Laste kehaline karistamine jäägu minevikku ({{commentsTotal}})

Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressi
Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressi Autor/allikas: Pixabay

Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku ja teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist, kirjutab Kadri Soo kultuurilehes Sirp. Kadri Soo on Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi sotsiaalpoliitika assistent.

Lapse kehalist karistamist vanema või mõne teise täiskasvanu poolt on aastasadu peetud õigustatud distsiplineerimise viisiks. Lapselt oodati täielikku kuuletumist kodus ja koolis ning igasuguse (täiskasvanu meelest) eksimuse puhul nuheldi teda julmalt.

Tänapäeval on hakatud mõistma, et kehaline karistamine on oma olemuselt füüsilise vägivalla vorm, see on lapse vastu jõu kasutamine ja temale valu tekitamine. Võttes arvesse inimõiguste aluspõhimõtteid, mille järgi on igaühel õigus füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele, või Eesti Vabariigi põhiseadust, mille sõnul ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada, on lapse füüsiline karistamine tema õiguste rikkumine.

Viimastel aastakümnetel on lapse kehaline karistamine olnud teemaks maailma teadusuuringutes, kampaaniates, õiguspoliitilistes diskussioonides ja dokumentides, Eestis küll vähem.

ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühinedes on osalisriigid (Eesti ühines 1991. aastal) võtnud endale kohustuse kaitsta lapsi igasuguse vägivalla ja julma kohtlemise eest ning rakendada selleks sotsiaalseid, haridusalaseid ja muid meetmeid. Ehkki laste karistamise eest sai rakendada sanktsioone ka varem, jõuti Eestis alles 2016. aastal tõsiseltvõetava lastekaitseseaduseni, millega keelustati füüsiline karistamine ja väärkohtlemine.

Vits on vilets oksake

Uuringutulemused füüsilise karistamise hoiakute kohta näitavad, et paraku ei järgi kõik inimesed laste hea ja õiglase kohtlemise põhimõtet ning leiavad, et füüsiline karistamine on kasvatusmeetod, mida rakendatakse lapse „enda huvides“.

Näiteks arvas iga viies Eesti elanik lapse õiguste ja vanemluse monitooringus (1), et lapse füüsiline korralekutsumine ei ole vägivald.

Kummalisel kombel taunitakse täiskasvanute kehalist „karistamist“ palju rohkem kui sama tegu laste suhtes.

2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu (2) andmetel nõustus umbes iga kümnes Eesti elanik, et abielu- või kooselupartneri füüsiline korralekutsumine on mõnikord paratamatu. Laste kehalist karistamist peab mõnikord paratamatuks suisa kolmandik eestimaalastest. Ehkki eelmise kümnendiga võrreldes on laste karistamise pooldajate arv vähenenud, püsib viimastel aastatel suhtumine lapse (ja täiskasvanu) füüsilisse karistamisse samal tasemel.

Eelnev kirjeldab täiskasvanute hoiakuid, täpsema pildi tegelikkusest saab laste kogemusi analüüsides.

2014. aastal 7. kuni 9. klassi õpilaste seas tehtud hälbiva käitumise uuring (3) näitas, et 15% teismelistest oli saanud ühe aasta jooksul vanemate käest kehaliselt karistada. Umbes iga kahekümnendat noort oli vanem aasta jooksul tugevalt peksnud või mõne esemega löönud.

Füüsiline vägivald, sh ka karistamise nimel toime pandud, põhjustab lapsele valu ja hingelise trauma, teo eesmärk võib jääda talle arusaamatuks. Nii selgus 14–16aastaste noorte vägivallakogemuste uuringust (4), mis korraldati juba 2000. aastal.

Enam kui pool füüsiliselt karistatud noortest tundis karistamise ees hirmu, 74% oli masenduses, paljud tundsid viha ja olid karistaja suhtes usalduse kaotanud. 61% karistatud noortest tahtis pärast karistamist kodunt ära minna. Ainult 13% füüsilist karistamist kogenud vastajatest pidas tegu õiglaseks.

Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressiga, kehvi kasvatusalaseid teadmisi ja oskusi.

Kuna laps on vanemast sõltuv, nõrgem ning arengutasemelt ebavõrdsel positsioonil, on täiskasvanul lihtne oma võimu kehtestada ning vägivalda kasvatusliku eesmärgiga raamistada. Laps ei oska karistamist vaidlustada ega abi otsida. Seetõttu on paljudes maailma riikides lapse kehaline karistamine seadusega keelatud. Lapsel on samaväärne õigus seaduse kaitsele kui täiskasvanul ning seda nii kodus kui ka mujal toimuvate juhtumite korral.

Head lapsed, need kasvavad vitsata

Karistamise keelustamine ei tähenda, et lastel võib lubada kõike teha ja käituda, nagu pähe tuleb.

Laps vajab täisväärtuslikuks arenguks hoolivust, soojust, tunnustust ja turvalisust, aga ka piire ja reegleid. See tähendab, et lastele tuleb selgitada, mis on lubatud ja mis mitte ning milliseid tagajärgi võib väär teguviis kaasa tuua.

Kusjuures see, kui vanem kaasab lapse käitumisjuhiste loomisse, arutledes temaga nende tähenduse ja tähtsuse üle, suurendab reeglitest kinnipidamist.

Kui laps ikkagi korra vastu eksib, siis last ärakuulav ja mõttevahetusse kaasav, selgitav ja õigele käitumisele suunav distsiplineerimisviis ei tekita hirmu- ega ülekohtutunnet, vaid aitab mõista eksimust ja normidest kinnipidamise tähtsust. Seevastu vanema direktiivsed reeglid koos karmide karistustega kutsuvad lapses esile trotsi ja vastumeelsust kuuletumisele.

Kui esimesena kirjeldatud kasvatusmeetod aitab kaasa laste enesekindluse, küpsuse ja õigete väärtushinnangute arengule, siis teine põhjustab madalat enesehinnangut, usaldamatust ja agressiivsust.

Eesti noorteuuringud (5) on näidanud, et kodus kehaliselt karistatud ja üldse vägivalda kogenud noored on mittekogenutega võrreldes sagedamini koolikiusamise ohvrid või kiusajad, nad kalduvad tarvitama ülemäära alkoholi ning panevad rohkem toime õigusrikkumisi. Ka on sellistel noortel suurem risk langeda väljaspool kodu (seksuaal)vägivalla ohvriks.

Väheusaldusväärsed ja ebaturvalised suhted vanematega ajendavad noori otsima tähelepanu ja tunnustust mujalt, paraku tihti samasugustest peredest pärit noortelt.

Traumeeritud, vähese eneseaustusega noor on haavatav ja vastuvõtlik teiste survele käituda seadusi eiravalt, samuti on ta kerge saak potentsiaalsele ärakasutajale. Pealegi on vägivallal komme end taastoota – inimesed, keda on lapsena füüsiliselt karistatud või väärkoheldud, kipuvad täiskasvanuna kasutama samasuguseid lastekasvatusmeetodeid ja vägivaldset suhtlusviisi partneriga.

Järelikult on igasugune kasvatusmeetod, mis külvab hirmu, lugupidamatust ja julmust, taunimisväärne. Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku, teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist.

Arm aitab enam kui hirm

Miks siis ikkagi on nii, et osa täiskasvanuid sallib ja kasutab lapse kehalist karistamist?

Hoolimata sellest, et kehalisest karistamisest on Eestis räägitud juba aastaid, muutuvad hoiakud aeglaselt.

Esiteks on kehalise karistamise heakskiit seotud madala haridustasemega. Kesine teadlikkus positiivsetest distsiplineerimisviisidest ning üldse hoolivast, toetavast ja turvalisust pakkuvast vanemlusest aitab elus püsida hirmu ja alandust tekitavatel karistusmeetoditel.

Teiseks mõjutab kasvatustööd isiklik kogemus. Karistamise pooldajad kaitsevad end väitega, et ka nemad on saanud vitsa ning neist on kasvanud korralikud inimesed. Täiskasvanuna nad enam ei mäleta (või ei taha tunnistada) valu ja alandust, mida vitsa saamine põhjustas.

Iganenud distsiplineerimismeetodite väljavahetamine ajakohasemate vastu nõuab korrektuuri tegemist omaenda tõekspidamistes.

Kui füüsiline karistamine lähtub arusaamast, et vanemal on võim ja õigus, siis näiteks lapsega arutlemine tema probleemse käitumise üle eeldab vanema suhtumist lapsesse kui võrdväärsesse partnerisse, kellel on oma õigused ja arvamused. Kui vanem soovib, et laps järgiks reegleid, peab ta seda tegema ka ise, samuti olema valmis eksimuse korral viga tunnistama ja andeks paluma.

Me ei saa minevikku muuta, ent me võime sellest õppida.

Kui tahame, et meie laste elu oleks turvaline ja rõõmus, siis tuleb suhtuda lastesse kui pädevatesse ja täisväärtuslikesse isikutesse, kellel on oma õigused, tunded, soovid ja arvamused.

Kohtle last nii, nagu sa tahad, et sind ennast koheldaks. Tervema hingega lapsed on ka tervema ja tugevama ühiskonna garantii.

 

1 Lapse õiguste ja vanemluse monitooring. Täiskasvanud elanikkonna küsitlus.

2 Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016.

3 Rahvusvaheline laste enesekohase hälbiva käitumise uuring (International Self-Reported Delinquency Study ehk ISRD-3)

4 Epidemioloogiline uuring laste väärkohtlemise preventsiooniks Eestis. Seni avaldamata andmed.

5 Rahvusvaheline laste enesekohase hälbiva käitumise uuring (2014), Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring (2015)

 

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake on teadlaste range eelretsenseerimise läbinud kaheksa värsket õpilasteuurimust. Akadeemiakese toimetus tegi koos ERR Novaatoriga kolmest tööst kokkuvõtted.
Taimetarkus
Karulauk.Karulauk.
Laansoo: inimeste taimeteadlikkus võiks olla kõrgem

Botaanik Urmas Laansoo sõnul on viimastel aastatel kasvanud ravim- ja metsataimede populaarsus, kuid inimeste teadlikkus pole menukusele järele jõudnud. Sestap leiab Laansoo, et korilusentusiastid peaksid tegema rohkem kodutööd enne kui metsast tundmatu leht või õis koju tuuakse. 

Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.

Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise

Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega. 

Igal kevadel ja sügisel lisatakse katsealale umbes 25 ämbritäit (250 kg) suhkrut.Igal kevadel ja sügisel lisatakse katsealale umbes 25 ämbritäit (250 kg) suhkrut.
Taimede dieedil hoidmiseks kulub igal aastal 500 kilogrammi suhkrut

Tartu ülikooli botaanika osakonnas on kaks päeva aastas – üks mais ja teine septembris – suhkrupäevad. Juba 15 aastat järjest suunduvad teadurid ja tudengid nendel päevadel Põlvamaale Ahja jõe äärsele niidule, kaasas umbes 250 kilogrammi suhkrut. 

Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.
Tehnoloogiauudised: pehme süda ja pehmed kullast andurid

Maailmas on 26 miljonit inimest, kes vajavad uut südant. Praegu on selleks ainus võimalus saada doonorsüda teiselt inimeselt. Lähitulevikus on aga loodetavasti võimalik kasutada silikoonist tehissüdant, mis on juba praegu olemas, ühe väikese puudusega... Teadusmaailmas pakuvad üha rohkem kõneainet pehmed ja kantavad sensorid ning Jaapanis ollakse just ühe selise tehnologiaga tehtud läbimurre.

Tartu ülikooli on tänavu esitanud avalduse rohkem kui 12 100 inimest.Tartu ülikooli on tänavu esitanud avalduse rohkem kui 12 100 inimest.
Graafik | Tartu ülikooli vastuvõtt: arstiteaduse ja IT jätkuv võidukäik

Tartu ülikoolis lõppes neljapäeval sisseastumisdokumentide vastuvõtmine enamikele eestikeelsetele bakalaureuse- ja magistriõppekavadele. Sel aastal esitati Tartu ülikooli ligi tuhat avaldust rohkem kui eelmisel aastal. Kokku on eesti- ja ingliskeelsetele õppekavadele kõigis õppeastmetes esitatud üle 12 100 avalduse. Jätkuvalt on kõige populaarsemad arstiteadus ja IT-erialad. Seejuures esitati rohkem avaldusi mitteinformaatikutele mõeldud infotehnoloogia magistrikavale kui nn tavalisele informaatika magistrikavale.

Tervisevaldkonnas on kõige suurem puudus õdedest: 2025. aastaks jääb kutsekoja raporti järgi puudu 311 õde, selle eriala lõpetajate hulk peaks kasvama 35 inimese võrra aastas. Ka farmatseutide arv peaks 2017.–2025. aastal viiendiku võrra kasvama.Tervisevaldkonnas on kõige suurem puudus õdedest: 2025. aastaks jääb kutsekoja raporti järgi puudu 311 õde, selle eriala lõpetajate hulk peaks kasvama 35 inimese võrra aastas. Ka farmatseutide arv peaks 2017.–2025. aastal viiendiku võrra kasvama.
Mida õppida, et tulevikus jaguks ka tööd?

Asjatundjad soovitavad kaaluda kõrghariduse esimesel astmel bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse ühendamist nii, et valik akadeemilise või rakendusliku suuna vahel tuleks teha alles kolmandal õppeaastal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.