Haiguspäevade reform oli edukas, kuid kaotajaks on jälle madalapalgalised
Kaheksa aastat tagasi kehtima hakanud uus haiguspäevade hüvitamise kord on vähendanud haiguse tõttu töölt puudumisi kolmandiku võrra.
Täpsemalt langes 2011. aastal 20–64-aastaste haiguse tõttu töölt puudujate arv võrreldes reformieelse 2008. aastaga 33%, haiguslehtede arv 40% ja haiguspäevade arv 29%.
Sellised numbrid toob välja Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis värskelt kaitstud doktoritöös Ida-Tallinna keskhaigla töötervishoiuarst Evelyn Aaviksoo.
Tema hinnangul oli reformil nii positiivseid kui negatiivseid tahke.
Kuni 2009. aasta 1. juulini maksis kõik töövõimetushüvitised haigekassa, siis aga pikendati ooteaega ehk hüvitamata haiguspäevi, endiselt ühelt päevalt kolmele. Sellele lisandus tööandja kohustus maksta oma töötajate haigushüvitised neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani. Alates üheksandast haiguspäevast endise teise päeva asemel võttis hüvitise maksmise üle haigekassa.
Reformi tulemusel muutus töötajate haiguskäitumine märkimisväärselt: haiguslehele jäädi vähem ja korduvaid haiguslehti kasutati harvem. “Sellist reaktsiooni reformile kirjeldatakse kui reformi distsiplineerivat efekti,” tõdeb Aaviksoo.
Samas mõjutas reform tugevamalt haavatavamaid töötajaid ehk madalapalgalisi ja madalamal sotsiaalsel positsioonil olevaid töötajaid.
Kaotasid madalapalgalised
Reformi tulemusel langesid töövõimetushüvitiste kulud 94 miljonilt eurolt 33 miljoni euroni: aastal 2008 võtsid eestlased kokku 6,35 miljonit haiguspäeva ning 2010. aastaks oli haiguspäevade arv vähenenud 3,6 miljoni haiguspäevani.
Muudatuste ulatus oli naistel ja meestel võrdne: nii naised kui mehed muutsid oma haiguskäitumist samal määral, tõdeb teadusuuringu autor, töötervishoiuarst Evelyn Aaviksoo.
Tema doktoriööst järeldub, et haiguse tõttu töölt puudumiste seaduspärad jäid reformijärgselt suuremas osas muutumatuks:
- Töötava rahvastiku hulgas on haiguslehte kasutavate naiste osakaal suurem kui meeste osakaal ning ka naiste haiguspäevade ja haiguslehtede arv on suurem kui meestel.
- Haiguse tõttu töölt puuduvate inimeste seas on aga meeste haiguse tõttu puudumine nö raskem. Mehed viibivad haiguslehel keskmiselt kauem ja kasutavad aastas ühe haiguse tõttu puuduja kohta enam haiguspäevi kui naised.
- Haiguslehe kasutamine on tihedalt seotud vanusega: võrreldes keskealistega on haiguslehtede arv suurem just noorte ja vanemate töötajate seas.
- Mida kõrgem vanus, seda rohkem haiguspäevi.
- Üle 60% haiguse tõttu puudujatest kasutab üht haiguslehte aastas, valdav osa haiguslehti oli kestusega 4–20 päeva.
Uurimistööst selgus, et haiguslehele jäämise otsust mõjutavad lisaks töötaja haigestumisele tugevalt ka rahulolematus tööga ja madalam haridus.
Ainuke haiguse tõttu töölt puudumise seaduspära, mis reformiga muutus oli see, et võrdsustusid sini-ja valgekraede ehk oskus- ja kontoritöötajate haiguse tõttu töölt puudujate osakaalud.
Kui reformieelselt oli sinikraede hulgas 51% haiguslehtede kasutajaid ja valgekraede hulgas 45%, siis pärast reformi oli neid vastavalt 40% ja 41%.
Haiguse tõttu puudujate osakaal vähenes küll mõlemas rühmas statistiliselt olulisel määral, kuid samas tuleb nentida, et valgekraede hulgas vähenes haiguse tõttu töölt puudumine kõige enam nende hulgas, kes üldiselt hindasid oma tervist heaks, kuid oskustöötajate hulgas neil, kes olid madalapalgalised ja madalamal sotsiaalsel positsioonil.
Viimast leidu võib pidada reformi negatiivseks mõjuks, sest tõenäoliselt oli sinikraede haiguse tõttu töölt puudumise oluline langus tingitud suures osas majanduslikest põhjustest: kartusest sissetuleku vähenemise ja töökoha kaotuse ees, ning vähem reformi distsiplineerivast efektist.”
Aaviksoo lisas, et piiratud võimalus kasutada haiguslehte võib tulevikus avaldada tervisele ebasoodsat mõju.
Tee reformini
Tasakaalu leidmine haiguslehtede mõistliku kasutamise ja hüvitamise vahel on katsumuseks nii valitsustele, tööandjatele kui ka töötajatele.
Majanduse kasvades, aastatel 2003–2008 suurenes Eestis töötavate kindlustatute arv, sotsiaalmaksu laekumine ja keskmine brutosissetulek, mis tõi loomuliku jätkuna kaasa töövõimetuspäevade arvu ja töövõimetushüvitiste suurenemise. Kuid lisaks täheldati töövõimetuspäevade arvu pidevat suurenemist kindlustatu kohta ning haigekassa kulude hulgas töövõimetushüvitiste osakaal järjest kasvas.
Aastatel 2003–2008 suurenesid töövõimetushüvitistena väljamakstavad kulud 15–25% aastas. 2008. aastaks ulatus töövõimetushüvitiste kogusumma 94 miljoni euroni moodustades 12% kogu tervisekindlustusele kuluvast rahast.
Seoses majanduslanguse ja negatiivse riigieelarve vastuvõtmisega otsustati ühe tasakaalustava meetmena muuta töövõimetuslehtede kasutamise ja hüvitamise korda.
Kõige suuremad muudatused rakendusid haiguslehtedele ehk töötaja enda haigestumise tõttu kasutatavale tööst vabastusele.
Mis edasi?
Evelyn Aaviksoo sõnul oleks mõistlik vältida olukorda, et töötajad jätavad haigestumise korral haiguslehe kasutamata majanduslikel põhjustel.
“Lahenduseks võiks olla esimeste haiguspäevade täiendav hüvitamine kas tööandja poolt või mingite nutikate kindlustuslahenduste abil. Näiteks pakuvad päris mitmed Eesti ettevõtted oma töötajatele kolme tasustatud nö tervisepäeva aastas, mida töötajad saavad kasutada ka haiguslehe esimeste päevadena,” rääkis Aaviksoo.
Haigushüvitiste muutmise korra üks eesmärk oli ka see, et tööandjad parandaks töökeskkonda, nii vaimset kui füüsilist, et ennetada haiguslehele jäämist. Selle eesmärgi paikapidavus leidis Aaviksoo uuringus kinnitust.
“Seega: hea tahe ja partnerlus tööandja ja töötaja vahel suurendavad ka tööga rahulolu, mis omakorda vähendab haiguslehele jäämise riski.”