinsuskaitsele. (Kui luu küljes peaks veel midagi... värskemat olema, tuleb helistada politseisse.)

See, et siin vähemalt 200 hauakohta on, ei olnud mingi arheoloogiline leid, tegu on vana Kaarli kiriku kalmistuga. Luud, mida kiht kihi haaval liiva ja mulla alt välja puhastan, on vähemalt kolm sajandit vanad. Esimesed matused võisid siin olla juba Liivi sõja aegu ehk 500 aastat tagasi. Väljakaevamiste juht, Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna tehnik ja tehnik osteoloogiliste kogude hoidja Martin Malve räägib, et tegu on Eesti-Soome ühiskoguduse kalmistuga. 

Riskides teha sobimatus kohas nalja, märgin: "Ah et tähistate ka Eesti-Soome 100. sünnipäevi?" Olen valmis vabandama, ebaprofessionaalsuse pärast, aga Malve ütleb muigega, et seda kokkulangevust panid nad platsil juba isegi tähele. 

Ei saa kurta, et minuga sel päeval koos tööl olnud arheoloogiahuvilised liiga tõsised oleks olnud. "Kes see ütles, et oleks uut põlveliigest vaja? Näe, mul on siin üks,” naljatleb mu kolleeg. Üldiselt aga lõõpimisele aega ei jäeta ja ega see sobikski, oleme rikkunud ju ikkagi vähemalt paarisaja inimese hauarahu . Malve sõnul käib pisut huumorit ikka töö juurde, aga see ei tähenda, et väljakaevajad hetkekski unustaks, kus nad töötavad. 

Supilusikas arheoloogi tööriistaks? Tundub ehk liiga labane, aga tegelikult on see väga käepärane tööriist. Kelluga maad kaapides kipub ehk tunnetus liiga kaduma, lusikat oskame aga kõik käsitseda. Autor: Siim Lõvi/ERR

Väljas ladistab juba pikemat aega vihma, ausalt öeldes pidin end päris tugevalt veenma, et läbi näkku peksva vihma õue tööle tulla. Kohale jõudes ongi üles kaevatud endine parkla täpselt nii ebameeldiv ligane songermaa, kui ma ette kujutasin. Aga õnneks on telgi varjus üsna kuiv kuni mõni tuuleiil telgi lahtisest küljest vihma sisse keerutab. Jutuajamiste vahel on kosta üsna tasast, kuid järjepidevat kraapimist ja sahinat. 

Vahepeal tõuseb üks või teine tööline selga sirutades püsti, et ämber, millesse on kogutud üle jäänud liiv, telgi kõrvale tühjaks valada. Millegi pärast täitub teiste ämber kiiremini kui minu oma. Millegi pärast näeb ka Taisi välja kaevatud väikelapse skelett välja puhtam ja selle ümbrus korrapärasem. Ilmselt annaks teha töövõtete pealt psühholoogilise testi: kes puhastab luid korrapäraselt pidevalt pea poolt jalgade poole liikudes. Kes aga natuke siit, natuke sealt. Mina kuulun viimaste sekka. 

Kõige raskem ongi vist olla kannatlik. Olla kannatlik ja taluda pinget seljas/jalas/õlas/kaelas/käes/jalalabas natuke kauem kui keha seda tahaks, sest asendid, milles kükitada/istuda/pool-lamada kipuvad kiirelt otsa saama, seega tuleb üht leitud enam-vähem mugavat poosi hoida võimalikult kaua.

See on kaevejooga, tutvustavad mulle kolleegid teisest telgi servast, ise mõnuga irvitades. 

Kannatlikkuse paneb proovile ka puhastamine ise. Mitte seetõttu, et ühe skeleti väljakaevamine võtab aega kolm kuni neli tundi ja see oleks tüütu tegevus. Hoopis seetõttu, et vähemalt esimesel päeval tekib väike hasart võimalikult kiiresti edasi liikuda, et saada aru, kui suur on sinu leid. Ehk on skeletil alles lisaks puusadele, käsivartele ja roietele ka kael, millel uhke klaashelmestest kee? Äkki on ka minu matusel kuskil pinnases olemas sõrmus, mis oli kunagi maetu sõrmes? 

Martin Malve räägib videos arheoloogiast ja sellest, mida on leitud Tõnismäe haudadest. 

"Oi, kui ilus!" kiidab Taisi minu esimest puhastustööd ja arvab, et ma võiks järgmise matuse juurde liikuda. 

"Kuidas sa aru saad, millal rohkem enam edasi kaevama ei pea?" küsin temalt. Ta selgitab, et kuna ühest reieluust on alles vaid liiges, ei tule sealt loogiliselt võttes rohkem midagi välja. Teiselt poolt on puusa ots üleval, küllap sellel reis paistaks, kui see seal lähedal oleks. Ja pead minu kehal ei ole, see on päris kindel. Ilmselt on see taaskordsel platsikasutamisel uue haua kaevamisel paigast läinud.

Minu päeva teise poole täidab matus nr 165, millest paistab üks reieluu. Olgugi, et me kõik oleme bioloogia tunnis näinud, et reieluu on paksem kui näiteks pindluu või sääreluu, ei ärka need teadmised mullaseid konte vaadates kuidagi uuesti ellu. Pärast paari tundi matus nr 165 puhastamist tuleb Taisi ja loetleb sujuvalt: "Näe, siit algab puus, siin on ristluu ja nende peale jõuab üks käsi, tõenäoliselt tuleb natuke altpoolt välja ka teise käe laba." Ah et see on siis käelaba, mida ma olen viimased pool tundi liivast puhastanud? 

Mulle täna saatuse tahtel kolleegiks saanud noormees ulatab mulle ühel hetkel hiiglasliku hamba. "Lehma oma, ilmselt," lisab ta. Kas mingisugune hauapanus? "Oh ei-ei, see on küllalt tavaline, et vanade tänavate ja asulate piirkondadest tulevad välja loomade jäänused. Teinekord on leitud ka korralikke lehmapäid." Mõnisada aastat tagasi oli siin linnaäärne ala, kuhu võis vabalt sattuda ka loomade korjuseid. Telgi ümbrus näeb välja korralik songermaa. See on seetõttu, et pinnase pealmise osa koorib ära traktori kopp kuni hakkavad paistma esimesed matusekohad. Need märgitakse kilekotiga. Kopa kokku kooritud pinnas uuritakse läbi ka metallidetektoriga. Autor: Siim Lõvi/ERR 

Just sel hetkel, kui ma saan aru, et kannatlikkus areneb eriti jõudsa hooga ja ei leia enam ühtki mugavat viisi, kuidas juurikate ja kitsavõitu luudest vabadele pindadele end paigutada, kutsub Taisi mind minu esimest puhastatud luustikku kokku korjama. Vahepeal on luustik saanud endale numbri 155, ta on kaardistatud ehk tema asukoht välja mõõdetud, ta on üles pildistatud ning ees ootab kirjeldamine. Taisi viirutab valgel luustiku pildiga blanketil alad, mis on matusest nr 155 alles ning kirjutab juurde: puus pöördes, parem käsi ristluul. Seda lehte läheb hiljem luustike analüüsimisel vaja. Kirja lähevad kahjustused ja asendid. 

Ning siis ootab ees viimane vaatus. Võin luustiku nr 155 laduda... musta prügikotti. Selles kotis rändavad nad Tartu ülikooli, kus Malve nad sügisel-talvel veel taaskord nagu lego kokku laob, et saada uusi teadmisi sellest, kuidas inimesed toona elasid.

"Kuna Tartu ülikooli peahoone ja selle kõrval asuva arheoloogiaosakonna maja asuvad kunagise kalmistu peal, võib öelda, et varahoidlasse jõudes jõuavad need luustikud jälle kalmistule tagasi," selgitab Malve. 

Niisiis. Prügikott. Kõige alla läheb matuse number, seejärel ükshaaval luud. Esialgu need, mis juba on lahti, siis need, mis on pealmised kuni olen vastamisi jälle tuttava puusanukiga. Puhastan seda eestpoolt, tagantpoolt, püüan mõõdukalt loksutada, aga vaagnaluu on kinni mis kinni. Meenub kuus tundi tagasi peast läbi käinud mõte -- kuidas ma tean, millal matusekoht on täielikult välja kaevatud ja maa seest ei tule välja enam ühtki üllatust? 

Kaevan edasi. Kaheksandal kaevejooga tunnil võiks asjad juba sujuvamalt minna, kiristan vahepeal hambaid. Vahetan supilusika kellu vastu. Ämber täitub kiiresti üleliigse pinnasega. Ühtäkki mõistan, et luu ei ole mitte lihtsalt kinni, vaid jätkub veel üsna sügaval maa sees.

Kraabin, kraabin, kraabin, pühin vahepeal pintsliga, kraabin lusikaga ja avastan ühtäkki, et vaagnat hoiab maa sees kinni üks eeskujulik reieluu…

PS! Järgmisel hommikul tunnen, et... kondid on haiged.

PPS! Arheoloogilistele kaevamistele võivad minna kõik, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad. Ei ole vaja kraadi ei osteoloogias (luuõpetuses) ega ajaloos. Vaja on hulganisti kannatust, uudishimu ja oma kogemuse baasilt soovitaksin võtta kaasa ka võrkpalluritele mõeldud põlvekaitsmed.

Lugu on osa Eesti 100. sünnipäevaks planeeritud lugudesarjast "Üks päev", kus ERR.ee toimetajad proovivad ameteid, millele ehk kõik ligi ei pääse.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad.

Oled sa isane või emane – suurus loeb

Mehed on suuremad kui naised – enamasti. Nii on see vähemalt inimestel ja suuremal hulgal imetajatel. Suudame ju igaüks ette kujutada võimsat hõbeselga või suurte sarvedega põdrapulli. Olukord on vastupidine juhul, kui sa oled putukas – näiteks äädikakärbsete puhul tasub suur olla just emastel.

Robootikavõistlus

Teadusajakirjanikud: huviringid on kõva teaduse poole kaldu

Millistes huviringides võiksid lapsed käia, et neil tekiks huvi ühe või teise teadusvaldkonna vastu? Robootikaring, väikesed loodushuvilised, füüsikaring, IT ring... Kas ja miks paistab huviharidus ühekülgne, kaldu loodus- ja täppisteaduste poole?

Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: