Sirje Keevallik: üleujutuste anatoomia Eestis ja Itaalias ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Merilin Pärli/ERR

Igal aastal juhtub mõnes Eesti linnas, et tugeva vihmasajuga tekib uputus. Möödunud aasta 10. juulil nägi Tallinn välja nagu Veneetsia, pühapäeval olid Tartu Lõunakeskuse ees autod kõhuni vees. Üleujutuste põhjustest annab ülevaate TTÜ meresüsteemide instituudi meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik.

Sademevesi peab ära voolama torustike kaudu, aga need jäävad korraliku paduvihma puhul kitsaks.

Tallinna keskkonnaameti endine juhtivspetsialist Ingrid Jakobson väidab, et vesi pääseks paremini voolama kraavides, mis hajutavad tippvooluhulkasid. Samamoodi toimivad ka haljasalad ja iseäranis tõhusalt puud, mille võrad pikendavad sademevee valingute viibeaega ja vähendavad seega hetkelist koormust äravoolutorustikele. Eesti linnades aeti aga kraave massiliselt kinni ja asendati rohumaid asfaltkattega.

Kui roomlased 1. sajandil eKr Firenze linna Arno jõe äärde rajasid, ei kujutanud nad järgnevaid sündmusi ette – jõgi hakkas aeg-ajalt üle kallaste ajama. Uputusi on üles märgitud aastast 1177. Sestpeale on keskmisteks ja suurteks hinnatud 56 juhtumit ning katastroofilisteks kaheksa. Kõige hirmsamat laastamistööd tegi 1966. aasta 4. novembri üleujutus, mil mõnes paigas oli veetase tõusnud 5.2 meetrit tänavapinnast kõrgemale. Kahjud olid koledad. Hävis 1500 kunstiteost ja 1.3 miljonit raamatut, uputuse tõttu kaotas töö 18 000 inimest.

Miks Arno niimoodi käitub?
Ühest küljest on tegemist looduslike tingimustega, sest jõgi saab alguse Apenniinidest, mille läänekülgedel tuleb sageli ette pikaajalisi paduvihmasid. Kuni sademevesi maasse imbub, on kõik hästi, aga kui sinna enam ei mahu, siis peab Arno koos oma lisajõgedega ülearuse vee kuidagi Türreeni merre toimetama.

Teisest küljest on mängus inimese käsi. Juba keskaja alguses hakati Arno ülemjooksul metsa maha raiuma ja jõe käänakuid õgvendama. Aga mets suudab rohkem vihmavett kinni pidada kui lage põld ning käänuline jõgi pidurdab voolu. Kultuurmaastiku arendamine lühendas vee viibeaega ja 1333. aastal viis otsekui ümber kallatud vannist pääsenud vesi minema Firenze vana silla.

Aja jooksul siiski inimesed õppisid üht-teist ja juba XIX sajandi teisel poolel hakati metsa tagasi istutama ja paistammisid rajama. Tammidest polnud 1966. aasta uputuse ajal siiski mingit kasu, sest vesi ähvardas nad endaga kaasa viia, mistõttu luugid avati. Vastasel korral oleks Firenzet lisaks veele ka kivilahmakad lõhkunud.

Mida siis teha annaks peale jälgimis- ja hoiatussüsteemide rakendamise? Eks ikka pikendada vee viibeaega, et see rahulikumalt saaks läbi jõesängide voolata. Vastavaid veehoidlaid on Firenzest ülesvoolu planeeritud neli, millest üks, Bilancino reservuaar, on juba valmis.

Kas me mitte ei näe inimese ühesugust mõtlematut tegevust praeguses Eestis ja omaaegses Itaalias? Ja kas me mitte ei peaks võtma eeskuju Itaalias tehtust? Ingrid Jakobson soovitab soojalt rajada linnades väikesi veehoidlaid, istutada rohkem puid ja taastada kraavide võrgustik.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Vaade Emajõele.Vaade Emajõele.
Teadlased ei näe Emajõe tselluloositehase plaane loodussäästlikena

Eesti puidu väärindamine on teretulnud, kuid praeguste pealiskaudsete andmete põhjal tehtud analüüside põhjal on küsitav, kas Emajõgi kannaks välja tehasest tuleva lisareostuse. Paistab ka, et riigil pole plaani, kuidas majandada metsa siis, kui Tartumaal on ettevõte, kes on valmis ära ostma kõik Eesti ekspordiks mineva puidu. Tselluloositehase mõjude üle veele ja metsale arutlesid Teaduste Akadeemia seminaril Tartu teadlased.

Väiksemad planeedid jagunevad kahte selgesse rühma

Alles see oli, kui teadlased ei teadnud väljaspoolt meie Päikesesüsteemi ühtegi planeeti, kuid nüüd on nn eksoplaneete hakatud avastama suurel kiirusel ja hulgakaupa. NASA kosmoseteleskoobi Kepler abiga on nüüd äsja üles leitud ja teatavaks tehtud ühekorraga lausa 219 uut planeedikandidaati.

Osama bin Laden.Osama bin Laden.
Doktoritöö analüüsis Usāma ibn Lādini sõnumeid uudse meetodiga

Tallinna ülikooli doktorant Helen Geršman uuris Saudi Araabiast pärit Usāma ibn Lādini kirjalikke ja suulisi sõnumeid retoorilisest vaatenurgast, mida pole sarnaselt varem analüüsitud.