Doktoritöö ulmest ilmsi ja ulmsi ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli kirjandusteadlane on kirjutanud doktoritöö, mis uurib Eesti ulmekirjanduse žanreid ja nende poeetikat. Töö peamine eesmärk ongi analüüsida vastava kirjanduse nii põhi- kui ka alamžanreid.

Ulmet on Eestis traditsiooniliselt üsna laialt tõlgendatud ja nii leiab ka eesti kirjanduse lektorina töötav Org esimesi ulmejooni juba „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” ja „Libahundist”, samuti „Nukitsamehest” ja uuemal ajal Kivirähki ning Baturini ja Kaplinski teostest. Viimased näited liigituvad piirialaulmeks. „Ma tõepoolest vaatlen ulmekirjandust üsna laiapõhjaliselt ja see haarab traditsiooniliselt, nii nagu ulmeringkond on sellega nõustunud, imeulmet, õudusulmet ja teadusulmet, aga minu vaatepunkt on ehk veelgi avaram ja ei piirdu kindlasti žanriulmega,” rääkis Org.

Miks on üldse tarvis ulmežanreid määratleda? Võiksime ju lihtsalt öelda, et see on ulme, too ei ole ja kõik. „Määratlemine on vajalik selleks, et kogu kirjandusmassis orienteeruda,” pidas Org tööd siiski tarvilikuks. Ühelt poolt aitab žanrimääratlus kriitikuid, teisalt järgivad nii kirjanikud kui ka lugejad vähem või rohkem teadlikult teatud žanri piire. Lugejal on vastava žanri kirjandusele teatavad ootused ning kirjanik kas täidab need ootused või saab soovi korral sihilikult nende ootustega mängida.

Rajuruja

Ka praegu levinud ja tavakasutuses sõna 'ulme' pole kuigi vana. Seitsmekümnendatel pakkus selle välja Henn-Kaarel Hellat. Tuletatud on see meie keeleuuendaja Johannes Aaviku soomemõjulisest tehistüvest 'ulm' mis tähendab unenägu. Andres Oru sõnul ongi ta oskussõnu leidnud nii ilmsi kui ulmsi, ehk siis mõned terminid on kangastunud ka unenägudes.
Seitsmekümnedatel oli kaalumisel ka sõna 'ruja', kuid too siiski kasutusse ei jõudnud ning pääses meie teadvusse vaid populaarse ansambli nimena.

Laia haardega kaasneb ka kohati üsna detailseks minev ja kitsas määratlus. Nii leidis Andrus Org ka sellised žanrid nagu rajuulme, tujuulme ja hurraaulme. Rajuulmeks võib pidada säärast kirjandust, mis kasutab reaalteaduslikke ideid ja tehnoloogilist innovatsiooni, pannes sealjuures põhirõhu just uuenduslikele ideedele, mis seotud teaduse ja tehnikaga.

Tujuulme on mängulisem, koomiline fantastika. Selle iseloomulikuks näiteks laias ilmas on Douglas Adamsi teosed, aga ka kodumaine Indrek Hargla. „Tema on sellist koomilisemat fantastikat kirjutanud, ennekõike Frenchi ja Koulu lugudes, aga ka mitmetes lühijuttudes,” sõnas kirjandusteadlane.

Hoopis ootamatu termin on aga hurraaulme. Sisusse süvenedes näib sõna ehk pisut pilavgi tähendus loogiline – silmas on peetud eriti optimistliku paatosega teaduse ja tehnika saavutusi kujutavat ulmet. Selle kõrgaeg jääb Eesti ulmekirjanduses 1950ndate teise poolde ja 60ndatesse aastatesse. „Tegelased on valmis selliste hurraahõisete saatel minema vastu seiklustele galaktikas ja loomulikult kuulub heroiline hoiak ning optimistlik maailmavaade hurraaulme juurde,” kirjeldas Org. Töös loetletud ja kirjeldatud žanreid on rohkemgi.

Teadlased ja fännid

Eesti ulmefännid on väga pühendunud lugejaskond, kelle nägemus žanritest ei pruugi kirjandusteadlaste arusaamaga kattuda. Teadlane toonitaski, et need positsioonid on erinevad ja ei pruugi kattuda. Sellega nõustus ka ulmeekspert ja -toimetaja, Eesti ulmeantoloogia koostanud Raul Sulbi. „Me jõudsime Andrusega selle tõdemuseni juba 2001. aastal, pärast tema magistritöö kaitsmist, et ega mingi valdkonna praktik ja seda valdkonda uuriv teadlane ei saagi üksmeelele jõuda ja siin jääb selline vastuolu paratamatult sisse,” rääkis Sulbi.

Sulbi sõnul on Eesti ulmekirjandus teinud viimastel aastatel ja ka viimasel paaril aastakümnel mitmeid arenguhüppeid. Kui kodumaine ulmekirjandus üleüldiselt sai hoo sisse 1990ndate keskel, siis nüüd on väga moodi läinud noortekirjandus ja just õuduskirjandus.

Sama kinnitab Andrus Oru uuring. „Meil on omad žanrisuundumused ja eriti torkab see silma Eesti noortekirjanduses, mis just sellel kümnendil on teinud hüppe paraõuduse või fantastilise realismi suunas,” rääkis ta. Eelmainitud kategooriaid iseloomustab ulme, mis realistlikusse alusmustrisse põimib üleloomulikke ehk paranormaalseid nähtusi, tegelaste seas esineb vampiire, libahunte või kaitseingleid.

Ulme on tähtis

Suurema kirjandusilma väiksel nišivaldkonnal on tegelikult ka ühiskonnas tähtis roll täita. „Ühiskondlikus plaanis on ulmekirjandusel kindlasti oluline roll, üks on eksperimentaalsus, eksperimenteeritakse uute ideedega. Need ideed puudutavad inimese ja võimu suhteid, inimese suhet keskkonnaga, ümbrusega laiemalt,” rääkis Org.

Lisaks on ulmel hoiatuslik funktsioon (näiteks Nikolai Baturini „Apokalüpsis anno Domini ...”), teatud ohud tuletatakse ja mängitakse läbi, näidatakse, kuidas ühiskondlikus plaanis on inimestega võimalik manipuleerida. Sama teeb õudusulme, mis ühelt poolt võib hirme võimendada, teisalt ka maandada – üks vastavaid žanreid on katastroofiulme.

Raul Sulbi toonitas, et ulmet ei tasu pidada kuigi prognostiliseks kirjanduseks. „Tegelikult ta eesmärk ei ole anda teaduslikke prognoose, seda annab futuroloogia,” sõnas ta. Sulbi sõnul on ulme eesmärk eelkõige inimese lahkamine ning paigutamine äärmuslikumatesse oludesse kui seda tavaline kirjandus võimaldab. Olud võivad siinjuures tähendada nii füüsilisi kui ka moraalseid, eetilisi või ka sotsioloogilisi tingimusi.

Ükskõik kas ulmefännid- või huvilised autori määratlustega nõustuvad või mitte, tasub peale akadeemikute ka tavalugejatel doktoritööga tutvuda. Lugeja leiab tööst ohtralt mõtteainet, lugemisideid ja hea ülevaate Eesti ulmest, kuna autor on läbi töötanud ning analüüsinud tohutu hulga Eesti kirjandust. „Eesti kontekstis on see täiesti fenomenaalne ja ainulaadne, et keegi niivõrd väikese valdkonna asja akadeemilisel tasemel uurib,” leidis Raul Sulbi.



Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Teadlased: suurem liigirikkus lõunas tähendab suuremat ohtu kiskluse läbi hukkuda

Bioloogidele on seni olnud üldteada, et ekvaatori poole liikudes eluslooduse liigiline mitmekesisus suureneb. Sel nädalal maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Science ilmunud artiklis näitasid 40 teadlast 21 riigist liblikaröövikute näitel aga seda, et suurem liigirikkus ekvaatoril tähendab ka suuremat tõenäosust kiskluse kaudu hukka saada.

Kopratamm hoiab jõevee jaheda

Kui kobras ehitab jõe peale tammi, langeb jõevee maksimumtemperatuur, hoides seega ära soojatundlike kalade kahjustusi.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.