See ei ole tõde enne, kui Sergei Lavrov seda eitab ehk infosõda 2.0 ({{commentsTotal}})

Mida uskuda, mida mitte?
Mida uskuda, mida mitte? Autor/allikas: Creative Commons

Sellise märkusega võeti kokku neljapäevane infosõja-teemaline paneelarutelu rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses. Infosõda ei ole iseenesest meile võõras mõiste – sarnaseid strateegilisi püüdeid elanikkonna teadvust mõjutada on dokumenteeritud juba ammu. Sisuliselt ei tehta praegusel ajal midagi teistmoodi, ainult vahendid on teised. Võitluses propagandistliku sisuga on võtmetähtsus eelkõige meediaharitusel, aga ka heal huumorimeelel, selgus arutelu käigus.

ERR teeb kokkuvõtte arutelul kõlanud olulisematest mõtetest.*

Internetiettevõtted on meediamaastikku muutnud. Muutunud on ka poliitiline maastik – rahvas on võõrdunud ega usalda enam nn eliiti, olles nii valeinformatsioonile ka vastuvõtlikum. Iga valitsuse jaoks on see mõistagi väljakutse – kuidas viia oma sõnum kohale ajal, kui usaldus valitsuse vastu on vähenenud.

Pressiesindaja aeg on aga ümber, sest valitsuses on kõik enese pressiesindajad. Pressiteadete aeg on samuti ümber, sest selle kõrval peab olema ka muid kanaleid, et oma sõnum rahvani saada.

Kaasajal pole meediapädevus enam seotud niivõrd tõe, vaid usaldusega. Valitsus ei saa öelda tarbijale, et üks väljaanne on usaldusväärsem kui teine, vaid keskenduda tuleb faktide kontrollimisele ja tarbija harimisele. Inimesed peaksid koolis juba õppima, kuidas teha vahet võlts- ja pärisuudiste vahel.

Kui inimene tunnistab, et ta hangib oma uudised Facebookist, tähendab see, et väljaanded peavad tegema end sotsiaalmeedias nähtavamaks.

Kuidas peaks valitsused võitlema propagandistliku sisuga? Ei peakski. Propagandavastasuse asemel peaks keskenduma usaldusväärsele informatsioonile ligipääsu võimaldamisele. Näiteks peaksid mitteametlikud infotunnid ajakirjanike ja valitsusisikute vahel olema regulaarsed ning valitsus peaks olema valmis rääkima rohkem tundlikel, julgeolekuriskiga teemadel.

Keskenduda tuleb ka võltsallikatele, sest need on võltsuudiste leviku võimendajad. See ei pea tähendama nende keelamist, sest sõnavabadus tuleb tagada, aga neid ei tohi tunnistada ajakirjandusena. Keelamine on lihtne lahendus, aga lihtsaid lahendusi tegelikult ei ole. Sõnavabadus ei ole mõistagi absoluutne väärtus, aga praeguses olukorras ei ole vajalik selliseid kanaleid veel ära keelata. Tuleb eelkõige jälgida, mida nad teevad. Avatud majandus ja demokraatia on olulisemad kui Sputniku ja Russia Today taoliste kanalite mõju.

Inimesed vajavad erinevaid, kriitilisi vaateid poliitikale, seepärast nad lähevadki näiteks Sputnikut lugema. Eestis on peavoolumeedia valdavalt vasakpoolne või liberaalne, meil ei ole konservatiivseid, paremäärmuslikke päevalehti. Eestis elavad venelased saavad oma informatsiooni Venemaalt, sest kohalikul tasandil ei avaldata auditooriumi jaoks piisavalt usaldusväärsetele allikatele toetuvat uudissisu, mistõttu otsib auditoorium seda informatsiooni mujalt.

Seoses sotsiaalmeediaga on mõned regulatsioonid tulevikus vältimatud, eriti seoses anonüümsusega – küsimus on, kui palju anonüümsust ja sõnavabadust tuleks ikkagi lubada. Tõenäoliselt tuleb seda hakata lähitulevikus sotsiaalmeediaplatvormidega arutama, sest just viimastel on võime tagada informatsiooni terviklikkus; kui anonüümsus on kuidagi reguleeritud, siis on võimalik müra informatsioonist paremini eristada.

Venemaast rääkides tuleb esiti mõista, et Venemaal on korraga kaks eraldiseisvat inforuumi, mille eesmärgid on samuti erinevad. Vene inforuumi eesmärk on hirmutada inimesi välismaailma eest ning hoida see ruum välise eest suletuna, veenda, et inimesed ise ei pea tegutsema, vaid valitsus peab tegutsema nende eest. Kui võtta aga vene diasporaale mõeldud info, siis sellega levitatakse meie inforuumi seda, mis on mõeldud venelastele – näiteks hirmu. Eesmärk on õõnestada lääne väärtussüsteemi.

Mis on Venemaa propagandamasina sees?

Sõltumatut ajakirjandust Venemaal riiklikul tasandil ei ole, sõltumatud väljaanded on üksikud väiksed tegijad, kuigi see ära ei elata ega jõua ka piisavalt suure hulga inimesteni. Aga kui ajakirjanik tahab Venemaal ära elada, peab ta minema mõnesse riigi hallatavasse meediakanalisse. Need inimesed teavad, et nad peavad oma põhimõtted unustama ja tegema seda, mida neilt oodatakse. Nad usuvad, et võltsuudised – faktidega mängimine ja tõe ohverdamine – on see hind, mida tuleb riigi julgeoleku ja heaolu nimel maksta. Teine tüüp Vene riigimeedias töötavaid inimesi teeb seda raha pärast, olgugi et nad võivad olla ka liberaalsete vaadetega. Kuidagi on vaja ära elada.

Vene meedia sai oma praeguse näo mõned aastad tagasi, kui nende uudistepildi struktuur muutus. Jäi mulje, et maailm muutus justkui lihtsamaks, maailmas justkui toimuks vähem. Eesmärk selle taga aga ongi hoida uudispilt lihtsana, et auditooriumi tähelepanu koonduks kõige olulisemale ametlikule sõnumile. Auditooriumi veenmisel on olulisemad sõnumid, et „läänemaailm vihkab Venemaad ja teeb kõike Venemaa vastu“, „NATO on agressiivne organisatsioon, mis on Venemaale ohtlikult lähedal“, „Ukraina on ajalooliselt mõeldud olema Venemaa liitlane, aga lääs on Ukraina üle võtnud, et Venemaa maha murda“ ja „Venemaa on ebastabiilses maailmas ainus stabiilsus“.

Venemaa on valmis võimendama mis tahes konflikti, mis läänes tekib. Nad on valmis toetama kõike, mis on võimeline õõnestama lääne ühiskondi. Venemaa kasutab ära meie nõrkusi. Ta ei loo meie nõrkusi, vaid üritab kineetiliste tegevustega neid lõhesid suuremaks ajada. Olukorra teeb keeruliseks see, et võltsuudiseid esitatakse koos pärisuudistega. Ka Russia Today kajastab paljusid asju, mis on ka päriselt probleemid.

Mis puutub sellise propagandamasina töö koordineerimisse, siis Vene valitsus annab ainult üldised juhised, need on mitteametlikud ja selle kohta ei tehta ametlikku protokolli. Keegi ei vaja lisaselgitust, sest kõik teavad, kuidas see töötab ja seda arusaama antakse edasi alluvatele. Venemaa riigimeedia ei ole sõjavägi, vaid isereguleeruv süsteem, kus kõik põhineb kirjutamata reeglitel ja sõltub ajakirjanike-toimetajate enda sisetundest ja tajutavast reaalsusest – tsensuur tuleb nende seest, nad teavad, mida neilt oodatakse ja nad tulevad lihtsalt välja õigete ideedega.

Osa Venemaaga seotud infomürast tekitavad ka ajakirjanikud ise. Suurte pealkirjadega Vene ohu kohta antakse mõista, et me kardame iga päev Venemaa pealetungi. Aga see on lohakas ajakirjandus, mis annab relvad Vene meedia kätte.

Peavoolumeedia on endiselt kõige usaldusväärsem meedia, aga kui peavoolumeedia korjab üles võltsuudiseid, siis meil on probleem. Selle asemel, et ajada taga trolle, tuleb üritada mõista, kellele selline mõju suunatud on ning reageerida sellisele sisule naeruvääristades, sest parim vahend propaganda vastu on huumor. Ainult ajakirjanikud saavad seda teha, ja teha seda faktide kaudu. •

* Arutelu korraldasid NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskus ja rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. Ürituse iseloomust tulenevalt ei lubatud ERR-il sõna võtnud inimesi nimeliselt tsiteerida. Rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses toimunud paneelarutelul „Role of media and journalists in strengthening national resilience“ avaldasid arvamust spetsialistid Eestist, Soomest, Lätist ja Ukrainast.

Toimetaja: Rain Kooli



Tartu ülikooli turundusmagistrandid keetsid kokku läätsepaja.

Lugu sellest, kuidas Tartu ülikooli turundusmagistrandid pada ajasid

See on esimene kord, kui Tartu ülikooli tootearenduse õppeaines loodu päriselt müüki jõuab. Üliõpilaste panus ei piirdunud vaid paja keetmisega. Töörühma liige Age Tempel rääkis, et protsess oli mitmekülgne: peale retseptide endi tuli uurida tarbijate vajadusi ja maitse-eelistusi, pakendikujundust.

Jõulud ei jäta külmaks ka ERR Novaatorit. Jõuluõhtule eelneval kümnel päeval ilmub iga päev Tarmo Soomere jõulukalendrisse „Dekaad“ uus pühadega haakuv fakt, näpunäide või soovitus. Loo nägemiseks liiguta kursor kuupäevale.

Maailmas laienid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.

Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad - puhas vale

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

Munast saab kolesterooli, kuid on eksiarvamus, et see kolesterool on üdini halb.

Omapäi diagnoositud gluteenitalumatusega ei tasu leivast-saiast loobuda

Laktoosi- või gluteenivabu toiduaineid on üha rohkem meie poodides saada. Kuid nende ainete väljavõtmine toidust tähendab, et need asendatakse teiste ainete, näiteks suhkrutega. Omapäi ei tasuks gluteeni- või laktoosivabu toite eelistama hakata, kuna nii võib keha jääda ilma eluliselt olulistest vitamiinidest ja elementidest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: