Kristjan Port: inimlik ahnus hukutas maailma suurima raamatukogu ({{commentsTotal}})

Digitaalsesse raamatukokku võinuks jõuda kõik maailma raamatud.
Digitaalsesse raamatukokku võinuks jõuda kõik maailma raamatud. Autor/allikas: runmonty/Creative Commons

Välisel mälul on inimese arenguloos erakordne roll. See hoiab kokku aega. Igakord kui keegi avastab või kogeb midagi erakordset, levib see nii kaugele, kui võimaldavad tema sotsiaalsed kontaktid.

Teave püsib nii kaua, kui elab nende kontaktide summaarne mälu. Seejärel vaimuvara ununeb ja kustub ning avastatakse ehk mõne aja pärast uuesti, aga mitte alati. Teadmiste ehk leiutiste, avastuste, kogemuste ja kasvõi laulusõnade paberile talletamisel hakkasid teadmised kuhjuma. Isaac Newton rõõmustas, et kui ta oligi teistest kaugemale näinud, siis vaid tänu sellele, et on seisnud hiiglaste õlgadel. Tema käsutuses olid varasemad teadmised. Järgmised avastajad ronisid Newtoni õlgadele jne.

Järelikult on raamatud head. Kui räägitakse inimkonda tabanud suurest kahjust, räägitakse Aleksandria raamatukogu põlemisest. Võib mängida oletusega, et elaksime täna teistsugust elu, kui vahepeal poleks esinenud teadmiste kuhjumises seda suurt auku.

160 aasta vanuses ajakirjas The Atlantic kirjutab James Somers põhjaliku loo kaasaegse Aleksandria raamatukogu kurbloost. Tõenäoliselt inimkonna suurima humanitaarprojekti hukk sarnaneb omaaegsele tragöödiale. Toona süütas raamatud vaenust sündinud sõda. Seekord toimusid lahingud kohtusaalis.

2010. aasta seisuga hinnati maailma raamatute arvuks 129 864 880. Google oli valmis kõik need raamatud digitaliseerima. Selle tulemusel sündinuks kirjapandud inimkogemuse hõlpsalt otsitav ja kõikjalt kättesaadav virtuaalne raamatukogu. See oleks olnud inimkonnale vaieldamatult kasulik, aga inimestele mitte. Seda sõltuvalt ametist. Lugu on keeruline ja selle olulistel osapooltel on õigus oma seisukohtadele. Ometi seda virtuaalset raamatukogu ei sünni, isegi kui kõik väga tahaksid.

Olgu järgnevalt toodud mõned seigad artiklist, mida huvilised võiks lugeda, sest nii suure asja ebaõnnestumine väärib kasvõi põgusat tähelepanu. Ühel 2002. aasta päeval mõõtis Google'i Larry Page ära, kui kaua aega kulub tal 300-leheküljelise raamatu kopeerimiseks. Tulemuseks oli 40 minutit. Page teadis, et protsessi saab täiustada. Ta läks Michigani ülikooli seitsme miljoni raamatuga raamatukokku ja küsis, kui kaua kuluks nende arvates kõigi raamatute digitaliseerimisele? Eksperdid pakkusid, et umbes tuhat aastat.

Page pakkus vastu, et ta teeks selle seitsme aastaga. Ta esitas kokkuleppe, et laenutab nagu iga kodanik raamatuid, teeb neist digitaalse koopia ja annab raamatu tagasi. Lisaks annab ta raamatukogule digitaalse raamatukogu. Kulud kannab Google. Töö läks käima. Page sai nõusse veel Harvardi, Oxfordi, Stanfordi ja teiste kuulsate ülikoolide ning suurte linnade raamatukogud. Google muutus raamatuid transportivate veoautode logistikakeskuseks. Mõne aastaga jõuti skaneerida 25 miljonit raamatut ning kulutada arendustööle ja logistikale 400 miljonit dollarit.

Siis ärkas USA Kirjanike Gild ja osutas sõnale "koopiaõigus". Sa võid raamatuid laenata, aga koopia tegemise õigust sellega ei kaasne. Algas vaidlus kehtiva koopiaõiguse omanikest kirjanike ja kirjastajatega. Samas teati, et pooltel eelmise sajandi esimese poole raamatutel koopiaõigus puudus või oli see aegunud, aga tänu erinevatele reeglitele, hääbunud ettevõtetele ja hävinud infole ei tea keegi, milliseid raamatuid võiks vabalt kopeerida.

Seni kuni ei tea, ei tasu proovida. Koopiaõiguse rikkumise eest kehtis muusikapiraatlusega võitlemise tõttu kehtestatud krõbe kuni 150 000 dollari suurune trahv iga raamatu kohta. Google'it ähvardanuks triljonite suurune kahjunõue.

Teisalt olid paljud kirjanikud valmis oma raamatud heal eesmärgil annetama. Neid segas aga võimalus, et Google teenib edaspidi nende pealt raha. Mures olid teiste suurte otsingumootorite pidajad, sest kartsid, et inimkonna kultuurivaramu haldamine muudab Google ületamatult võimsaks. Sama kartis maailma suurim raamatupood Amazon, peljates Google'i muutmist raamatute maailma keskpunktiks.

Kuigi Kirjanike Gild nõustus, et Google'i otsingud teevad raamatutele reklaami, eriti vanadele raamatutele ja suur osa lukkude taga varjusurmas ameerika kirjandust pääseb lugejateni, leidus puisema hoiakuga liikmeid. Lühidalt – kohtulugu lõppes kokkuleppeta. Google peab raamatuprojekti sulgema. Maailmas on nüüd 25 miljoni raamatut sisaldav virtuaalne raamatukogu, mida keegi ei tohi külastada. Võinuks olla 129 miljoni raamatuga kaasaegne Aleksandria raamatukogu.

Loo iroonia on selles, et inimkond teab oma mälu puudulikkust ja on alati unistanud maailma suurimast raamatukogust. Seejuures aimamata, et nad ei suuda sellist eales rajada isegi, kui nad ei peaks maksma selle sentigi ega ka ise midagi tegema.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

 

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad.

Oled sa isane või emane – suurus loeb

Mehed on suuremad kui naised – enamasti. Nii on see vähemalt inimestel ja suuremal hulgal imetajatel. Suudame ju igaüks ette kujutada võimsat hõbeselga või suurte sarvedega põdrapulli. Olukord on vastupidine juhul, kui sa oled putukas – näiteks äädikakärbsete puhul tasub suur olla just emastel.

Robootikavõistlus

Teadusajakirjanikud: huviringid on kõva teaduse poole kaldu

Millistes huviringides võiksid lapsed käia, et neil tekiks huvi ühe või teise teadusvaldkonna vastu? Robootikaring, väikesed loodushuvilised, füüsikaring, IT ring... Kas ja miks paistab huviharidus ühekülgne, kaldu loodus- ja täppisteaduste poole?

Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: