See ei ole tõde enne, kui Sergei Lavrov seda eitab ehk infosõda 2.0 ({{commentsTotal}})

Mida uskuda, mida mitte?
Mida uskuda, mida mitte? Autor/allikas: Creative Commons

Sellise märkusega võeti kokku neljapäevane infosõja-teemaline paneelarutelu rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses. Infosõda ei ole iseenesest meile võõras mõiste – sarnaseid strateegilisi püüdeid elanikkonna teadvust mõjutada on dokumenteeritud juba ammu. Sisuliselt ei tehta praegusel ajal midagi teistmoodi, ainult vahendid on teised. Võitluses propagandistliku sisuga on võtmetähtsus eelkõige meediaharitusel, aga ka heal huumorimeelel, selgus arutelu käigus.

ERR teeb kokkuvõtte arutelul kõlanud olulisematest mõtetest.*

Internetiettevõtted on meediamaastikku muutnud. Muutunud on ka poliitiline maastik – rahvas on võõrdunud ega usalda enam nn eliiti, olles nii valeinformatsioonile ka vastuvõtlikum. Iga valitsuse jaoks on see mõistagi väljakutse – kuidas viia oma sõnum kohale ajal, kui usaldus valitsuse vastu on vähenenud.

Pressiesindaja aeg on aga ümber, sest valitsuses on kõik enese pressiesindajad. Pressiteadete aeg on samuti ümber, sest selle kõrval peab olema ka muid kanaleid, et oma sõnum rahvani saada.

Kaasajal pole meediapädevus enam seotud niivõrd tõe, vaid usaldusega. Valitsus ei saa öelda tarbijale, et üks väljaanne on usaldusväärsem kui teine, vaid keskenduda tuleb faktide kontrollimisele ja tarbija harimisele. Inimesed peaksid koolis juba õppima, kuidas teha vahet võlts- ja pärisuudiste vahel.

Kui inimene tunnistab, et ta hangib oma uudised Facebookist, tähendab see, et väljaanded peavad tegema end sotsiaalmeedias nähtavamaks.

Kuidas peaks valitsused võitlema propagandistliku sisuga? Ei peakski. Propagandavastasuse asemel peaks keskenduma usaldusväärsele informatsioonile ligipääsu võimaldamisele. Näiteks peaksid mitteametlikud infotunnid ajakirjanike ja valitsusisikute vahel olema regulaarsed ning valitsus peaks olema valmis rääkima rohkem tundlikel, julgeolekuriskiga teemadel.

Keskenduda tuleb ka võltsallikatele, sest need on võltsuudiste leviku võimendajad. See ei pea tähendama nende keelamist, sest sõnavabadus tuleb tagada, aga neid ei tohi tunnistada ajakirjandusena. Keelamine on lihtne lahendus, aga lihtsaid lahendusi tegelikult ei ole. Sõnavabadus ei ole mõistagi absoluutne väärtus, aga praeguses olukorras ei ole vajalik selliseid kanaleid veel ära keelata. Tuleb eelkõige jälgida, mida nad teevad. Avatud majandus ja demokraatia on olulisemad kui Sputniku ja Russia Today taoliste kanalite mõju.

Inimesed vajavad erinevaid, kriitilisi vaateid poliitikale, seepärast nad lähevadki näiteks Sputnikut lugema. Eestis on peavoolumeedia valdavalt vasakpoolne või liberaalne, meil ei ole konservatiivseid, paremäärmuslikke päevalehti. Eestis elavad venelased saavad oma informatsiooni Venemaalt, sest kohalikul tasandil ei avaldata auditooriumi jaoks piisavalt usaldusväärsetele allikatele toetuvat uudissisu, mistõttu otsib auditoorium seda informatsiooni mujalt.

Seoses sotsiaalmeediaga on mõned regulatsioonid tulevikus vältimatud, eriti seoses anonüümsusega – küsimus on, kui palju anonüümsust ja sõnavabadust tuleks ikkagi lubada. Tõenäoliselt tuleb seda hakata lähitulevikus sotsiaalmeediaplatvormidega arutama, sest just viimastel on võime tagada informatsiooni terviklikkus; kui anonüümsus on kuidagi reguleeritud, siis on võimalik müra informatsioonist paremini eristada.

Venemaast rääkides tuleb esiti mõista, et Venemaal on korraga kaks eraldiseisvat inforuumi, mille eesmärgid on samuti erinevad. Vene inforuumi eesmärk on hirmutada inimesi välismaailma eest ning hoida see ruum välise eest suletuna, veenda, et inimesed ise ei pea tegutsema, vaid valitsus peab tegutsema nende eest. Kui võtta aga vene diasporaale mõeldud info, siis sellega levitatakse meie inforuumi seda, mis on mõeldud venelastele – näiteks hirmu. Eesmärk on õõnestada lääne väärtussüsteemi.

Mis on Venemaa propagandamasina sees?

Sõltumatut ajakirjandust Venemaal riiklikul tasandil ei ole, sõltumatud väljaanded on üksikud väiksed tegijad, kuigi see ära ei elata ega jõua ka piisavalt suure hulga inimesteni. Aga kui ajakirjanik tahab Venemaal ära elada, peab ta minema mõnesse riigi hallatavasse meediakanalisse. Need inimesed teavad, et nad peavad oma põhimõtted unustama ja tegema seda, mida neilt oodatakse. Nad usuvad, et võltsuudised – faktidega mängimine ja tõe ohverdamine – on see hind, mida tuleb riigi julgeoleku ja heaolu nimel maksta. Teine tüüp Vene riigimeedias töötavaid inimesi teeb seda raha pärast, olgugi et nad võivad olla ka liberaalsete vaadetega. Kuidagi on vaja ära elada.

Vene meedia sai oma praeguse näo mõned aastad tagasi, kui nende uudistepildi struktuur muutus. Jäi mulje, et maailm muutus justkui lihtsamaks, maailmas justkui toimuks vähem. Eesmärk selle taga aga ongi hoida uudispilt lihtsana, et auditooriumi tähelepanu koonduks kõige olulisemale ametlikule sõnumile. Auditooriumi veenmisel on olulisemad sõnumid, et „läänemaailm vihkab Venemaad ja teeb kõike Venemaa vastu“, „NATO on agressiivne organisatsioon, mis on Venemaale ohtlikult lähedal“, „Ukraina on ajalooliselt mõeldud olema Venemaa liitlane, aga lääs on Ukraina üle võtnud, et Venemaa maha murda“ ja „Venemaa on ebastabiilses maailmas ainus stabiilsus“.

Venemaa on valmis võimendama mis tahes konflikti, mis läänes tekib. Nad on valmis toetama kõike, mis on võimeline õõnestama lääne ühiskondi. Venemaa kasutab ära meie nõrkusi. Ta ei loo meie nõrkusi, vaid üritab kineetiliste tegevustega neid lõhesid suuremaks ajada. Olukorra teeb keeruliseks see, et võltsuudiseid esitatakse koos pärisuudistega. Ka Russia Today kajastab paljusid asju, mis on ka päriselt probleemid.

Mis puutub sellise propagandamasina töö koordineerimisse, siis Vene valitsus annab ainult üldised juhised, need on mitteametlikud ja selle kohta ei tehta ametlikku protokolli. Keegi ei vaja lisaselgitust, sest kõik teavad, kuidas see töötab ja seda arusaama antakse edasi alluvatele. Venemaa riigimeedia ei ole sõjavägi, vaid isereguleeruv süsteem, kus kõik põhineb kirjutamata reeglitel ja sõltub ajakirjanike-toimetajate enda sisetundest ja tajutavast reaalsusest – tsensuur tuleb nende seest, nad teavad, mida neilt oodatakse ja nad tulevad lihtsalt välja õigete ideedega.

Osa Venemaaga seotud infomürast tekitavad ka ajakirjanikud ise. Suurte pealkirjadega Vene ohu kohta antakse mõista, et me kardame iga päev Venemaa pealetungi. Aga see on lohakas ajakirjandus, mis annab relvad Vene meedia kätte.

Peavoolumeedia on endiselt kõige usaldusväärsem meedia, aga kui peavoolumeedia korjab üles võltsuudiseid, siis meil on probleem. Selle asemel, et ajada taga trolle, tuleb üritada mõista, kellele selline mõju suunatud on ning reageerida sellisele sisule naeruvääristades, sest parim vahend propaganda vastu on huumor. Ainult ajakirjanikud saavad seda teha, ja teha seda faktide kaudu. •

* Arutelu korraldasid NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskus ja rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. Ürituse iseloomust tulenevalt ei lubatud ERR-il sõna võtnud inimesi nimeliselt tsiteerida. Rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses toimunud paneelarutelul „Role of media and journalists in strengthening national resilience“ avaldasid arvamust spetsialistid Eestist, Soomest, Lätist ja Ukrainast.

Toimetaja: Rain Kooli



Vaade Emajõele.Vaade Emajõele.
Teadlased ei näe Emajõe tselluloositehase plaane loodussäästlikena

Eesti puidu väärindamine on teretulnud, kuid praeguste pealiskaudsete andmete põhjal tehtud analüüside põhjal on küsitav, kas Emajõgi kannaks välja tehasest tuleva lisareostuse. Paistab ka, et riigil pole plaani, kuidas majandada metsa siis, kui Tartumaal on ettevõte, kes on valmis ära ostma kõik Eesti ekspordiks mineva puidu. Tselluloositehase mõjude üle veele ja metsale arutlesid Teaduste Akadeemia seminaril Tartu teadlased.

Väiksemad planeedid jagunevad kahte selgesse rühma

Alles see oli, kui teadlased ei teadnud väljaspoolt meie Päikesesüsteemi ühtegi planeeti, kuid nüüd on nn eksoplaneete hakatud avastama suurel kiirusel ja hulgakaupa. NASA kosmoseteleskoobi Kepler abiga on nüüd äsja üles leitud ja teatavaks tehtud ühekorraga lausa 219 uut planeedikandidaati.

Osama bin Laden.Osama bin Laden.
Doktoritöö analüüsis Usāma ibn Lādini sõnumeid uudse meetodiga

Tallinna ülikooli doktorant Helen Geršman uuris Saudi Araabiast pärit Usāma ibn Lādini kirjalikke ja suulisi sõnumeid retoorilisest vaatenurgast, mida pole sarnaselt varem analüüsitud.