Arhitekt Ülar Mark: tulevikumaja tunneb elanikku ja on säästlik
Mai-Juuni Horisondile antud intervjuus räägib uuendusliku väikemaja Koda arhitekt Ülar Mark tarkadest majadest.
Mõtleme nüüd korra tuleviku peale ja seda just kasutaja seisukohast – mis tulevikumajas koju jõudes juhtuma hakkab?
Kaugemas tulevikus tunneb maja su juba eemalt ära. Edasi sõltub kõik sellest, mida sa uksele öelnud oled: kas ta läheb ise lahti, pead teda puudutama, tegema häält või midagi muud. Isegi näiteks ukselink võib tekkida alles siis, kui omanik ukse juurde jõuab. Tegelikult jõuame kiiresti selleni välja, et maja võib küll olla tehnoloogiat täis, aga selle töölepanekuga eriti ei tegelda.
Näiteks sellega, millal mingi tuli põlema läheb või mõni uks avaneb. Oleme selles mõttes veel täiesti lapsekingades. On oht, et tehnoloogia võib meid oma tulede vilgutamise ja uste avamisega üsna kiiresti välja vihastada, eriti, kui me ei saa täpselt aru, miks üks või teine asi juhtub.
Seda kõike on muidugi võimalik sättida. Ja tulekski sättida täpselt nii, nagu inimesele endale meeldib, aga ilmselt ei viitsi sugugi kõik sellise seadistamisega tegeleda.
Paljud on juba vihastanud, et maja sähmib igalt poolt ja nad ei saa aru, miks – „Tahan lülitit tagasi!” on tüüpiline reaktsioon.
Mulle ka meeldib „päris“ lüliti, aga teisalt on väga mõnus, kui viskad jalad öösel üle voodiääre ja liikumisanduri signaal käivitab aeglaselt sumeda valguse vannitoani, mis tagasi tulles aeglaselt uuesti kustub.
Ilmselt hakkavad tekkima mingisugused kogukondade moodi grupid, kes erinevaid seadistusi looma hakkavad. Näiteks kui olen sportlikum tüüp, siis mulle meeldib, kui kõik natuke rohkem sähmib – tuled süttivad, muusika hakkab mängima; teine on jälle rahulikum ja tahab, et kõik oleks aeglasem ja sumedam…
Usun, et pole kaugel aeg, kus valgusteraapia oma kodus on loomulik maja osa. Maja sisemise rõhu saab määrata vastavalt vajadusele, st igale oma „alpimaja”.
Hapniku hulga saad ise määrata, kas siis nt perearsti soovituse, sinu pulsi või ajulainete põhjal. Kuna inimene veedab lõviosa oma ajast siseruumides, siis on meil kasutamata suur hulk vahendeid oma tervise parandamiseks.
Mis arhitektuuris järgmise 100 aasta jooksul juhtub?
Ma arvan, et ruumid jäävad paika, nagu nad on – teede ja asustuse struktuur ei muutu peaaegu üldse. Kui majadest rääkida, siis ma arvan, et tehnoloogia, nagu küte ja ventilatsioon, hakkab olema täiesti omaette blokk, mida saab suvalisel hetkel lihtsasti välja vahetada.
Säästlikkuse mõttes hakatakse uute majade ehitamisel ilmselt alles jätma vanade majade põhikarkasse. See tähendab, et prügimäele ei lähe kogu maja, vaid karkassile pannakse uued kestad ümber. Jah, tehnoloogia muutub, trepikoda muutub, aga üldiselt jääb maja alles. Mis aga kasvab, on säästlikkus.
Kindlasti jäävad alles märgilised hooned ja struktuurid, nii nagu kunsti ikka hoitakse. Sa ei löö
ju Estonia teatrit poolemeetrise vatiga üle, et see paremini sooja peaks.
Lisaks arvan, et majad ja maapind pannakse tööle energia tootmiseks. Isegi kui meie majale Koda päikesepaneelid katusele panna, toodab ta aasta lõikes rohkem energiat kui kulutab.
See, kellel on kasutada maa või hoone, rikastub veel kiiremini, sest lisaks renditulule ja kinnisvara kasvavale hinnale toodab see maja ka sooja, elektrit ja toitu. Seda kõike võimaldab järjest arenev tehnoloogia.
Linnaplaneerimises ja avalike ehitiste rajamisel hakkab otsustama rahva hääl ja see hääl on ülekaalukalt vanainimeste oma. Nooruslik uljus ja käreseksikad teravnurkadega majad jäävad tagaplaanile. Näeme ilmselt ümarust ja ohtralt lifte ning panduseid.
Samas juhtis indiaanlastel kogukonda just vanade tarkade kogu, äkki muutume meiegi seeläbi hoopis targemaks ja säästlikumaks.
Toimetaja: Marju Himma Kadakas