Doktoritöö: Vana-Liivimaa suure Rooma keisririigi osana ({{commentsTotal}})

Tartu Toomkiriku varemed põhjaküljelt, 1803
Tartu Toomkiriku varemed põhjaküljelt, 1803 Autor/allikas: E. Ph. Körber/Johann Christoph Brotze. Estonica, 2006, ISBN 9789985972205

Keskaegne Liivimaa oli osa suurest Püha Rooma keisririigist. Siinsed maahärrad polnud tihtipeale keisriga kohtunudki, vältisid sõjalisi ja maksukohustusi, kuid kasutasid keisri autoriteeti omavahelises rivaalitsemises ja poliitikas. Eemalt Euroopast vaadati Liivimaad kui katoliku kristlaskonna äärealal asunud ning usuvaenlaste poolt ohustatud piirkonda, kirjutab Mihkel Mäesalu äsja Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös “Liivimaa ja Püha Rooma keisririik 1199–1486”.

Keskaegne Liivimaa, tuntud ka kui Vana-Liivimaa, hõlmas umbkaudu tänase Eesti ja Läti ala.

Tegemist oli regiooniga, mille maahärrad ise soovisid olla osa Püha Rooma keisririigist. Nad kasutasid keisri autoriteeti ära omavahelises rivaalitsemises, püüdes valitseja käest saadud ürikute toel tagada oma härrusõiguste püsimise ning legitimeerida oma poliitilist tegevust. Samas ei soovinud nad keisririigi poliitikas kaasa rääkida ega kanda keisririigi ees sõjalisi või maksukohustusi. Isiklikke kokkupuuteid oli Liivimaa maahärradel keisritega harva. Kuigi mõned piiskopid ja kaks 13. sajandi ordumeistrit olid kas enne Liivimaale saabumist või pärast Liivimaalt lahkumist keisri õukonnas mõjukal positsioonil, jäid need sidemed maahärra Liivimaal viibimise ajal enamasti soiku.

Kõik neli maahärrat sõlmisid õiguslikud sidemed Püha Rooma keisririigiga: piiskopid hakkasid keisri vasallideks feudum oblatum’i näol: nad loovutasid talle oma ilmaliku võimutäiuse, kes läänistas selle neile tagasi. Mõõgavendade ordu seevastu lasi keisril kinnitada ordule piiskoppide poolt antud ilmalikud valdused koos härrusõigustega. Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu Liivimaa haru õiguslik side keisririigiga väljendus termini fidelis nostri (meie ustavad) kasutamises orduvendade kohta. Selle terminiga tähistas keiser oma alamaid ja nähtavasti luges ta nende hulka ka orduvennad oma alamate hulka.

Maahärrade püüdlused oma võimuala ja võimutäiuse legitimeerimiseks keisri käest saadud privileegide teel olid seotud võimuvahekordade ebastabiilsusega 13. sajandi esimese poole Liivimaa ristisõjapiirkonnas. Maahärrad konkureerisid nii omavahel kui ka Taani kuninga Valdemar II-ga. Eeldatavasti oli neil vaja õigustada oma võimutäiust ka Saksa aladelt saabunud ülikute ees, kellelt võis eeldada katseid asutada ristisõjapiirkonnas uusi ilmalikke vürstkondi või allutada osa regioonist enda võimule. Oli ju Liivimaa esimene ristisõjapiirkond, kus ilmalikke vürstkondi ei asutatud (kui välja arvata Taani kuninga valdused Põhja-Eestis, mille too 1346. aastal Saksa ordule maha müüs).

Samuti pidid maahärrad arvestama tõsiasjaga, et nende Saksa maadelt sisserännanud vasallid ja linnaelanikud võisid lähtuda Saksa maade õigusarusaamadest, mille järgi pidi vaimuliku vürsti ilmalik võimutäius olema talle keisri poolt läänistatud.

Toomkirik oli Tartu piiskopkonna omaaegne keskus. Tartu Toomkiriku varemete sisevaade, 1803. Autor: J. W. Krause

Käsitletud nelja maahärra kõrval eksisteerisid aastatel 1219- 1250 ka Zemgale piiskopkond ja 1234. aastal asutatud Kuramaa piiskopkond. Tõsiasi, et nende kahe diötseesi piiskopid ei astunud õiguslikesse sidemetesse keisririigiga võis tuleneda ühelt poolt sellest, et neil ei õnnestunud 13. sajandi esimesel poolel rajada stabiilselt toimivad maahärrust ning teisalt sellest, et neil võis puududa piisavalt mõjuv ajend seesuguseks sammuks. Kuramaa piiskopkonna maahärrus kindlustus alles 13. sajandi teisel poolel ja selleks ajaks olid regiooni võimuvahekorrad juba välja kujunenud ja esialgne ebastabiilsuse periood oli möödas. Zemgale diötsees seevastu kaotati 1250. aastal.

Seevastu 13. sajandi keskpaigas algas ligi saja-aastane periood, mil suhteid keisrivõimuga hoidis üleval üksnes Saksa ordu Liivimaa haru ja sedagi äärmiselt harva.

14. sajandi teisel poolel hakkas suhtlus keisrivõimuga taas tihenema ning 15. sajandil mängis keiserlik autoriteet Liivimaal juba olulisemat rolli kui 13. sajandi alguses. Liivimaa piiskopid hakkasid oma läänisidemeid keisriga uuendama alles 14. sajandi teisel poolel ning 15. sajandil sai läänisideme uuendamine stabiilsemaks.

Kõik pärast 1430. aastat oma läänivahekorda uuendanud Liivimaa piiskopid tegid seda oma ametiaja kahel esimesel aastal, kui üldse, sest mitmed piiskopid hoidusid oma lääni uuendamast. Viimastele avaldas mõju Saksa ordu, kes taunis piiskoppide läänivahekorda keisriga. Saksa ordu puhul peab seejuures tõdema, et ordu kui tervik omas keisririigiga lakkamatut õiguslikku sidet – iga uue keisri võimuletulekul lasi kõrgmeister tal uuendada ka ordu keiserlikud privileegid. Saksa ordu Liivimaa haru seejuures suhtles keisrikojaga peaasjalikult kõrgmeistri vahendusel. Otsekommunikatsioon Liivimaa haru ja keisri vahel oli pigem erandiks ja pälvis alati kõrgmeistri halvakspanu.

Liivimaa maahärrad kasutasid keisri käest hangitud ürikuid võitlusvahendina omavahelistes tülides nii Liivimaal kohapeal kui ka paavsti kuurias ja kirikukogudel. Kui enamus teavet keiserliku autoriteedi kasutamisest Liivimaa sisetülides oli seotud Saksa ordu Liivimaa haru ja Riia peapiiskoppide vaheliste tülidega, siis vähemal määral ilmnes keiserliku autoriteedi roll ka Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadega seotud konfliktides. Seejuures olid mitmed 13. sajandi esimesel poolel väljastatud keiserlikud ürikud aktuaalsed kogu käsitletud perioodi jooksul. Olulise muutusena ilmnes 15. sajandi Liivimaa sisetülides vastaspoole süüdistamine keiserlike seaduste ja üleriigiliste maarahude rikkumises.

Keiserlikule legitimatsioonile toetunud maahärra eeldas ilmselgelt keisri autoriteedi aktsepteerimist teiste Liivimaa maahärrade, nende vasallide ning neile allunud linnade poolt. Mainitud tõsiasi tõstatab edasise uurimisülesande käsitleda stifti- ja orduvasallide ning Liivimaa linnade sidemeid keisri ja keisririigiga. Omaette käsitlust väärib ka küsimus, kuivõrd oli keiserliku autoriteedi aktsepteerimine seotud Liivimaa linnade, täpsemalt raehärrade ja kaugkaupmeeste kuulumisega Hansasse.

Teisalt ilmnes, et Liivimaa maahärrad hoidusid keiserliku kohtu poole pöördumast, välja arvatud mõned üksikud erandid. Arvatavasti oli see tingitud tõsiasjast, et tegemist oli vaimulike vürstidega, kellel olid tihedamad sidemed paavsti kui keisriga ja kes seetõttu eelistasid pöörduda hoopis paavstliku kohtu poole. Pealegi oli Saksa ordul ka paavstlik privileeg, mis vabastas nad allumast teistele kohtutele.

Samas arutleti alates 15. sajandist keiserlikus kohtus mitmeid Liivimaa stifti- ja orduvasalle, linnu ja linnakodanikke puudutanud tüliasju, kusjuures kaebused laekusid nii Liivimaalt kui ka Saksa maadelt.

Keisrid ise Liivimaa vastu huvi ei tundnud. Nad ei sundinud sealseid maahärrasid oma õiguslikke sidemeid üleval hoidma, kuid reageerisid meeleldi Liivimaalt saabunud palvetele, väljastades maahärradele soovitud sisuga ürikud. Üldjoontes suhtuti Saksa maadel Liivimaasse kui katoliku kristlaskonna äärealal asunud ning usuvaenlaste poolt ohustatud piirkonda, mille õiguslikke sidemeid keisririigiga enamasti ei teadvustatud. Liivimaa kaasamine riigisõtta hussiitide vastu 1420. aastatel toimus üksnes seepärast, et keisririigis peeti Liivimaad Saksa ordu kõrgmeistri ja Preisimaaga seotud regiooniks. Nähtavasti ei pidanud keiser ja kuurvürstid Liivimaa maahärrasid eraldi võttes keisririigi ees sõjateenistus- ja maksukohuslaseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Liivimaa maahärrade sidemed keisririigiga olid mitmetes aspektides sarnased Põhja-Saksa vürstide ja keisrivõimu suhetega, kuid siiski neist selgelt nõrgemad. Ometigi võib keskaegset Liivimaad lugeda Püha Rooma keisririigi osaks. Oli keiser ju ainus keskaegse Euroopa ilmalik võimukandja, kelle ülemvõimu ja autoriteeti piirkonna maahärrad tunnustasid.

Mihkel Mäesalu kaitses doktoriväitekirja “Liivimaa ja Püha Rooma keisririik 1199–1486” 16. juunil Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Töö juhendaja on professor Anti Selart, oponent professor Kristjan Toomaspoeg.

Huvilised on oodatud ka Tartu ülikooli muuseumi varakambris praegu näha olevale ja reformatsiooni 500. aastapäevale pühendatud näitusele "Toomkiriku hiilgus".

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Nakatumine HPV-ga võib seostuda kasvajate tekkega

HPV vaktsiinist: ausalt ja emotsioonideta

Järgmisest aastast saavad Eesti tütarlapsed vaktsineerida end tasuta inimese papilloomiviiruse vastu. Sõltuvalt vaktsineeritute arvust on võimalik sellega nende eluea jooksul hoida ära kümneid surmaga lõppevaid vähijuhtumeid. Teaduspõhise otsuse kasulikku mõju ähvardavad aga ühismeedias kriitikameeleta jagatavad postitused.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: