Mesilaste elu putukamürgi ja kahjuritega ({{commentsTotal}})

Kui panna stetoskoobi ots tarusse on kuulda suminat. Koputamise peale läheb sumin kõvemaks. Nii tuleb mesitarude „tervist“ kontrollida mitu korda talve jooksul. Kui heli meenutab kuivanud lehtede kahinat, on mesilastel nälg. Kui on vaikus, pole enam midagi teha. „Osoon“ uuris, kuidas on mesilased talve üle elanud ja mis ootab ees kevadiste põllutööde ajal.

Lumesadu keset maikuud on selle kevade paratamatus, millega peavad rinda pistma ka Eesti mesinikud. Külm ilm hoiab mesilased tarus, kuigi vajadus korjele minna on suur, sest nälg on majas. 20 aastat mesilasi pidanud Maire Valtinil on hooldada 150 mesilasperet, kelle iga liige vajab tähelepanu ja hoolitsust.

Mesilaspere moodustab tarus ülihästi korraldatud ühiskonna, kus igaühel on täita kindel roll. Näiteks maakuulajad teavitavad korjajaid hea nektari- või õietolmuallika asukohast, suunates neid sinna spetsiaalse tantsulennuga.

Kui inimesed mesilase metsast koju tõid arvati, et koduloom on olemas. Aga tegelikult on ta juba geneetiliselt selline, et tahab vabadust ja kui me valesti käitume ning talle neid tingimusi ei loo, siis lendab mesilane inimese juurest ära.

Mesilaste alalhoiuinstinkt on suur. Miljonite aastate jooksul on nad õppinud toime tulema nii otseste ohtude kui erinevate keskkonnamuutustega. Metsamesilasest on tänapäeval aretatud erinevad tõumesilased. Õigetes pidamistingimustes ei ole külm mesilastele ohtlik. Hoopis hävitavamaks probleemiks on tarru siginenud haigused nagu näiteks varroos ehk varroalest.

Varroalest toitub mesilase verest või hemolümfist. Ta kahjustab mesilast, tema eluiga väheneb pea poole jagu ja kui varroalesta ära ei hävita, siis ta ronib haudmesse ning paljuneb seal. Iga varroalest annab palju järglasi. Seega tuleb lesta tõrjuda, muidu jääb mesilastest lihtsalt ilma.

Eestis pole pea ühtki mesilasperet, kus poleks varroalesta

Seetõttu tõrjutakse lesta oblikhappe auruga, mida tuleb teha mitu korda aastas, mitu päeva järjest.

Varroalesta tõrje nõrgestab teatud määral ka mesilasperet, kuid on veel üks oht: põldudele pritsitavad pestitsiidid ehk putukamürgid.

Kui mesilased on põllul ja prits käib üle nende, siis selles pritsimisvahendis on tavaliselt märg- ehk kleepaine. See kleebib putukate tiivad kokku ja põllult tagasi mesilane enam ei jõua.

Ja kui jõuavadki, siis toovad tarusse pestitsiidi jääke. Seal toituvad sellest ammmesilased, kes söödavad omakorda vaklu ja nii jõuab see ka mesilasemani. Mesilasema munemine väheneb ning vakladest võivad areneda väärarenguga järglased.

Nii saavad tarus putukamürkidest kannatada kõik vanusegrupid.

Kuidas väetis või mürk põllule saab?

Voore farmil on majandada üle 3000 hektari põllumaad. Hea saagi saamiseks tuleb taimede kasvuperioodil viia põldudele vastavalt vajadusele ka erinevaid lisaaineid.

Voore farmi maad on Maire Valtini mesilaste korjealadest veidi eemal. Kuid mõned mesinikud tegutsevad ka nende põldude naabruses ja mesilased käivad korjel nii kollase talirapsi, suvioa, põldheina, kui valge ristiku õitel.

Taimekaitsevahendite kasutamine on Euroopa Liidus väga rangelt reguleeritud. Ammu on möödas aeg, kui midagi huupi põllule pritsiti.

Mürgita või pestitsiidideta põllumees tänapäeval siiski hakkama ei saa. Kahjurid on muutunud nii agressiivseks ja resistentseks paljude mürkide vastu. Seega põllumees peab mürke kasutama, sinna ei ole midagi parata.

Kõige suurem probleem ongi see, et mesinikud ei anna endast teada.
Mesilaste pidamisest saab teada anda kahte moodi:

  1. teavitada oma kogukonna naabruses olevatele põllumeestele, et nad saaks mesitarudega arvestada.
  2. kandmine PRIA registrisse, kust põllumehed saavad vaadata veebikaardilt tema põldude läheduses asuvaid mesilaid. Lisaks on PRIA registril teinegi funktsioon: see on vajalik üleriigiliseks haiguste ennetamiseks ja mesilaste haiguste seire, mida teostab veterinaar- ja toiduamet.

Soovitame vaadata ka teisi "Osooni" lugusid esmasäeva õhtul ETV-s kell 20.00.

Toimetaja: Marju Himma



Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Teadlased: suurem liigirikkus lõunas tähendab suuremat ohtu kiskluse läbi hukkuda

Bioloogidele on seni olnud üldteada, et ekvaatori poole liikudes eluslooduse liigiline mitmekesisus suureneb. Sel nädalal maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Science ilmunud artiklis näitasid 40 teadlast 21 riigist liblikaröövikute näitel aga seda, et suurem liigirikkus ekvaatoril tähendab ka suuremat tõenäosust kiskluse kaudu hukka saada.

Kopratamm hoiab jõevee jaheda

Kui kobras ehitab jõe peale tammi, langeb jõevee maksimumtemperatuur, hoides seega ära soojatundlike kalade kahjustusi.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.