Kuidas mõistusega vältida evolutsiooni hammasrataste vahele jäämist ({{commentsTotal}})

Tuul Sepp.
Tuul Sepp. Autor/allikas: ERR

Ühiskonnale ja indiviidile kahjulikud nähtused alates magusaarmastusest kuni teiste kultuuride mittesallimiseni on kujunenud välja evolutsiooni käigus küttide-korilastena, kuid on aeg hinnata ümber oma arengulooline taak ning anda oma liigi edasisele kujunemisele soodsamad suunised, selgub Müürilehe intervjuust Tuul Sepaga.

Tuul Sepp on loomaökoloog, kes on paistnud kultuuriajakirjanduses silma oma sõnaosavate selgitustega sellest, kuidas inimeste ja teiste loomade sotsiaalne käitumine on seotud nende evolutsioonilise taustaga, ning teinud liigi arenguloo seisukohalt sissevaate näiteks suhkruarmastusse, võõravihasse, monogaamiasse ning ka alternatiivmeditsiini ja horoskoopidesse uskumisse. Möödunud suvel kolis Sepp koos perega Tartust, kus ta uuris ökoloogia ja maateaduste instituudis rohevintide värvusevolutsiooni, USAsse ning asus järeldoktorantuuris Arizona osariigi ülikoolis vaatlema linnastumise mõju lindudele, kirjutab Piret Karro Müürilehe vahendusel.

Sepa sõnul on tema praegune elukoht Phoenix selle teema jaoks väga sobiv koht. Erinevalt kõrgustesse kasvavatest Euroopa linnadest valgub see lõunaosariigi metropol oma majade, autoteede ja parkimisplatsidega mööda kõrbe järjest laiemaks ning kasvab ka rahvaarvult, kuna peale linnastuvate aed-karmiinleevikeste, keda Sepp nii linnas kui ka kõrbes vaatleb, rändab üle riigi lõunapiiri sisse palju mehhiklasi.

Välitööd Arizonas. Tuul Sepp rõngastab karmiinleevikest. Autor: Tuul Sepp/Zooloogid 2.0

Kuidas jälgite teie evolutsiooniuurijana mehhiko immigrantide olukorda Arizonas?
Mõned minu tudengid on illegaalsete immigrantide järeltulijad. Kuulen lugusid sellest, kuidas Mehhiko ei ole elamiseks turvaline keskkond; kuidas püssimehed on kellegi pere auto kinni pidanud ja öelnud, et andke oma vara siia või edasi ei lähe. Inimröövid on seal suhteliselt tavalised ja narkosõjad mõjutavad tugevalt ühiskonna turvalisust. Korrakaitsjad käivad ringi, relvad nähtaval, ja linnadel ei jagu raha tänavate korrashoiuks või mänguväljakute ehitamiseks. See on arusaadav, miks nad sealt siia tulevad. Kui vaadata loomade rännet, siis see on tingitud tihtipeale sellest, et mingi elupaik ei ole järeltulijate kasvatamiseks enam lihtsalt sobiv. Ohutum on võtta ette ränne, mis on alati väga riskantne. Seetõttu tundub mulle kummaline, kui räägitakse mugavuspagulusest, sest oma harjumuspärase keskkonna mahajätmine ja mujale minek on tohutu suur risk ning enda sisseseadmine võõras kohas on väga keeruline. Kasud ja kahjud on alati hoolega läbi kaalutud. Kui jõutakse otsuseni, et tuleb minna, siis see näitab, et lähtekohas on nii palju halvem. Ränne ei saa olla kellegi jaoks lihtne valik.

Siin kuuleb raadiost palju lugusid, kuidas nüüd, Trumpi valitsusajal võib isegi pisirikkumiste eest riigist välja saata. Just räägiti ühest kohalikust emast, kelle puhul kaevati välja aastakümnetetagune väärtegu, kus ta oli kirjutanud kuskile ankeeti väljamõeldud isikukoodi. Sellest piisas, et panna ta kohe autosse ja riigist välja saata. Kuna ma ise olen ka siin n-ö sisserändaja, siis mõistan, kuidas sellised väärteod võivad juhtuda. Siin on ühiskond väga kinni paberitäitmises ning kui ei ole mingisugust numbrit õigesse kohta kirjutada – mida sul ei saagi olla, kui sa oled sisserändaja –, ütlevad ametnikud kohe, et ei, nii me ei saa telefonilepingut, autoliisingut või korteri üürilepingut sõlmida. Sellised asjad võivad juhtuda kergesti ja nende mõju võib olla pikaulatuslik. Ilmselt jõuavad lood sellest, kui keeruline võib enese sisseseadmine siin olla, ka tagasi Mehhikosse ning vähendavad mõnevõrra kasude-kahjude arvestamisel tahtmist siia tulla, aga kui ikkagi tullakse, siis see näitab, et olukord on seal piisavalt hull.

Kui tõmmata paralleel rändlindudega, siis tihtipeale arvatakse, et nad käivad soojal maal talvitumas ja puhkamas. Tegelikult on ränne lindude jaoks üks ohtlikemaid eluperioode ja väga paljud neist saavad hukka. Nad peavad läbima tohutu maa ning kulutavad rände peale meeletul hulgal energiat. See on lindudel alati piiripealne valik, kas minna või mitte. Partidel piisab sellest, kui neid sügisel natuke liiga vara toitma hakata, et nad lülituksid ümber mõttele, et jäävad siia – võivad siiski talve siin üle elada. Inimestel on need otsused ilmselt samuti väga piiripealsed ning minek peab väga hästi ära tasuma. See näitab, kui suur peab olema kohapeale jäämise hind.

Oma kirjutistes Sirbis ja mujal tõmbate paralleele inimeste ning teiste liikide evolutsiooniliste arengute ja mustrite vahele. Milliseid ühisosi näete linnastuvate lindude ja inimliigi puhul?
See on põhimõtteliselt sama protsess – inimene on ka üks loomaliik, mis linnastub praegu järjest kiirenevas tempos. Siin uurin ma aed-karmiinleevikest, kuid mind ei huvitagi nii väga, kuidas linnastumine konkreetselt seda linnuliiki mõjutab, vaid uurin üldisi muutusi, mis võivad loomadega toimuda, kui nad kolivad elukeskkonnast, mille jaoks nad on miljonite aastate jooksul kohastunud, täiesti uude kohta, kus on väga palju teistsuguseid tingimusi. Kui linnad on inimeste jaoks pigem mugavad ja mõnusad, siis metsikute loomade puhul arvatakse millegipärast, vastupidi, et neil on linnades kole halb olla. Lindude põhjal tehtud uurimused näitavad sageli, et ellujäävus on linnades parem, neil on rohkem süüa ja seal on vähem kiskjaid. Mõnevõrra sarnaneb see ju natuke sellega, mis inimestega toimub. Lindude ellujäämus on linnades parem kui maal, aga nad saavad vähem järeltulijaid. Seda peetakse tihtipeale paradoksiks – kuidas saab olla, et üks asi on hästi ja teine halvasti.

Välitööd Arizonas. Autor: Tuul Sepp/Zooloogid 2.0

Kui lugeda artikleid, mis räägivad ainult sigimisedukusest, siis võib öelda, et lindudel on linnades halb, neil on väiksemad kurnad ja nende pojad kasvavad aeglasemalt. Aga nüüd on olemas elutempoteooria, mis ütleb, et loomad, kes elavad kauem, peavadki vähem ja aeglasemalt sigima. Kui võrdleme näiteks elevanti ja hiirt, on elevant pikaajaline loom, kes sigib väga aeglaselt, ja hiir lühiajaline loom, kes saab korraga väga palju järglasi. Elevant on aeglase ja hiir kiire elutempoga. Aeglane elutempo tähendab seda, et ühel sigimishooajal ei ole vaja nii palju sigimisse panustada ning natuke ressursse saab investeerida hoopis oma tervise hoidmisse, vananemise aeglustamisse ja parasiitidevastasesse võitlusesse. Minu teooria on see, et kui lind tuleb linna elama – siin on vähem kiskjaid, vähem parasiite ja ta teab n-ö evolutsioonilises mõttes, et elab kauem –, investeerib ta selle tulemusena natuke rohkem tervise ja tugevuse tagamisse ja natuke vähem sigimisse. Mis juhtub inimesega, kui ta linna elama kolib? Näiteks Ameerika linnade puhul on viidatud, et maal ja linnas elavate inimeste oodatava eluea vahe järjest kasvab. Praeguseks on nii, et linlased elavad keskmiselt juba kaks aastat kauem kui maainimesed.

See on mõnevõrra vastuolus sellega, mida tavaliselt mõeldakse – argikeeles öeldakse, et linnad on kiire elutempoga kohad. Aga evolutsiooni seisukohalt soosivad need nii metsloomade kui ka inimeste puhul pigem aeglasemat elevandi moodi elutempot.

Kuidas inimeste käitumismustrid seoses elutempo aeglustumise ja linnastumisega muutunud on?
Püütakse järjest rohkem riske vältida. Aina enam mõeldakse investeerimisele ja tuleviku kindlustamisele, mida ei ole mõtet teha, kui tulevik on nagunii väga ebakindel. Eestis on toimunud väga hästi selline sotsiaalne nihe, kus mõnikümmend aastat tagasi oli meie keskmine oodatav eluiga tunduvalt lühem ja inimesed olid ka oma käitumises palju riskialtimad. Näiteks pandi vähem turvavööd kinni või joodi ja suitsetati rohkem. Kui vaadata tänapäeva eestlast, siis ta teeb pigem tervisesporti ega suitseta või joo – noored harrastavad tervist kahjustavat või riskantset käitumist praegu kindlasti vähem kui 20 aastat tagasi. See võib olla üks trend, mille suunas ühiskond liikumas on. Seda on arenenud ühiskondades näha, et üha rohkem tegeletakse n-ö esimese maailma probleemidega, nt milline dieet on kõige parem jne. Sellised teemad tulevad päevakorda siis, kui esmane ellujäämismure on rahuldavalt lahendatud.

Samas läheb inimeste tervis järjest rohkem käest ära. Eesti inimesed teevad tervisesporti, aga ülekaalulisus kasvab mürinal. Kuskil on mingisugune viga tehtud ja see tuleks võimalikult kiiresti avastada. Kui vaadata ülekaalulisuse tõusu ja seda, kui vähe kasu on sellest, et lettidel on kõik tooted rasvavabad, võiks hakata oma toidus suhkrut vähendama. Vajadus suhkrut süüa on selgelt evolutsioonilise taustaga. Kui meie eelistus seoses suhkruse toiduga välja kujunes, ei olnud energiarikast kergesti seeditavat toitu – niipea kui leidsime kuskilt mett või marju, tuli neid süüa võimalikult palju. Seda ei ole loodus ette näinud, et suhkrune toit nii kergesti kättesaadav on. See on meie evolutsiooniline taust ja taak, millest peame oskama muutunud ühiskonnas mõistusega üle olla.

Millised on uued ilmingud linnastuvate aed-karmiinleevikeste käitumises või omadustes?
Linnades on aed-karmiinleevikesed vähem agressiivsed. See võib olla tänu sellele, et ressursse on rohkem, nad ei pea nii palju omavahel võistlema, ning kuna elu on linnades natuke kergem, siis jäävad ka leplikumad ja leebemad ellu. Kuna populatsiooni tihedus on suurem, siis on eelis nendel, kes on sallivamad ja lubavad naabri enda koha kõrvale pesitsema. Linnas elavatel vintidel on probleemilahendusoskus parem. Nad on nutikamad. Linn on uus elukeskkond ja nad peavad olema õppimisvõimelised, et siin toime tulla. Ohud ja ressursid on teistsugused.

Kui maal elavad karmiinleevikesed on erkpunased, siis linnades on nad pigem kollased või tuhmi värvusega. Seda ei ole osatud väga hästi seletada, aga minu jaoks on see näide sellest, kuidas nad investeerivad vähem väljapaistvasse signaali. Linnud valivad endale partnereid selle järgi, kes on erksama sulestikuga ja kes laulab kõige valjemini – kui lind laulab aga väga kõvasti ja on väga silmapaistev, on tema ellujäämistõenäosus väiksem. Linnades ei ole neil vaja nii palju oma kirevusse või sugulise valiku signaalidesse investeerida. Samu pigmente, mida kasutatakse sulgede värviliseks tegemiseks, saab rakendada organismis immuunvastuse jaoks või vananemise aeglustamiseks.

Isane aed-karmiinleevike on kauni punase mütis ja põllega. Värvus võib isendite vahel suuresti varieeruda. On lausa lillakaspunaseid isendeid, aga on ka täitsa kollaseid. Linnas leiab kollaseid rohkem kui maal. Autor: Tuul Sepp/Zooloogid 2.0

Samas ei ole väga palju liike võimelised linna elama tulema. Kui vaadata näiteks Tartus ringi, siis näeb varblast, kajakat ja hakki. Maal on palju rohkem erinevaid liike. Küsimust, miks osa liikidest ei ole võimeline uute toiduallikate ja pesitsuspaikadega kohanema, ei olegi niisama lihtne lahendada. Kui liigil ei ole sellist muutumisvõimet, siis ta ei tule linnastuval maastikul toime. Aed-karmiinleevikese, haki ja varblase kõrval on ka inimene olnud kahtlemata väga kohanemisvõimeline liik.

Olete kirjutanud monogaamiast ja homoseksuaalsusest eri linnuliikide puhul. Mil määral on põhjendatud teiste liikide käitumismustrite kirjeldamine inimliigi kontekstis või moraalipositsioonide võtmine teiste liikide käitumismustrite põhjal?
Selle teemaga tuleb olla väga ettevaatlik. Ühelt poolt ei saa üle ega ümber sellest, et inimene on bioloogiliselt loom ja kõik elusolendid on kujunenud evolutsiooniliste protsesside tulemusena. Kui me tahame mõista, miks inimene on selline, nagu ta on, peame vaatama seda protsessi, mis on inimese kujundanud. Võrdluseks ei saaks näiteks uurida kunagi tähti, kui ei tunne termotuumareaktsiooni, protsesse, mis tähti kujundavad. Ja evolutsioon töötab inimeste ja teiste loomade ning taimede, bakterite ja seente puhul täpselt samamoodi. Seepärast ma arvan, et inimese käitumise – mis on ka evolutsiooni kujundatud tunnus – mõistmiseks ei jää meil üle muud kui vaadata evolutsioonilist tausta, mis seda käitumist kujundanud on.

Teisalt ei tohiks minu meelest kasutada evolutsiooni kunagi inimese käitumise õigustamiseks. Ütelda, et loodus on meid selliseks kujundanud – seetõttu me võime niimoodi käituda. See on väga libe tee ja kui sellele kord astuda, võib asi lõppeda sotsiaaldarvinistlikes tõlgendustes. Me oleme näinud, kuidas selline tugevam-jääb-ellu-õigustus ja eugeenika rakendamine võib viia väga koledate tulemusteni.

Kui lahutada inimene tema evolutsioonilisest taustast, siis paljudest asjadest ei olegi võimalik aru saada. Näiteks majandusteadlased ei suutnudki ilma evolutsiooniteooria rakendamiseta leida seletust sellele, miks inimesed käituvad altruistlikult. Majandusteaduslikes mängudes, mida kasutatakse inimeste käitumise kirjeldamiseks, kipuvad inimesed andma oma vara teistele ära rohkem, kui mõistlik oleks. Seda ei ole võimalik seletada ainult majandusteadusega – seal tuleb arvestada, et inimene on grupieluviisiga loom, kes on sõltunud alati väga palju kaaslaste tunnustusest ja tundest, et teda vajatakse, ning kuidas vastastikku üksteise abistamise kaudu on inimene üldse jõudnud siia, kus ta on. Kui me seda kõike arvesse ei võta, siis näeme kogu aeg ainult poolikut pilti.

Mina ei vastandaks kultuurilist ja bioloogilist poolt, sest kultuur on samuti osa meie bioloogiast. Ma ei kasutaks bioloogiat üldse millegi õigustamiseks, vaid mõistmiseks. Kui see aitab meil oma käitumist ja selle väljakujunemist paremini mõista, siis minu meelest aitab see ka ühiskonnale või inimesele endale kahjulikest otsustest kergemini üle olla. Sa pead aru saama, et see osa sinust on mingisugune pärand, mis on kujunenud teistsuguse keskkonna jaoks, kus me enam ei ela. Ühiskond on muutunud alates ajast, mil olime savannis elavad kütid ja korilased. Kui me saame aru, et see võis olla vajalik sellele inimesele seal, aga nüüd on see meile pigem kahjulik, siis ehk on meil lihtsam sellistest käitumisviisidest üle olla.

Näiteks agressiivsus, võõraviha, magusaarmastus, riskimisvajadus, elu ohtu seadmise vajadus… Kõik sellised tunnused, mis ühiskonda lõhuvad. Samas ei pea me alati ka bioloogiast üle olema, vaja on lihtsalt leida viis, kuidas saame panna need asjad tööle ühiskonna kasuks.

Hea näide on keskkonnasõbralikkuse muutmine kohusetundlikkuse, teadlikkuse ja hoolivuse signaaliks. Oleks väga kasulik, kui suudaksime kasutada seda enda kui isendi kvaliteedi signaalina. See trend on ju praegu hoos. Aga sinna peab ka sisu taha jääma. Kui ostame ökopoest Aafrikas kasvatatud teed, mis on lennukiga kuskilt kaugelt kohale toodud, ning samal ajal on võimatu leida sealtsamast ökomarketist Eesti aasalt nopitud taimi, siis selle n-ö keskkonnasõbralikkuse sisu on kaheldava väärtusega. Samas oleks väga äge, kui looduskaitsest õnnestuks trend teha – kasutada keskkonna hoidmise ja kaitsmise hüvanguks ära inimeste vajadust reklaamida enda isiksuseomadusi.

Majanduslikult kahjulikke protsesse ongi raske lükata käima muul moel kui neid indiviidile mingil tasemel kasulikuks tehes. Kui muuta keskkonnavaenulik käitumine hoolimatuse ja rumaluse signaaliks – ka firmade puhul on see maine ju väga oluline –, võib see olla päris tõhus viis, kuidas keskkonda kaitsta.

Milline evolutsiooniline mõju võib olla sellel, et esimest korda inimajaloo jooksul on võimalik suurel hulgal inimestel üksteisega interneti kaudu pidevas ühenduses olla?
Ühelt poolt ma arvan, et nutiajastu tulemuseks on võimalus ennast rohkem eksponeerida, endast pilte üles panna. See kõik on ka evolutsiooniliselt põhjendatud vajadus – näidata, kui hästi sul läheb, kui kvaliteetne isend sa oled, kui julge sa oled. Hinnaks on siin kõik need selfisurmad.

See ei ole ehk niivõrd evolutsiooniline ennustus, vaid lihtsalt sisetunne, et mida rohkem on maailm ühenduses, mida rohkem me üksteisest teame ja kogu inimkonnana suhtleme, seda rohkem vähenevad konfliktid, sest tülid tekivad eelkõige sellest, et teised on võõrad, teistsugused ja me ei tunne neid. Aga kui saad suhelda teisel pool maakera oleva inimesega samamoodi nagu naabriga oma külas, siis loodetavasti viib see konfliktide vähenemiseni. Võõraviha põhineb paljuski meie evolutsioonilisel taustal, kui oleme pidanud teistsugustest inimestest igaks juhuks distantsi hoidma, sest nende käitumine ja kombed võisid olla erinevad, nad võisid kanda tundmatuid parasiite. See viha oli tolles ajastus ilmselt evolutsioonilises mõttes kohane käitumine, sest neil, kes olid võõrastega ettevaatlikumad, oli suurem võimalus ellu jääda. Aga nüüdseks oleme niikuinii viinud kõik haigused planeedi ühest otsast teise ning bakterite-viiruste maailm on samamoodi globaliseerunud nagu meie oma. Sellega koos kaob põhimõtteliselt ka evolutsiooniline vajadus võõraviha järele. Mida rohkem internetil ennast mõjutada laseme, seda sarnasemad oleme ka käitumiselt, väärtushinnangutelt ja kultuurilt. Minu arust oleks loogiline projitseerida seda tulevikku niimoodi, et konfliktid vähenevad ja üksteisemõistmine suureneb. On ju näha, et ühiskonnad, mis suhtuvad võõrastesse vaenulikult ja hoiavad oma inimesi eraldatuna, piiravad interneti ja sotsiaalmeedia kasutamist. Nad tajuvad ohtu, et kui inimesed saavad aru, et teised on täpselt samasuguste soovide ja väärtushinnangutega kui nemad, siis oma ja võõra vastandamine ei toimi enam nii hästi.

Räägitakse, et uuel ajastikul, antropotseenil, kus peamine geoloogiline „loodusjõud” on inimtegevus, on kaks võimalikku tulemust: kliimamuutustest tingitud täielik kaos ja häving või uus, tehnoloogiliselt üliarenenud inimtsivilisatsioon. Kas te kardate maailmalõppu?
Mind on mõjutanud rohkem selline autor nagu Matt Ridley, kes on seoses ressursid-saavad-otsa-paanikaga väga üleoleval seisukohal. Kui vaadata trende, mis on maailmas siiani toiminud, siis me muutume asjade ehitamisel, ressursside ärakasutamisel ja ümbertöötlemisel järjest efektiivsemaks ning ühiskond on aina jõukam ja asjade tootmine üha odavam. Väga raske on leida põhjust, miks see peaks järsku ümber pöörduma. Praegune trend liigub pigem suunas, et mida rohkem kasutame moodsat, ressursse säästvat tehnoloogiat, seda väiksemaks võib meie ökoloogiline jalajälg kogu maailma mastaabis jääda.

Kui koondume linnadesse, siis maal on rohkem ruumi ja elupaiku eri liikidele, ning kui muutume tootmisel, asjade ehitamisel ning materjalide ümbertöötlemisel ja taaskasutamisel efektiivsemaks, peaks ka ressursside hulk, mida maapõuest kaevandame, proportsionaalselt vähenema. Tihtipeale arvatakse, et võti on selles, et mida vähem me kasutame moodsat tehnoloogiat või teaduslikke leiutisi, näiteks GMOsid või mikrobioloogilisi lahendusi, seda loodussõbralikumad oleme. Tegelikult võib asi olla hoopis vastupidine – mida rohkem kasutame tehnoloogilisi uuendusi ja tippteaduse rakenduslikke võimalusi, seda efektiivsemad oleme ja seda vähem peame loodust mõjutama või ekspluateerima. Ökotootmine on keskkonnale kokkuvõttes kurnavam, sest see on vähem efektiivne.

Milliseid tehnoloogilisi uuendusi üks tavaline linna- või maainimene võiks kasutada, et keskkonda säästa?
Kõige lihtsam soovitus on kasutada igasuguste paberarvete ja dokumentide asemel digilahendusi. Eestis on see täiesti võimalik, Ameerikas veel mitte. Paberikasutamise ajastu on vaikselt mööda saamas. Seda enam tundub kummaline plaan ehitada Tartu lähistele tselluloositehas. Kiidan ühelt poolt heaks idee mitte meie puitu toormaterjalina välja vedada, vaid Eestis väärindada, kuid kas see peab olema just paber, mida me sellest teeme?

Need pole küll otseselt tipptehnoloogilised lahendused, kuid igapäevaselt on lihtne keskkonda säästa, vältides kilekottide, plastnõude ja pudelivee tarbimist. Euroopas on asi selle koha pealt suhteliselt hea, aga Ameerikas vajuvad küll käed lihtsalt rippu, nähes seda prügi kogust, mille inimesed iga päev toodavad. Kraanivesi minu kodulinnas Phoenixis joomiseks ei sobi, kuid suurte korduskasutatavate veepudelite asemel ostetakse raamide kaupa tillukesi plastpudeleid. Iga kaup pakitakse poes eraldi mitmesse kilekotti ning enda poekotid on kaasas vaid vähestel „veidrikel” nagu meie. Koolides söövad lapsed ühekordsetelt plastnõudelt. Prügi sorteerimise ja taaskasutuse võimalused on siin väga piiratud. Mis kasu on eurooplaste keskkonnasõbralikkusest, kui see suur ja rikas rahvas siin sellises koguses jäätmeid loodusesse saadab?

Igapäevaelus ongi tehnoloogilistest lahendustest olulisem üldine arusaamine, kuidas oma tegevusega keskkonnale võimalikult väikest koormat tekitada. Minu meelest on kliimamuutuste temaatika puhul valesti just see, et kliima tundub nii hiiglaslik ja mõõdetamatu nähtus, et tavainimene ei saagi midagi selle muutuste pidurdamiseks teha, ning siis ta ei teegi. Kui asendaksime termini „kliimamuutused” mõistega „inimmõju keskkonnale”, saaks iga inimene aru, et tema võimuses on oma igapäevaharjumustega enda tegevuse mõju keskkonnale vähendada.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis, kus alates 2015. aastast on siit pärit patsientidele siirdatud 3 südant. Kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

AASTA ÕPETAJA GALA
Haridus- ja teadusministeerium tunnustab 7. oktoobril aasta õpetaja galal "Eestimaa õpib ja tänab" neid haridustöötajaid, kes annavad teistele oma tehtud tööga eeskuju. ERR Novaator tutvustab järgmise kuu aja jooksul lugejatele kõigi kategooriate nominente.
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: