Ühe minuti loeng: mis muudab jalakäija liiklushuligaaniks? ({{commentsTotal}})

Jalakäijad on sagedased reeglite rikkujad. Kas minnakse punasega või vales kohas üle sõidutee või ületatakse teinekord tee diagonaalselt ja mitte otsemat teed pidi, nagu nõuab liiklusseadus. Või kõnnitakse lihtsalt sõiduteel. Isegi kui jalakäijad on muidu seaduskuulekad, patustatakse mitmete reeglite vastu. Kuidas sellist käitumist mõista?

Minu järeldoktori uurimisprojekt kõnnitud linnamaastikutest vaatlebki jalakäijate suhtumist reeglitesse. Ühelt poolt huvitab mind, kuidas käituvad jalakäijad liiklusseaduste suhtes, kuid teisalt vaatlen, kuidas reegleid tõlgendatakse ja tekitatakse uusi reegleid. Seega käsitleb projekt jalakäijate kultuuri ehk jalakäimist kui teemat, mis on enam kui vaid küsimus liiklusohutusest ja liikluse planeerimisest.

Esimene ilming reeglite mitmekesisusest on seaduste ja nende tõlgenduste erinevus riigiti. Nii võib Suurbritannias punase tulega jalakäija üle tee minna trahvi kartmata, vastutades oma ohutuse eest ise. Teisal jällegi ei pea politsei sellist rikkumist karistamisväärseks, olgugi et rikkumine on seaduse silmis karistatav, pöörates rohkem tähelepanu näiteks autojuhtide kiiruseületamistele.

Samas aga on jalakäijate kultuuri järjest enam defineerinud autokultuur. Enne autode domineerimise algust 1920ndate teises poole maailma enim autostunud riigis Ameerika Ühendriikides, kuulusid tänavad jalakäijatele. Tänavate transformatsioonist kirjutav transpordiajaloolane Peter Norton selgitab raamatus "Fighting Traffic", kuidas tänavast kõnniti üle, kus sooviti, lapsed mängisid tänaval ja õnnetustes jalakäijatega pandi süü tugevama poolele.

Sel ajal nähti autosid veel jalakäijate tänavaruumi sissetungijatena. Ent ajapikku sai liiklusvoolust ja kiirusest eesmärk omaette ning jalakäijatest takistus, keda alul fooride ja hiljem erinevate tunnelite ja sildade abil üle tee kanaliseeriti. Jalakäijate endi liikumine on seega reguleeritud autode liikumise loogikast lähtudes, kus jalakäijad on pandud liikuma mööda täisnurki ja tegema ringe. Jalakäijate ja nende kultuuri erinevus masinate omast on nii ununenud.

Jalakäija ei ole aga võrreldav autoga. Antropoloog ja ajaloolane Sarah Lochlann Jain kirjutas juba klassikaks kujunenud artiklis, kuidas autot peaks käsitlema "ohtliku vahendina" (dangerous instrumentality), mis oleks ajalooliselt võinud kujuneda ka hoopis teistmoodi reguleerituks kui tavaobjekt, milleks on see saanud. Kui auto, mille mass ja kiirus annavad kokku potentsiaalse relva, oleks ka sellisena käsitletud, võiksid nõuded, regulatsioonid ja ühiskondlikud arusaamad autodest olla hoopis teised. Igatahes on autode oht tänavatel teises suurusjärgus kui see, mida jalakäijad tekitavad.

Uuemad linnade liikuvuse korraldused on aga hakanud jalakäijaid nägema jällegi kesksetena, keda ei tule enam mitte teelt ära sundida, vaid kelle järgi tuleb disainida tänavaruum ja sealsed liikumisvõimalused. Kui tänavaruum on kujundatud jalakäijasõbralikumalt – alandades sõidukite kiirust, liikumissagedust ja parandades nähtavust – saavad toimetada jalakäijad tänaval vabamalt ja ohutumalt. Kui tänavaruum kujundada jalakäijate sõbralikult, pole jalakäijatel vaja reegleid enam rikkudagi.

Näiteks on uuringud näidanud, et mida pikemat aega peavad jalakäijad ootama punase tulega foori taga, seda suurema tõenäosusega nad ka lõpuks punasega üle lähevad. Seega tuleks jalakäijatele võimaldada kriitilisest piirist ehk 45 sekundist lühemaid ooteaegu.

Oma füüsilistest võimalustest tulenevalt on jalakäijate vood igasugustele regulatsioonidele ja piirangutele vaatamata valgunud omasoodu üle teede. Ka minu projekti esialgsed tähelepanekud näitavad, et muidu seaduskuulekad jalakäijad ei järgi liiklusseadusi, aeg-ajalt olemasolevatest reeglitest erinevaid norme tekitades.

Tauri Tuvikene on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse teadur. Alates 2016. aasta maist viib ta läbi järeldoktori uuringuprojekti "Kõnnitud linnamaastikud: sotsiaalmateriaalsed aspektid jalgsiliikumisest ning selle regulatsioonidest Tallinnas".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: