Töö, mis reedab inimese
Kusagil kultuuriruumis liigutab sõnumituuleke tarkusetera, et kui tahad näha inimese tegelikku iseloomu anna talle alkoholi. Alaealistele ja karsklastele peaks sobima versioon, milles peab inimese une pealt üles ajama. Ka siis pidavat avanema võimalus näha ärkvel oldud ajal tähelepaneliku valve all enda teada hoitud ehtsamat palet.
Samas võiks pakkuda kolmanda võimalusena võimendada peidetud signaali, vaadates inimesi suuremas koosluses. Siis peaks vähemalt universaalsem osa varjatud palest end näitama. Kusjuures see ei pea kõigi puhul kehtima, aga keegi pole taolise käitumise eest isoleeritud, sest grupi omadusena avaldab see oma mõju kõigile liikmetele. Ning aja jooksul võib sellega kohaneda ja omaks võtta.
Alkoholi ega une pealt äratamisega selle taustal eksisteeriva, aga harvemini avalikult teadvustatud elu tahu nägemiseks ei piisa. Õnneks või õnnetuseks on meil olemas internet. Sissejuhatuse nähtusesse leiab ajakirjast GQ, pool sajandit varem tuntud kui Gentelmen’s Quarterly.
Omaaegsest meeste-kesksele kultuurile pühendunud ajakirjast on aegade jooksul kujunenud laiahaardelisema diskussiooni lava. Loo kirjutanud Lucas Peterson töötas Google’s. Tema ülesanne oli otsinguteenuse kvaliteedi järelevalve. Sama tööd teeb Google’s tuhandeid inimesi. Enne kui töö sisust rääkida, siis taustainfona on seda tööd tehtud aastaid.
Kuid hiljuti kasvas hüppeliselt töös osalejatele esitatav nõudlikkus kui reklaamiandjad asusid Google’ga tõrelema ning ähvardasid koostöö lõpetada. Nimelt avastasid reklaamiandjad, õigemini oli olukord halvem, sest avastasid potentsiaalsed reklaamide tarbijad, et reklaame näidatakse koos pahelise materjaliga.
Seetõttu jäi avalikkusele mulje nagu mõne tuntud kauba tootja toetaks reklaamivahendamise kaudu paheliste nähtuste tootmist ning levitamist. Google jaoks tähendas taoline asjade seis olulist riski, sest firma teenistusest 90% tuleb reklaamide müügist.
Lucas Peterson’i töö oli esialgu maru igav. Ta pidi 40 tundi nädalas surfama internetis ja hindama veebilehti kui hästi need vastavad otsingutingimustele. Näiteks kas otsingupäring „auto kindlustus“ viib vajaliku leheküljeni?
Enamikul juhtudel on tulemuseks mõni kindlustusfirma või teemaga seotud lehekülg.
Kindlustusfirmade, pesupulbrite, kellarihmade, koeratoidu vmt lehtede külastamine kaheksa tundi päevas muutub peagi väga igavaks. Aga mõnikord viib lihtne päring mujale. Enamasti eksitab internetis argise elu seikade järel liikujaid enda hämaratesse kambritesse mõni pornograafia vahendaja.
Seetõttu kujunes Lucas’e töö peamiselt kassi ja hiire mänguks porno pakkujatega, kes püüdsid kõrvale hiilida Google'i reklaamilepingu tingimustest. Piltlikult öeldes püüdsid ajakirjade tootjad, kelle produktsiooni lubatakse müüa kaupluse ajakirjade osakonna kõrgemas riiulis tsellofaanist ümbrikus, paigutada neid lastetoidu, leiva-saia ja muna-piima osakondade riiulitesse.
Google'i reeglid ei luba vihakõnet, vägivalda ja pornograafiat sisaldavatel veebilehtedel reklaamide näitamisega raha teenida. Need olid Lucas’e vaenlased. Tema professionaalsus eeldas vaenlaste tundmaõppimist.
Koos pädevuse kasvuga kujunes temast spetsialist. Tema õpilaseks oli arvuti mis pidi iseseisvalt sama tööd tegema. Parem olekski taoline töö jätta arvutile.
Mis toobki meid tagasi inimkonna varjatud külje teema juurde: arvuti ei saa selle ülesandega hakkama. Tema vastaseks on inimene. Inimene kelle juurde on alati kulunud inetus.
Kes soovib võib ülevaateks lugeda Umberto Eco raamatut „Inetuse Ajalugu“. Paraku kahvatub selle sisu internetist leiduva ees. Osa sellest on inimese poolt teadlikult tehtud. Osa on kaamerate registreeritud traagilised õnnetused.
Millegi pärast soovib inimene seda kõike teistele välja jagada. Just siin tulebki esile grupi fenomen, mis loob passiivse auditooriumi inimeste ja loomade vastu suunatud sadismi, vägivalla, inetuste ja inimpale hämara külje lõputuna paistva horisondi ette mahtuva kajastamiseks.
On ju inimene tavatult leidlik liik. Antud kontekstis pole see kiitus. Vaid joonib alla, et tegemist on loomadest ühe elajalikuma ja laastavama isendiga. Isendiga kes toitub ontlikust muljest jättes selle silumise Lucase ja tema kolleegide teha. Töökohustus nõudis, et Lucas vaatab materjali läbi, et tuvastada ja kinnitada selle tegelik sisu.
Mõnikord ta ei uskunud, mida nägi. Ja ta pidi seda uuesti vaatama. Tal hakkas tasahilju halb ning kavatses töölt ära tulla. Ühel taolisel otsustaval hetkel koju saabudes, endiselt pilt tööl nähust silmade ees avastas ta kodust tühja külmiku.
Kogu kodu tundus mahajäetu ja kõledana. Ning tal hakkas endast kahju, sest Google’s on kõik ilus, seal on lugematult tasuta söögikohti ja näksimise võimalusi. Pealegi peab keegi seda tööd tegema. Ja nüüd on kohane küsida kas Lucas on hea inimene?
Toimetaja: Marju Himma