Ühe minuti loeng: mida teha riskinoortega? ({{commentsTotal}})

Riskinoorte probleemide põhjustegurite taust ei ole must-valge, nendib Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö doktorant Koidu Saia. Õigel ajal abita jäänud noort on hiljem raske ja kallis aidata aga nii riigil kui ka perekonnal.

Kes on tänane riskinoor? Ühest küljest võib selleks olla iga 7–26-aastane noor inimene. Ja seda seetõttu, et meie noored on aina suurema pinge all. Aina rohkem esineb düsfunktsionaalseid ja sotsiaalemotsionaalselt haavatavaid perekondi, millesse kuulumine võib luua ebasoodsamad tingimused noore toimetulekuks

Lisaks ohustavad noori uudsed ja pidevalt muutuvad tegurid, millega ei pruugi lapsevanemad piisavalt kursis olla. Näiteks küberkiusamine, sotsiaalmeediaga seonduv, ohtlikud virtuaalsed mängud jne. NEET noorena nähakse noori, kes ei tööta, õpi ega ole muul viisil töö- ja haridusellu kaasatud. 2015. aastal oli neid Statistikaameti andmetel 12,5 protsenti vanuserühmast.

Teisest küljest on aga riskinoorte puhul tegemist alles lastega, kes vajavad abi. Nad võivad olla ohustatud oma rahvusliku päritolu, soo, vanuse, perekonnatausta või muude tegurite tõttu. Vanemad võivad püüda kasvatada last õigesti ja hästi, kuid väljaspoolt kodu avaldavad mõjurid võivad olla tugevamad – näiteks õigusrikkumisi toime panevate sõprade rühma kuulumise mõju. Riskinoorte probleemide põhjustegurite taust ei ole must-valge.

Sageli kipuvad aga koolikohustuse mittetäitmine, sõltuvus- ja käitumisprobleemid olla mitte põhjuseks, vaid tagajärjeks. Oluliseks küsimuseks on, kuidas kombineeruvad erinevad riskifaktorid noore jaoks, kui suur on tema vastupanuvõime ja kas riskifaktorid osutuvad kaitsefaktoritest tugevamaks või vastupidi.

Igal juhul tasub olla tähelepanelik, kui noor käitub ebatavaliselt (nt sagedased tujumuutused, ükskõiksus, agressiivsus), kui tema jaoks seni olulistes suhetes on tõsised konfliktid, tema sõprusringkonnas on õigusrikkumiste sooritajaid või sõltuvusprobleemidega isikuid, ta on kiusatav või kiusaja või ta hoiab eemale kodust või koolist.

Kui tõsiseid riske on märgatud, on oluline abi otsida operatiivselt ja õigest kohast. Lastekaitsetöötaja on kindlasti see spetsialist, kelle poole pöörduda kuni 18-aastase noore ehk lapse probleemidega seotult. Täisealiste noorte puhul saab abi kindlasti kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt. Eesti seadusandlusest lähtuvalt on igal professionaalil (näiteks politseinikul, lasteaiaõpetajal, perearstil jne) kohustus märgata ja aidata (nt seostades lastekaitsetöötajaga) abivajavat last.

Kuid kindlasti on see iga ühiskonnaliikme, sh lapsevanema, noore sõbra või perele lähedal seisva inimese moraalne vastutus-kohustus. Pöördujaks võib olla ka noor ise – kes on oma muresid märganud ning soovib olukorda muuta. Õigel ajal abita jäänud noort on hiljem raske ja nii riigi kui pere rahakotile ka kallis aidata. Iga toimetulev noor inimene annab oma panuse, et ühiskond oleks tervikuna toimetulevam, õnnelikum ja tervem.

On tõendatud, et õigel ajal õige abita jäänud noor on suure tõenäosusega täiskasvanuna riigi ja omavalitsuse tuge vajav, suurem on õigusrikkumiste sooritamise risk ja erinevate terviseprobleemide oht. Nende lastel on suurem oht sattuda sarnasesse õpitud abituse või toimetulematuse ringi.

Lastekaitsetöötaja ja tuge pakkuvate spetsialistide töö toimub tänasel päeval noore- ja perekeskselt, tema häält kuulda võtvalt, neid kaasavalt, mõistvalt ja toetavalt. Töömeetodid on lahenduskesksed ja suunatud tugevustele. Professionaalsed spetsialistid on koolitatud ja teadlikud, et karistamisele ja süüdistamisele suunatus tulemusi ei anna. Igasugune sildistamine tekitab trotsi, negatiivsust ning kinnistab stigmatiseeritu probleemide ringi.

Ja veel... kui mõelda näiteks mõnele kõigile tuttavale tegelasele ... näiteks Astrid Lindgreni Pipile – siis tegemist oli igas mõttes riskilapsega. Üksikvanema tütar, isa välismaal sissetulekut teenimas, koolikohustuse mittetäitmise probleemidega, konflikte lahendas jõuvõtteid rakendades, ei järginud ühiskondlikke norme. Sõpradeks olid tal õnneks viisakad ja viksid Tom ja Annika – positiivsed sõprussuhted on üheks oluliseks kaitseteguriks riskinoore puhul. Kuid küllap varem või hiljem oleksid hakanud nende laste vanemad probleemselt käituva Pipi juures käimist ka piirama.

Selge on see, et kindlasti oleks jäänud Pipi tänasel päeval üsna kiiresti lastekaitsetöötajate vaatevälja ning nõnda iseseisvalt toimetamist ilma vanemliku järelvalve ja hooleta ei oleks lubatud. Kuid selge on ka see, et praegusel ajal aidataks Pipit tema tugevustele tuginedes, teda teda puudutavatesse otsustesse kaasates ja mõistes. See ongi tänase terve ühiskonna tunnus.

Terve ühiskonna aluseks on terved ja toimetulevad ühiskonnaliikmed. Vähim, mida me kodanikena teha saame, on abivajajaid märgata ja nendest spetsialistidele teada anda. Oma laste ja lähedaste puhul on aga kõige tõhusam tegeleda ennetustööga – ehk siis lapse ja noore kaitsefaktorite tugevdamisega.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: