Kunstlikud magusained tapavad vee-elustikku ja reostavad põhjavett ({{commentsTotal}})

Magustatud joogid.
Magustatud joogid. Autor/allikas: Virginia Tech

Viimase viie aastaga on plahvatuslikult kasvanud kunstlike magusainete levik looduses, näiteks põhjavees. Kuna magusainete lagunemisel tekkivad ained kahjustavad vetikaid ja putukaid, mis omakorda on toiduks kaladele, aitab inimeste tehismagusa isu kaude kaasa veeorganismide kahjustamisele.

Tallinna tehnikaülikooli teadlastel ilmus hiljuti ajakirjas Chemosphere artikkel „Atsesulfaami lagundamine vesikeskkonnas foto-aktiveeritud vesinikperoksiidi ja persulfaadiga“.

Artikli ühe autori, doktorant Eneliis Katteli sõnul on kunstlike magusainete kasutamine toiduainete- ja ravimitööstuses viimase 5–6 aastaga viinud nende plahvatusliku levikuni looduses.

Kõige levinumad tooted, kust inimene kunstlikke magusaineid tarbib, on jätkuvalt karastusjoogid, aga üha enam kasutatakse magusaineid ka spordijookides ja nn tervisesnäkkides.

„Tarbides kunstlikke magusaineid, näiteks meil enimkasutatavaid atsesulfaami, aspartaami või sukraloosi, mis on tavalisest suhkrust 200-600 korda magusamad, antakse ajule signaal, et keha saab suhkrut. Magus maitse vallandab kõrgendatud insuliini tootmise, mis omakorda põhjustab söögiisu suurenemist. Seega võivad magusained pikemas perspektiivis põhjustada hoopis kaalutõusu“, selgitas Eneliis Kattel.

Hoopis omaette mõju tekitavad kunstlikud magustajad meie looduskeskkonnale. Need tugevad keemilised ühendid ei metaboliseeru näiteks inimorganismis kaugeltki täielikult. Keskkond ise nende ainete lagundamisega nende mitteloodusliku päritolu tõttu veel hakkama ei saa.

Tänapäevased traditsioonilised veepuhastustehnoloogiad ei ole samuti võimelised neid aineid täielikult likvideerima.

Nii satuvad varem või hiljem kunstlike magusainete jäägid meie looduskeskkonda, mis seal akumuleerumisel ja muundumisel tekitavad erineva iseloomuga laguprodukte. Ka UVA päikesekiirgus on üks magusainete aktiivne lagundaja. Keskkonda satuvad magustajate jäägid põhiliselt olmereovee ja -prügiga ning äravisatud ravimitega.

„Esimesed ohvrid on mõistagi meie veeorganismid – esmalt vetikad ja vesikirbud, kelle puhul on juba täheldatud magusainete laguproduktidest tingitud kahjustusi. Nemad omakorda mõjutavad kalu, kelle puhul pikemaajalisi toksilisuse uuringuid veel teostatud ei ole,” rääkis Kattel.

See aga tekitab järjest enam küsimusi nende ühendite tarbimisjärgse käitluse suhtes. Kuna probleem on teaduse ajaperspektiivis alles „uus“, pole veel võimalik viidata uuringutele, mis käsitleksid otseselt magusainete jääkproduktide mõju inimorganismile.

Atsesulfaami, aspartaami ja sukraloosi on aga leitud juba Euroopa arenenud riikide põhjaveest. Pikaajalised prognoosid veel puuduvad, aga praegused tendentsid lubavad viidata probleemi süvenemisele“, lisab Kattel.

Toimetaja: Marju Himma-



Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: