TTÜ doktoritöö: Eesti raamatupidamiskeskused ei pruugi ootusi täita
Eesti riik koondab oma tugiteenused, näiteks raamatupidamise tugiteenuste keskusesse, kuid kuna seda ei tehta teooriale tuginedes, ei pruugi need oodatud kokkuhoidu ja kvaliteeti saavutada, selgub värskest Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis kaitstud doktoritööst.
Eestis on viimastel aastatel koondatud tugiteenuseid Riigi Tugiteenuste Keskusesse. Kaide Tammel uuris doktoritöös, kuidas kõiki riigiasutusi hõlmav praktika alguse sai ning kas ja mida on teistel riikidel võimalik Eesti kogemusest õppida. Valminud uurimus keskendub eelkõige ümberkorraldustele riigiraamatupidamises.
Doktoritöö juhendaja, majandusteaduskonna professor Ringa Raudla selgitas, et nii nagu avaliku sektori reformide puhul üldiselt, võib ka raamatupidamise korralduses näha tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise tsüklite vaheldumist.
Vastukaaluks nõukogudeaegsele tsentraliseeritud arvestusele korraldati avaliku sektori raamatupidamine pärast Eesti taasiseseisvumist detsentraliseeritult.
„Riigiraamatupidamise koondamine teenuskeskusesse tähendab sisuliselt seda, et pendel liigub taas tsentraliseerimise suunas. Meid huvitab, miks ja kuidas see pendel suunda muudab,” sedastas Ringa Raudla.
Avaliku sektori teenuskeskuste üha suurenev hulk on pälvinud nii praktikute kui teadlaste tähelepanu. Erialakirjanduses käsitletakse teenuskeskust (ik Shared Service Center) kui uut ja traditsioonilistest organisatsioonivormidest eristuvat mudelit, mis lubab samaaegselt kulude kokkuhoiuga ka kvaliteedi tõusu.
Sellele mudelile pandud ootused põhinevad ühest küljest klassikalisel majandusteoorial, millest tulenevalt peaks teenuskeskus aitama saavutada mastaabiefekti: erinevate asutuste tugifunktsioonide ühtlustamise ja koondamisega saab neid pakkuda teenusena, vabastades teenust kasutavad asutused ehk kliendid kohustusest neid tugifunktsioone iseseisvalt arendada.
Teisest küljest on teenuskeskuse mudeli puhul väga oluline kliendikesksus, mis peaks tagama teenuste pakkumise vastavalt kliendi vajadustele.
Kuigi kulude kokkuhoid on peamine põhjus, miks teenuskeskusi luuakse, ei ole siiani selge, kas ja kuidas aitab teenuskeskustele üleminek valitsemiskulusid kärpida.
Eesti juhtumi analüüs näitab, et teenuskeskuse loomisel ei lähtuta selle teoreetilisest mudelist, mistõttu ei pruugi teenuskeskus talle pandud ootusi täita.
Eesti juhtum ei ole ainulaadne ning samale probleemile on tähelepanu juhtinud ka teiste riikide teadlased. Eesti kogemustest õppida soovijatel tuleb arvestada sellega, et teenuskeskuste loomisel on võimalik kasutada erinevaid strateegiaid ning Eesti kontekstis töötavaid strateegiaid võib olla keeruline või võimatu kasutada teistes riikides.
Doktoritööd „Raamatupidamiskeskuste loomine avalikus sektoris: Eesti näide“ juhendas TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor Ringa Raudla. Oponendid olid professorid Penelope Tuck (Birminghami ülikool, Suurbritannia) ja Koen Verhoest (Antwerpeni ülikool, Belgia)
Doktoritöö kasvas välja rahvusvahelisest uurimisprojektist (COCOPS – Coordinating for Cohesion in the Public Sector of the Future), mida rahastas Euroopa Liidu 7. raamprogramm. Projekti raames uurisid erinevate riikide teadlased, millised on kaasaegses avalikus halduses kasutatavad praktikad ning mida on võimalik nendest õppida.
Toimetaja: Marju Himma