Lugeja küsib: mitu värvi on vikerkaares?
Hiljuti aasta esimest vikerkaart näinud Novaatori lugejat paelus küsimus, mitu värvi vikerkaares ikkagi on. Tartu ülikooli füüsika instituudi dotsendi Matti Laane sõnul sõltub tajutavate värvide hulk peaasjalikult meist endist.
Piibliaegse klassifikatsiooni järgi on vikerkaares seitse värvi: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine, violetne. Loomulikult on see jaotus kokkuleppeline ja erinevates kultuuriruumides on ka teatud erinevused. Tegelikkuses oleme me võimelised eristama sadu erinevaid värvitoone (kirsipunane, taevasinine, kaselehed varakevadel ja suvel jne). Kunstnike puhul räägitakse isegi tuhandetest toonidest.
Vikerkaarevärvid ei ole "puhtad", erinevad värvitoonid on suuremal või vähemal määral kattunud. See, kui tugevad on erinevad värvid vikerkaares, sõltub ka veepiiskade suurusest. Põhijoontes selgitas vikerkaare tekkemehhanismi juba ligi 400 aastat tagasi René Descartes.
Erineva lainepikkusega valguslained tekitavad meie silmas erineva valgusaistingu. Valgusaisting tekib vaid väga kitsas lainepikkuste diapasoonis ja erinevatel elusolenditel on need diapasoonid erinevad. Inimese silmas on kolme tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse maksimum on on punases, rohelises ja sinises piirkonnas.
Nendest kolmest põhivärvist saab kombineerida kõik teised värvid, nt värviteleri ekraan koosnebki neist kolme värvi pikslitest. Pikemalainelist valgust (infravalgus) tajume me soojusena ja lühemalainelise valguse (ultravalgus) toimel me päevitume.
Samale viitas Tartu ülikooli füüsikalise optika vanemteadur Heli Lukner: "Füüsikalises mõttes moodustab vikerkaar nähtava valguse pideva spektri. Selles on esindatud kõik silmale tajutavad lainepikkused peale nende erandlike lainepikkuste, mis ümbritsevas keskkonnas neelduvad.
Kui me räägime vikerkaare värvidest, tuleb mängu värvuste tajumine inimese poolt. Kunstnik-disainer oskaks kahtlemata nimetada väga palju värvivarjundeid kolme kromaatilise põhitooni – kollase, punase ja sinise vahel".
Mõne aasta eest vikerkaarte klassifitseerimiseks uue süsteemi välja töötanud Prantsusmaa riikliku meteoroloogiauuringute teadur Jean Ricard märkis ERR Novaatorile saadetud kommentaaris, et potentsiaalselt tajutavate värvide hulk sõltub suuresti ka Päikese kõrgusest horisondil.
Mida madalamal asub Päike, seda vähem leidub selles lühema lainepikkusega valgust. Nõnda võivad hommiku- ja õhtutundidel nähtavates vikerkaartes rohelised ja sinised toonid sootuks puududa. Äärmuslikematel juhtudel võib olla vikerkaar monokroomne. Näha on vaid punakad värvitoonid.
Monokroomne vikerkaar Minneapolise kohal 1980. aastal. Autor: Astronautilus/Wikimedia Commons
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa