Lähitulevik toob 3D-prinditud munasarjad ({{commentsTotal}})

3D-prinditud tehismunasarja ehitamiseks kasutatud sõrestik.
3D-prinditud tehismunasarja ehitamiseks kasutatud sõrestik. Autor/allikas: Northwesterni ülikool

Keharakkudega täiendatud želatiinist munasarjad võimaldasid saada viljatutel emashiirtel terveid järeltulijaid. Uuringu taga olevad teadlased loodavad, et inimkatsetes jõutakse sama tulemuseni vähem kui kümne aastaga.

 

Hiirte munasarju on asendatud 3D-prinditud tehisorganitega varemgi. Inimeste munasarjad on aga oluliselt suuremad. Seeläbi on peljatud, et hiirte organismis tõestatult töötavate lahenduste kasutamine on raske, tarbetult keerukas või võimatu.

Värskes töös nägid ameerika teadlased eesotsas Terese Woodruffiga lahendust poorses hüdrogeelis. Želatiinis, mis moodustab pehmetest kudedest niigi võrdlemisi suure osa. Valminud sõrestikku täiendati hiirte endi munasarja rakkudega. Folliikulid toidavad munarakke ja toodavad östrogeene. Naissuguhormoonid põhjustavad muu hulgas emaka limaskesta paksenemist ja ei lase küpseda teistel munarakkudel.

Printimisel kindlat mustrit järgides oli munasarja kuju matkiv struktuur selle siirdamiseks üheaegselt piisavalt tugev, kuid samal ajal ka piisavalt poorne, et tehisorgan lõimuks hiirte enda organismiga. Protseduuri järel hakkasid munarakud loomupäraselt küpsema ja perioodiliselt munasarjadest vabanema. Samuti kasvasid organist läbi veresooned, mis võimaldas rakkude eritavatel hormoonidel mõjutada ka ülejäänud keha ja varustada folliikuleid hapniku ja toitainetega.

Tiineks jäänud emashiirtel oli võimalik saada ja üles kasvatada terveid järeltulijaid. Woodruff loodab kolleegidega, et tulevikus võiks pakkuda 3D-prinditud tehisorganid abi tütarlastele, kes on jäänud kemoteraapia või kiiritusravi tõttu viljatuks. Arstidel on võimalik pakkuda leevendust enne protseduuri külmutatud munasarjakoe toel, ent alati koeproove enne vähiravi algust tuleviku tarbeks tallele ei panda.

Töörühm loodab, et esimeste edukate inimkatseteni jõutakse kümne aasta jooksul. Eelnevates sarnastes uuringutes on olnud peamiseks väljakutseks tehisorgani lõimimine veresoonkonnaga. Mida suurem on elund, seda raskem on kindlustada, et toitained ja hapnik jõuavad iga rakuni. Järgmise sammuna plaanib töörühm teha analoogseid katseid sigadega.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: