Ühe minuti loeng: kuidas kasutab kunst massimeediat? ({{commentsTotal}})

20. sajandi kunstnikest ja filmitegijatest visionäärid uskusid tuleviku meediumitest väga palju. Kui hästi kaasaegne kunst massimeedia demokraatlikkust ära kasutada oskab, selle üle mõtiskleb kuraator ja kunstnik Sandra Jõgeva.

On öeldud, et audio-visuaalne meedia on viimase 150 aasta jooksul üle võtnud ühiskonnas koha, mis kuulus omal ajal muu hulgas nii kirjandusele ja teatrile. Audio-visuaalse meedia all mõeldakse üldiselt fotograafiat, filmi, raadiot, televisiooni ja multimeediat. Loomulikult on see üleminek olnud sujuv. Näiteks foto leiutati aastal 1839. Televisioon saavutas oma massimeediumi staatuse 1960. aastatel ja sõna massimeediagi on pärit sellest ajast.

Viimase 20–30 aasta jooksul on alanud interneti ja interaktiivse multimeedia võidukäik, mis on tõrjunud näiteks televisiooni tema seniselt troonilt. Sotsiaalmeedia ja platvormid nagu Netflix ja Youtube on niivõrd populaarsed, et kaasaegseid telesarju toodetakse juba eos koos netis väljundi leidvate nn kõrvaltoodete, näiteks kõigi sarja peategelaste videoblogide või Youtube'i kanalitega.

Saja aasta tagused visionäärid uskusid tuleviku meediumidest väga palju. Näiteks legendaarne nõukogude filmitegija Dziga Vertov uskus, et film ja raadio, mis olid tollal väga mõjukad, on kõigest vaheastmed tuleviku kunstivormi suunas, mida ta nimetas "raadiosilmaks". Ta uskus, et see saab ühendama kõiki maailma proletaarlasi ja aitama kaasa kommunismi levikule üle maailma. Dziga Vertov ennustas seega televisiooni ette juba aastal 1925.

Tegelikult oli tal õigus. Samamoodi oli õigus Andy Warholil, kes 1960. aastatel ütles välja ikooniliseks saanud mõtte: "Tulevikus on igaüks kuulus 15 minutit". Ette valmistades ja kureerides eelmisel suvel toimunud Andy Warholi näitust Pärnu Muuseumis koos Marian Kivilaga, intervjueerides New Yorgis Warholi kaasaegseid, tegelesin nende küsimustega ja jõudsin järeldusele, et tegelikult ennustas Warhol ette just nimelt kõige kõnekamat ja mõjuvõimsamat osa tänapäeva teletoodangust. Nimelt tõsielusarju.

Warhol ise jumaldas nii kino kui ka televisiooni. Ta tootis 1960–1970. aastatel sadu lühemaid ja pikemaid mängufilme ning sai kaheksakümendatel võimaluse teha ka telesaateid nii New Yorgi kohalikus kaabeltelevisioonis kui ka alles tärkavas MTV-s. Kahjuks ta suri ootamatult 1988. aastal ja see katkestas ta karjääri teletegijana.

Warholi mängufilmides osalesid amatöörnäitlejad. Inimesed, kes olid sattunud tema mõjuvälja ja legendaarsesse stuudiosse, mida kutsuti Factoryks.

Transvestiidid, probleemsed rikkad pärijannad, narkomaanid – üldjuhul kas väga ilusad või siis väga dramaatilised. Warholile meeldisid inimesed, kellel oli palju probleeme ja ke neist lakkamatult rääkisid. Üldiselt on see retsept ka kaasaegse tõsieluseriaali karakterite valikuks.

Iroonilisel kombel kutsus just Warhol oma telesaadetesse, näiteks tema kuulsat tsitaati meelde tuletavasse "Andy Warhol's 15 minutes" lisaks popstaaridele, modellidele, näitlejatele, moe-ja meigikunstnikele ka puhtaid intellektuaale, tuntud kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke ja kunstikriitikuid.

Lisaks Warholile oli prohvet ka Dziga Vertov. Võib tõepoolest öelda, et kogu maailma töölisi ühendab huvi maailma kuulsaimate tõsielustaaride vastu nagu perekond Kardashianid või valge rämpsy perekond Alabama osariigist, keda tunti seriaalist pealkirjaga "Here Comes Honey Booboo", kelle kuulsaim liige on endine minimiss.

Eestis võiks tuua näiteks viimase aja sensatsiooni: "Prooviabielu" osaleja Kalvi-Kalle. Lõpetamata põhiharidusega maanoormehe, kes just oli külaliseks Eesti nähtavaimas vestlussaates, Mihkel Raua "Kolmeraudses".

Võib öelda, et kaasaegne televisioon on äärmiselt demokraatlik ning selle lävepakk on näiliselt ülimadal. Sotsiaalmeedia puhul veel eriti.

Ühtlasi tekib küsimus: kuidas kaasaegne kunst seda võimalust ära kasutab?

Põikaks veel korraks tagasi ajalukku, aega Dziga Vertovi ja Andy Warholi vahel. Nimelt oli Itaalias 1940–1950. aastatel kunstiliikumine nimega spatsialistid. Selle asutaja ja ideoloog Lucio Fontana luges aastal 1952 ette otseeetris "Spatsialismi manifesti televisioonile" ette Itaalia televisiooni otseeetris, uskudes, et televisioon ja kunst hakkavad omavahel koostööd tegema.

Paraku olid Fontana enda teosed totaalselt abstraktsed ja kahtlemata laiadele rahvahulkadele arusaamatud. Tema vaimustust televisiooni ja kunsti koostööst tulevikus võib seostada ainult sellega, et tollal oli televisioon Itaalias niivõrd uus asi, et keegi ei suutnud ette kujutada, milline võitlus turu ja reklaamirahade pärast selles meediumis tegelikult käib. Ameerikas oli see selleks ajaks, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses juba ammu selge.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Maailmas laienid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.

Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad - puhas vale

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

mazoni kuller avab ise sinu kodu ukse.

Veebikaupmees Amazon asus inimeste koduukse lukke vahetama

Amazoni kullerid saavad külastada möödunud kuust soovijate kodusid ka juhul, kui seal parasjagu kedagi pole. Vähemalt esialgu ettevõtte paigaldatavad nutilukud teisi kaupmehi üle ukseläve ei lase, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: