Sirje Keevallik: üleujutuste anatoomia Eestis ja Itaalias ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Merilin Pärli/ERR

Igal aastal juhtub mõnes Eesti linnas, et tugeva vihmasajuga tekib uputus. Möödunud aasta 10. juulil nägi Tallinn välja nagu Veneetsia, pühapäeval olid Tartu Lõunakeskuse ees autod kõhuni vees. Üleujutuste põhjustest annab ülevaate TTÜ meresüsteemide instituudi meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik.

Sademevesi peab ära voolama torustike kaudu, aga need jäävad korraliku paduvihma puhul kitsaks.

Tallinna keskkonnaameti endine juhtivspetsialist Ingrid Jakobson väidab, et vesi pääseks paremini voolama kraavides, mis hajutavad tippvooluhulkasid. Samamoodi toimivad ka haljasalad ja iseäranis tõhusalt puud, mille võrad pikendavad sademevee valingute viibeaega ja vähendavad seega hetkelist koormust äravoolutorustikele. Eesti linnades aeti aga kraave massiliselt kinni ja asendati rohumaid asfaltkattega.

Kui roomlased 1. sajandil eKr Firenze linna Arno jõe äärde rajasid, ei kujutanud nad järgnevaid sündmusi ette – jõgi hakkas aeg-ajalt üle kallaste ajama. Uputusi on üles märgitud aastast 1177. Sestpeale on keskmisteks ja suurteks hinnatud 56 juhtumit ning katastroofilisteks kaheksa. Kõige hirmsamat laastamistööd tegi 1966. aasta 4. novembri üleujutus, mil mõnes paigas oli veetase tõusnud 5.2 meetrit tänavapinnast kõrgemale. Kahjud olid koledad. Hävis 1500 kunstiteost ja 1.3 miljonit raamatut, uputuse tõttu kaotas töö 18 000 inimest.

Miks Arno niimoodi käitub?
Ühest küljest on tegemist looduslike tingimustega, sest jõgi saab alguse Apenniinidest, mille läänekülgedel tuleb sageli ette pikaajalisi paduvihmasid. Kuni sademevesi maasse imbub, on kõik hästi, aga kui sinna enam ei mahu, siis peab Arno koos oma lisajõgedega ülearuse vee kuidagi Türreeni merre toimetama.

Teisest küljest on mängus inimese käsi. Juba keskaja alguses hakati Arno ülemjooksul metsa maha raiuma ja jõe käänakuid õgvendama. Aga mets suudab rohkem vihmavett kinni pidada kui lage põld ning käänuline jõgi pidurdab voolu. Kultuurmaastiku arendamine lühendas vee viibeaega ja 1333. aastal viis otsekui ümber kallatud vannist pääsenud vesi minema Firenze vana silla.

Aja jooksul siiski inimesed õppisid üht-teist ja juba XIX sajandi teisel poolel hakati metsa tagasi istutama ja paistammisid rajama. Tammidest polnud 1966. aasta uputuse ajal siiski mingit kasu, sest vesi ähvardas nad endaga kaasa viia, mistõttu luugid avati. Vastasel korral oleks Firenzet lisaks veele ka kivilahmakad lõhkunud.

Mida siis teha annaks peale jälgimis- ja hoiatussüsteemide rakendamise? Eks ikka pikendada vee viibeaega, et see rahulikumalt saaks läbi jõesängide voolata. Vastavaid veehoidlaid on Firenzest ülesvoolu planeeritud neli, millest üks, Bilancino reservuaar, on juba valmis.

Kas me mitte ei näe inimese ühesugust mõtlematut tegevust praeguses Eestis ja omaaegses Itaalias? Ja kas me mitte ei peaks võtma eeskuju Itaalias tehtust? Ingrid Jakobson soovitab soojalt rajada linnades väikesi veehoidlaid, istutada rohkem puid ja taastada kraavide võrgustik.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Martin Kuusk.Martin Kuusk.
Haiguse lugu: elu eluaegse närvihaigusega

Väikesest peale rongide vastu huvi tundnud ning huvist endale ka ameti teinud Martin Kuusk põeb haigust nimega sclerosis multiplex. Sportlikust, elurõõmsast ja pidevalt naljatlevast mehest on võimatu peale vaadates aru saada, et teda tabanud tõbi kuulub tegelikult tõsiste krooniliste haiguste hulka.

Süüria konflikt on ajanud liikvele miljonid inimesed.Süüria konflikt on ajanud liikvele miljonid inimesed.
Lähis-Ida ähvardab vaimsete häirete epideemia

Sõda austab haruharva lahinguvälja piire. Käsikäes Lähis-Idas otsese sõjategevuse tõttu hukkunute arvuga on kasvanud hüppeliselt enesetappude hulk ning välditavate krooniliste haiguste ja vaimsete häirete esinemissagedus, näitab uus raport. "Kadunud sugupõlvest" on saamas sada aastat pärast esimese maailmasõja lõppu taas paratamatu reaalsus.

Päikese tuum pöörleb ühe korra nädalas

Päikese tuum teeb ühe täispöörde umbes ühe nädalaga. Nii nagu maakera ja teised taevakehad, pöörleb ka Päike ümber oma kujuteldava telje. Kuid kui taevakeha pole läbini tahke, nii nagu Päike seda polegi, siis tihtilugu pöörlevad eri kihid eri sügavusel eri kiirusel.

Esimese õistaime rekonstruktsioon.Esimese õistaime rekonstruktsioon.
Teadlased kirjeldasid kõigi lillede võimalikku esiema

Evolutsiooniteooriale vundamendi ladunud Charles Darwin nimetas lillede arengut "vastikuks mõistatuseks". Õistaimede fossiilid ilmusid saja miljoni vanustesse ladestustesse justkui üleöö. Sadu lilleliike kirjeldava andmebaasi aluseks võtnud teadlased järeldavad nüüd, et esimesi lilli võis näha Maal juba vähemalt 140 miljoni aasta eest.

Imiuss, kes kuulub Trichobilharzia perekonda. Noolega näidatud kohas on iminapp, millega parasiit end peremehe organismi külge kinnitab.Imiuss, kes kuulub Trichobilharzia perekonda. Noolega näidatud kohas on iminapp, millega parasiit end peremehe organismi külge kinnitab.
Teadlased leidsid Viljandi järvest suplejaid kimbutava imiussi vastsed

Eesti maaülikooli teadlased leidsid Viljandi järvest imiussi vastsed, kes võivad suplejatele tekitada sügelustunnet või punetust. Kuigi varem on seal taoliste sümptomite tekitajateks peetud sinivetikaid, võib viimastele proovidele tuginedes öelda, et põhjuseks on pigem parasiitide suur osakaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.