Galerii: Jõhvi naiste mälumaastikud pakuvad põnevat uurimisainest ({{commentsTotal}})

Sellega, et Jõhvi linn on aja jooksul väga palju muutunud, on ühel nõul nii 1920. aastatel hobuvankris linnas sõitnud 103-aastane Helmi kui ka 2016. aastal Hesburgeris sõpradega matemaatikaülesandeid lahendanud 17-aastane Marion, kirjutab Jõhvi naiste mälumaastikke uurinud ja sel teemal Tartu ülikoolis magistritöö kaitsnud Laura Jamsja. 

Kuna minu ema ja vanavanemad on pärit Jõhvist, olen näinud kõrvalt ja saanud ka ise osa selles linnas toimunud suurtest muutustest. Jalutuskäigud emaga Jõhvis panid mind aga mõtlema mineviku-oleviku keerulisele suhtele linnaruumis ja soolisele aspektile linnaruumi kogemisel. 

Oma etnoloogia magistritöös tõstsin keskmesse naiste linnakogemuse ja -mälu Jõhvis. Minust sai pooleks aastaks Ida-Virumaa keskuse elanik, et kogeda sealset elu ka omal nahal. 

Välitööde raames intervjueerisin 26 naist vanuses 17–103 aastat. Nii eesti kui vene keeles toimunud intervjuud tõid esile Jõhvi elanike mitmekesise etnilise päritolu ja argise keelekasutuse põhjused, mida on kujundanud sageli emotsionaalsed läbielamised. 

Selle kõige ilmekamaks näiteks on 1940. aastal Omski oblastis eesti-soome perekonnas sündinud Anna, kes argielus suhtleb peamiselt vene keeles. Pärast Teise maailmasõja lõppu norisid vene keeles kõnelevad külalapsed teda fašistiks, mistõttu 6-aastane Anna solvus hingepõhjani ning otsustas eesti ja soome keeles rohkem mitte rääkida.

“Kõnni-kaasa” uurimismeetod

Välitöid tehes püüdsin saada võimalikult mitmekesist vaadet naiste linnakogemusele. 

Lisaks etnoloogia tavapärastele meetoditele, nagu osalev vaatlus ja poolstruktureeritud intervjuu, kasutasin empiirilise materjali kogumiseks ka kujutluskaarte ja “kõnni-kaasa” meetodit. Erinevaid meeli kaasav ja vahetut linnakogemust avav “kõnni-kaasa” meetod sarnaneb tavapärasele jalutuskäigule, mida suunavad aga uurija küsimused. Kujutluskaarti joonistades lõid naised justkui isikliku Jõhvi linna kaardi, märkides sinna tähenduslikud kohad ja argised liikumismustrid. 

Keskendusin oma magistritöös linna- ja piirkonnatunnetusele ning aistingutele, mis iseloomustavad sealset keskkonda. 

Jõhvist kõneldes tõid naised esile rohkelt eelarvamusi, millega nad on erineval moel kokku puutunud. Kirjeldatud eelarvamused ei hõlmanud enamjaolt ainult linna, vaid Ida-Virumaad tervikuna. Negatiivset kuvandit süvendavad naiste hinnangul üleriigiline meedia, vähene isiklik kontakt Ida-Virumaaga ja huvipuudus mujal Eestis toimuva vastu. 

Kõige tugevamalt tajuti Ida-Virumaa eraldatust ülejäänud riigist ning negatiivset suhtumist maakonda ja sealsetesse elanikesse. “Eestimaa Siber”, “101. kilomeeter", “Aseriga lõppeb Eesti”, “Chicago” – seesuguste kujunditega on naiste linnakogemuses iseloomustatud Ida-Virumaad. 

Piirkonna marginaalse positsiooni paremaks mõistmiseks, toovad naised paralleele kohtadega, mida ümbritsevad sarnased eelarvamused. Eelkõige võrreldi Ida-Virumaad Kopli ja Lasnamäe linnaosadega Tallinnas. Vaatamata halvustavate eelarvamuste rohkusele, lükkavad naised need oma kogemusest toodud näidete põhjal ümber. 

Kaevanduslinnast “tavaliseks” linnaks

Tuues esile erinevaid tahke linnast ja avades selle isiklikku tähendust, jäävad naiste kirjeldustes eelarvamused tagaplaanile. Pigem jääb selle võludest rääkides sõnadest puudu. Iseloomustades Jõhvit, tõstavad naised esile linnas toimunud muutused.

Kõige rohkem on muutunud nende hinnangul Jõhvi kaevanduslinnana ja seda kujundanud põlevkivitööstuse roll. Nõukogude perioodil töötasid paljude naiste meessoost lähedased põlevkivitööstuses. 

Kersti (snd 1964) arvas lapsepõlves, et enamik inimesi töötavad kaevuritena ja teisi ameteid justkui ei olnudki olemas. Jelenale (snd 1970) mõjus kaevanduslinn oma ühenäolisuses ja halluses aga nõnda rusuvalt, et ta seadis endale eesmärgi mitte olla nagu kõik teised. Naine leidis endale sobiliku eneseväljenduse metal-muusikas ja sellega kaasnevas omapärases riietusstiilis. 

1990.–2000. aastatel on teisenenud kaevurite ja kaevandustöö positsioon ühiskonnas. 17-aastane Marion tunneb rõõmu, et Jõhvi saab olla tänu muutustele linnaruumis ja ühiskonnas sarnasem “tavalisele” linnale.

Eakamates naistes, keda on saatnud elu jooksul Jõhvi linna määratlus kaevanduslinnana, tekitab põlevkivitööstuse tähtsuse langus nõutust ja teadmatust, kuidas mõtestada linna tänapäeval. 

Meeltel on oluline roll linnaruumi kogemisel ja selle muutuste kirjeldamisel. “Millised maitsed, lõhnad ja helid seonduvad Teil Jõhviga?” – see küsimus pakkus uurimuses osalenud naistele kõige rohkem mõtteainet. Kirjeldatud maitsed pärinesid kõik nende lapsepõlvest ning mälestustega aistingust kaasnes ka nostalgiatunne. 

Sillamäelt salaja ostetud salatimaterjal, vanaema pannkoogid, esimese palga eest soetatud suitsuangerjad – need on näited mõnedest maitseelamustest, mis jutustavad ilmekaid lugusid nii naiste kui ka Jõhvi argielust. 

Vali vaikus

Linnaruumi kõige valjema helina tajuvad paljud naised hoopiski vaikust: vähenenud on näiteks põlevkivi vedavate rongide arv ja nende põrisemine ning tasaseks jäänud hoovid. 

Kortermajas elava Niina (snd 1943) sõnul on tema eluea jooksul muutunud Jõhvi tänavad palju vaiksemaks ja inimtühjemaks. Avalikku lõhnade ruumi täidavad naiste lugudes eelkõige linna ja Ida-Viru tööstusettevõtetega seotud lõhnad. Tööstuslõhn sümboliseeris näiteks Kairile (snd 1982) kodu ja koju jõudmist, mistõttu ta kirjeldas seda aistingut suure heldimusega. 

Analüüsides naiste liikumist linnas, ilmnes, et see on küllaltki piiratud.

Naised tõid esile, et vanemaks saades väheneb linnas liikumine ja suureneb ohutunne. Turvatunde tagamiseks rakendatakse erisuguseid strateegiaid, nagu koeraga liikumine, sportlik riietus, pimedal ajal liikumise vältimine. Esile tõusis naiste lugudes ema roll käitumis- ja liikumisharjumuste kujundajana. 

Igasse elanikku on elu Jõhvis jätnud isemoodi jälje. Seda tunnen ka mina, kõndides sageli oma unenägudes sealsetel tänavatel. 

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake on teadlaste range eelretsenseerimise läbinud kaheksa värsket õpilasteuurimust. Akadeemiakese toimetus tegi koos ERR Novaatoriga kolmest tööst kokkuvõtted.
Taimetarkus
Karulauk.Karulauk.
Laansoo: inimeste taimeteadlikkus võiks olla kõrgem

Botaanik Urmas Laansoo sõnul on viimastel aastatel kasvanud ravim- ja metsataimede populaarsus, kuid inimeste teadlikkus pole menukusele järele jõudnud. Sestap leiab Laansoo, et korilusentusiastid peaksid tegema rohkem kodutööd enne kui metsast tundmatu leht või õis koju tuuakse. 

Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.

Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise

Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega. 

Igal kevadel ja sügisel lisatakse katsealale umbes 25 ämbritäit (250 kg) suhkrut.Igal kevadel ja sügisel lisatakse katsealale umbes 25 ämbritäit (250 kg) suhkrut.
Taimede dieedil hoidmiseks kulub igal aastal 500 kilogrammi suhkrut

Tartu ülikooli botaanika osakonnas on kaks päeva aastas – üks mais ja teine septembris – suhkrupäevad. Juba 15 aastat järjest suunduvad teadurid ja tudengid nendel päevadel Põlvamaale Ahja jõe äärsele niidule, kaasas umbes 250 kilogrammi suhkrut. 

Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.Üliõhuke sensor ja töökorras kunstsüda.
Tehnoloogiauudised: pehme süda ja pehmed kullast andurid

Maailmas on 26 miljonit inimest, kes vajavad uut südant. Praegu on selleks ainus võimalus saada doonorsüda teiselt inimeselt. Lähitulevikus on aga loodetavasti võimalik kasutada silikoonist tehissüdant, mis on juba praegu olemas, ühe väikese puudusega... Teadusmaailmas pakuvad üha rohkem kõneainet pehmed ja kantavad sensorid ning Jaapanis ollakse just ühe selise tehnologiaga tehtud läbimurre.

Tartu ülikooli on tänavu esitanud avalduse rohkem kui 12 100 inimest.Tartu ülikooli on tänavu esitanud avalduse rohkem kui 12 100 inimest.
Graafik | Tartu ülikooli vastuvõtt: arstiteaduse ja IT jätkuv võidukäik

Tartu ülikoolis lõppes neljapäeval sisseastumisdokumentide vastuvõtmine enamikele eestikeelsetele bakalaureuse- ja magistriõppekavadele. Sel aastal esitati Tartu ülikooli ligi tuhat avaldust rohkem kui eelmisel aastal. Kokku on eesti- ja ingliskeelsetele õppekavadele kõigis õppeastmetes esitatud üle 12 100 avalduse. Jätkuvalt on kõige populaarsemad arstiteadus ja IT-erialad. Seejuures esitati rohkem avaldusi mitteinformaatikutele mõeldud infotehnoloogia magistrikavale kui nn tavalisele informaatika magistrikavale.

Tervisevaldkonnas on kõige suurem puudus õdedest: 2025. aastaks jääb kutsekoja raporti järgi puudu 311 õde, selle eriala lõpetajate hulk peaks kasvama 35 inimese võrra aastas. Ka farmatseutide arv peaks 2017.–2025. aastal viiendiku võrra kasvama.Tervisevaldkonnas on kõige suurem puudus õdedest: 2025. aastaks jääb kutsekoja raporti järgi puudu 311 õde, selle eriala lõpetajate hulk peaks kasvama 35 inimese võrra aastas. Ka farmatseutide arv peaks 2017.–2025. aastal viiendiku võrra kasvama.
Mida õppida, et tulevikus jaguks ka tööd?

Asjatundjad soovitavad kaaluda kõrghariduse esimesel astmel bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse ühendamist nii, et valik akadeemilise või rakendusliku suuna vahel tuleks teha alles kolmandal õppeaastal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.