Väärkäitumist teaduses saab mõistlikult vähendada ({{commentsTotal}})

Tänavu veebruaris leidis Tartus aset rahvusvaheline konverents „Aus teadus – mõtestades head teadustava“. Dr Daniele Fanelli, Stanfordi ülikooli teadusuuringute innovatsioonikeskuse METRICS vanemteadur kõneles konverentsil, kuidas riikliku poliitika olema
Tänavu veebruaris leidis Tartus aset rahvusvaheline konverents „Aus teadus – mõtestades head teadustava“. Dr Daniele Fanelli, Stanfordi ülikooli teadusuuringute innovatsioonikeskuse METRICS vanemteadur kõneles konverentsil, kuidas riikliku poliitika olema Autor/allikas: Georg Mayer/Creative Commons

Tartus toimus veebruaris rahvusvaheline konverents „Aus teadus – mõtestades head teadustava“. Dr Daniele Fanelli, Stanfordi ülikooli teadusuuringute innovatsioonikeskuse METRICS vanemteadur kõneles konverentsil, kuidas riikliku poliitika olemasolu või puudumine mõjutab väärkäitumist teaduses.

Daniele Fanelli kõneles konverentsil teadustöö n-ö mustadest, hallidest ja helehallidest aladest ning väärkäitumise ärahoidmise võimalustest. Sirp avaldas dr Fanelli ettekande lühendatult ja toimetatult.

Väärkäitumine teaduses

Väärkäitumise ametlikud definitsioonid kirjeldavad väga mitmesuguseid käitumisviise. Selle mõistega töötades leidsin, et neid käitumisviise võib jaotada kolme kategooriasse: n-ö must, hall ja helehall ala.

Musta ala tuumas on fabritseerimine, falsifitseerimine ja plagieerimine, mida teaduses üksmeelselt lubamatuks peetakse. Siis on tumehall ala – mitmesugused käitumisviisid, milles nähakse tõsist kõrvalekaldumist või küsitavat uurimispraktikat. Ning on kolmas, helehall ala, kuhu kuuluvad mitmesugused teadustegevusega seotud eetilised küsimused.

Väärkäitumise definitsioonid on riigiti ja isegi institutsiooniti väga erinevad. Levinud on fabritseerimise, falsifitseerimise ja plagieerimise hukkamõist, mida võib leida kõikidest teadustavadest. Kuid iga riik lisab oma näiteid või täpsustusi, mida teised riigid peaaegu kunagi ei jaga.

Hea teaduse dokumentides ei määratleta väärkäitumist mitte üksnes käitumisviisi, vaid ka tahtlikkuse astme abil. Näiteks võidakse eristada tahtlikku väärkäitumist, ränka hooletust ning tahtmatut rikkumist.

Üsna huvitav on, et isegi ühes ja samas riigis võib määratlus aja jooksul muutuda. Näiteks USA, kus hea teaduse koodeks esimesena välja töötati, alustas väga avara definitsiooniga. Nüüdseks on see koondatud kitsaks ja mõneti seadusekeskseks definitsiooniks.

Millest selline käsitluste mitmekesisus tuleneb? See peegeldab pingeid kahe püüdluse vahel, mis on teineteisega mõnevõrra vastuolus. Ühe eesmärk on inimesi teatud tüüpi käitumise puhul korrale kutsuda ja vastutusele võtta ning sel puhul keskendutakse kitsale ja spetsiifilisele definitsioonile. Teise eesmärk on toetada eetilist käitumist kõikidel tasanditel ja selleks lisatakse definitsiooni mitmesuguseid muid käitumisviise.

Nende kahe vaateviisi vahele mahub vahepealseid eesmärke, mis võivad tuleneda soovist tagada teadusandmete usaldusväärsus, sõltumata sellest, kas inimest eksimuste eest karistatakse või mitte.

Kust ja kuidas tõmmata piir

Nende mustade, hallide ja heledamate alade vahele piiri tõmbamine on paras proovikivi. Võime neid käitumisviise kujutleda skaalal, mille ühes otsas on ideaalsed uuringud, mida tegelikult ei ole kunagi õnnestunud läbi viia, ja teises otsas on kõige kohutavamad väärkäitumise juhud. Nende vahele jäävad kõikvõimalikud vahepealsed olukorrad.

Selline jaotus on meelevaldne, kuid nii on võimalik hakata eraldusjooni tõmbama ja kindlaks määrama, millega edasi tegelda. Ja just seda kõik väärkäitumisele reageerimist käsitlevad tegevusstrateegiad teevad.

Täpsemate piiride tõmbamine mis tahes väärkäitumise defineerimisele on keeruline. Isegi falsifitseerimise kirjeldamise puhul eeldatakse vaikimisi, et ühes või teises teadusvaldkonnas suudetakse kokku leppida, millised üldse on ühe või teise meetodi head ja halvad kasutusviisid. Ma ei usu, et sellist konsensust eri teadusvaldkondades kuigi sageli ja samaväärselt saavutatakse. Teaduse eesliinil on konsensusele jõuda veelgi väiksem tõenäosus.

Uuriti teadusartiklite tagasivõtmist ja parandusi

Paar aastat tagasi avaldasime uurimuse artiklite tagasivõtmise kohta (ingl retraction – toim). Tagasivõtmine on ametlik teade teadusartikli eemaldamisest ajakirjast ja tavaliselt avaldab selle seesama ajakiri, kus artikkel algselt oli avaldatud. Tavaliselt võetakse artikleid tagasi teadusliku väärkäitumise tõttu.

On väike, aga loodetavasti kasvav hulk juhtumeid, mil teadlased ise võtavad artikli tagasi, sest nad on aru saanud, et on tahtmatult tõsise vea teinud. Seega oli meie eelduseks, et tagasivõtmine on märk aset leidnud teadusalasest väärkäitumisest.

Parandused (ingl corrections) on autorite lühiteated, millega parandatakse mõnd artiklis leiduvat väiksemat viga, mis on uurimuse enda seisukohast küllaltki tähtsusetu. Parandamine on väidetavalt neutraalne tegu või teatud määral aususe näitaja: keegi ei sunni autorit seda tegema, see ei too kaasa au ega kuulsust ja lähe midagi maksma.

See on lihtsalt üks sekeldus, mille autor enda peale võtab, vahest sellepärast, et ta on oma töös keskmisest pisut ärksama südametunnistusega.

Kogusime näiteid tagasivõtmistest ja parandustest, mis on avaldatud aastatel 2010–2011. Vaatasime algseid artikleid, millele teated tagasivõtmistest ja parandustest olid viidanud, ja kogusime nende uurimuste tunnuseid, et katsetada hüpoteese teadusliku väärkäitumise kohta.

Tegime seda kahe ühildatud kontrollartikli abil: iga tagasi võetud või parandatud artikli kohta võtsime ühe artikli, mis oli avaldatud enne, ja ühe artikli, mis oli avaldatud pärast tagasi võetud või parandatud artiklit samas ajakirjas, ning mille puhul olime kindlad, et seda ei ole tagasi võetud ega parandatud. Valimis oli 611 tagasi võetud artiklit ja üle 2200 parandatud artikli, lisaks igaühe kohta kaks ühildatud kontrollartiklit.

Tulemused

Meie uuring näitas, et parandused on suuresti neutraalsed ja tagajärgedeta teod, ja seepärast jaguneb teadlaste soov oma teadusajakirjas ilmunud tööd parandada riikide vahel juhuslikult.

Nii ei ole see aga teadusartikli tagasivõtmisega ajakirjast. Huvitaval kombel mõjutab tagasivõtmiste arvu see, kas riigil on või ei ole teadusalase väärkäitumise puhuks välja töötatud tegevuspoliitika.

Väärkäitumise käsitlemise võib jagada kolme kategooriasse: riiklik ja õiguslikult jõustatud süsteem nagu USAs; riiklik, aga mitte õiguslikult jõustatud süsteem nagu Soomes; või riigid, kus tegevuspoliitika on olemas ainult asutuste-institutsioonide tasandil. Kõigi kolme puhul on tagasivõtmise risk madalam.

Võrdlesime neid teiste riikidega, kus ei ole mingit tegevuspoliitikat. Ilmnes, et mis tahes tegevuspoliitika olemasolu väärkäitumise käsitlemiseks on seotud madalama riskiga, et kirjutatakse tagasivõetavaid artikleid, mis väidetavalt tähendab ka teadusliku väärkäitumise harvemat esinemist.

Teine märkimisväärne leid on seotud parandustega. Teadlased, kes töötavad riigis, kus on õiguslikult jõustatud süsteem, parandavad oma tööd keskmisest tõenäolisemalt, olles väidetavalt teadustöös ausamad kui teised.

Miks see nii on? Kõige loogilisem seletus kõlab, et väärkäitumist käsitletakse ja see täidab oma ülesande. Riikides, kus regulatsioonid on olemas, oletatavasti uuritakse juhtumeid alates esimesest süüdistusest, mis ajakirjale tagasivõtmiseks on esitatud. Samal ajal riikides, kus tegevuspoliitika puudub, juhtumit ei uurita, nii et ajakirjal on võimalus võtta petturlikuks kuulutatud artikkel tagasi, kuid sellega kogu protsess lõpeb ja autorid pääsevad uurimisest.

Riikides, kus väärkäitumist käsitletakse, ja eriti kui see on karmimat laadi, on vähem tagasivõtmisi, vähem jooniste kopeerimist ning sel on väike, kuid märgatav mõju artiklite parandamisele. Kõik viitab, et sellist tegevuspoliitikat kasutatakse ning tänu uurimisele ja tagasivõtmistele tagatakse teaduskirjanduse põhjalikum korrastamine.

Sellisel tegevusel võib olla – siinkohal küsimärgiga – väärkäitumist ärahoidev ja ausa teaduse tegemisele innustav mõju. Me ei saa tõestada, et on olemas põhjuse-tagajärje seos, sest tegemist on vaatleva uurimusega, kuid on võimalik väita, et sellise tegevuspoliitika välja töötanud riigid näitavad teaduseetika kõrgemat taset.

Teisest küljest, ühes väikeses kvalitatiivses uuringus, mille korraldasime Hollandis Erasmuse meditsiinikeskuses rühma eetikutega, küsitlesime 14 autorit, kes olid oma töö ise tagasi võtnud. Valimisse sattunud autorid ütlesid üpris üksmeelselt, et nende asutused toetavad ausat käitumist, kuid enam kui pool vastanutest ei lähtunud oma asutuse eetikakoodeksist, kui olid otsustanud oma artikli tagasi võtta. Võime küll mõelda, et tegevuspoliitika on kasulik, kuid ilmselt on tähtsaim ülesanne teadlasi teavitada, et selline tegevuspoliitika on üldse olemas.

Artiklite tagasivõtmise süsteem vajab reformi

Hiljuti pakkus ajakiri Nature mulle võimaluse oma seisukoht blogipostituses avaldada. Minu mõte postituses oli, et artiklite tagasivõtmise süsteemi tuleb reformida nii, et see oleks õiglasem autori vastu, kes oma vigadest vabatahtlikult teada annab, näidates sel moel üles teadlase ausust. Peaksime leidma viisi, kuidas selliseid tagasivõtmisi teistest nähtavalt eristada.

Peaksime kaaluma ka võimalust teaduslikku väärkäitumist ajutiselt eirata: näiteks välja kuulutada n-ö teaduslik juubeliaasta, mil teadlased saaksid oma artiklid tagasi võtta, ilma et mingeid küsimusi esitataks – nii nagu kristlastel on juubeliaasta, mil kõik patud andeks antakse. Me ei saaks kunagi teada, kas autorid on väärkäitumises süüdi, aga vähemalt saaksime teaduskirjanduse korda ja see olekski soovitud tulemus.

Üritasin sellist mõtteviisi ellu rakendada, kui koostasime hea teadustava juhiseid Itaalia riiklikus teadusnõukogus (CNR), kuid see ei õnnestunud. Meil oli ka muid raskusi. Näiteks puudub itaalia kultuuris vilepuhuja (ingl whistleblower) mõiste, kirjeldamaks kedagi, kes annab väärteost teada, kuna ta on aus inimene. Meil on olemas ainult spiooni või koputaja mõiste, ja seepärast oli meil vilepuhuja mõiste defineerimisel suuri raskusi.

Rahvusvaheliste standardite järgi ei ole CNR eriti suur, kuid see on suurim teadusorganisatsioon Itaalias, mis koondab üle saja teadusasutuse kõikides valdkondades. Eetika- ja bioeetika komitee on presidendile nõu andev kogu.

Me ei karista kedagi, vaid uurime süüdistusi anonüümses vormis (mina ja eesistuja teame nende juhtumite kohta kõike, aga komiteele esitame need kokkuvõttena ja anonüümselt) ning avaldame üldist arvamust süüdistuse eetiliste aspektide kohta. Korraldame ka muud, traditsioonilisemat eetikaalase hindamise ja kooskõlastamise tegevust.

Püüdsime luua nii laiahaardelise dokumendi kui võimalik. Alustatakse printsiipide väärikus, vastutus, õiglus, täpsus ja hoolikus defineerimisest. Me ei tahtnud taunitavaid käitumisviise loetleda, seepärast on dokumendil kaks osa. Esimene osa on väga sarnaselt eetikakoodeksiga sõnastatud positiivselt. Teine osa puudutab teaduslikku väärkäitumist.

Mõlemad osad on struktureeritud vastavalt teadustöö faasile, mille hulka arvasime peale uurimistöö kavandamise, teostamise ja avaldamise ka inimeste ja projektide hindamise ning suhted asutuste ja kolleegidega. Meid on kritiseeritud, et dokument on liiga ulatuslik, kuid me tõepoolest tahtsimegi selle koostada võimalikult laiahaardelisena.

Toimetaja: Marju Himma



Martin Kuusk.Martin Kuusk.
Haiguse lugu: elu eluaegse närvihaigusega

Väikesest peale rongide vastu huvi tundnud ning huvist endale ka ameti teinud Martin Kuusk põeb haigust nimega sclerosis multiplex. Sportlikust, elurõõmsast ja pidevalt naljatlevast mehest on võimatu peale vaadates aru saada, et teda tabanud tõbi kuulub tegelikult tõsiste krooniliste haiguste hulka.

Süüria konflikt on ajanud liikvele miljonid inimesed.Süüria konflikt on ajanud liikvele miljonid inimesed.
Lähis-Ida ähvardab vaimsete häirete epideemia

Sõda austab haruharva lahinguvälja piire. Käsikäes Lähis-Idas otsese sõjategevuse tõttu hukkunute arvuga on kasvanud hüppeliselt enesetappude hulk ning välditavate krooniliste haiguste ja vaimsete häirete esinemissagedus, näitab uus raport. "Kadunud sugupõlvest" on saamas sada aastat pärast esimese maailmasõja lõppu taas paratamatu reaalsus.

Päikese tuum pöörleb ühe korra nädalas

Päikese tuum teeb ühe täispöörde umbes ühe nädalaga. Nii nagu maakera ja teised taevakehad, pöörleb ka Päike ümber oma kujuteldava telje. Kuid kui taevakeha pole läbini tahke, nii nagu Päike seda polegi, siis tihtilugu pöörlevad eri kihid eri sügavusel eri kiirusel.

Esimese õistaime rekonstruktsioon.Esimese õistaime rekonstruktsioon.
Teadlased kirjeldasid kõigi lillede võimalikku esiema

Evolutsiooniteooriale vundamendi ladunud Charles Darwin nimetas lillede arengut "vastikuks mõistatuseks". Õistaimede fossiilid ilmusid saja miljoni vanustesse ladestustesse justkui üleöö. Sadu lilleliike kirjeldava andmebaasi aluseks võtnud teadlased järeldavad nüüd, et esimesi lilli võis näha Maal juba vähemalt 140 miljoni aasta eest.

Imiuss, kes kuulub Trichobilharzia perekonda. Noolega näidatud kohas on iminapp, millega parasiit end peremehe organismi külge kinnitab.Imiuss, kes kuulub Trichobilharzia perekonda. Noolega näidatud kohas on iminapp, millega parasiit end peremehe organismi külge kinnitab.
Teadlased leidsid Viljandi järvest suplejaid kimbutava imiussi vastsed

Eesti maaülikooli teadlased leidsid Viljandi järvest imiussi vastsed, kes võivad suplejatele tekitada sügelustunnet või punetust. Kuigi varem on seal taoliste sümptomite tekitajateks peetud sinivetikaid, võib viimastele proovidele tuginedes öelda, et põhjuseks on pigem parasiitide suur osakaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.