Paastupäevik | kirjutab Allan: piirangud, mis avardavad silmaringi ({{commentsTotal}})

Saabuvat kevadet on tunda nii õhus kui ka inimeste käitumises. Üha soojenevad päevad tekitavad dilemmasid, kas astuda toast välja salliga või sallita, kas päikeseprillid on juba sobiv aksessuaar tänaval käimiseks? Ka minuni on jõudnud kevadsoojus, kuid see avaldub eelkõige teadmises, et varsti on paast läbi ja grillhooaeg võib alata.

Teisalt on pead tõstmas kahjutunne, sest 16. aprill pole mägede taga. Mäletades oma varasemaid kogemusi taimsest toitumisest, siis on mul hirm, et piirangute toel saavutatu võib kiiresti hajuda lihavinesse. Jah, paastu juures pole kõige tähtsam seista mõõdulint ümber kõhu kaalu peal, kuid taljelt kadunud sentimeetrid on ikkagi kuidagi kalliks saanud.

Kellakeeramine

Kevad algab ikka seierite keeramisega suve poole ehk siis tund aega edasi. See on see niinimetatud halb kellakeeramine, mis annab ka kõige vaesemale külasandile võimaluse tunda mida tähendab kurikuulus jetlag ehk reisimisel tekkiv ajavahe. Nihe ajatsoonis toimub laupäeval, mistõttu pühapäeval see erilisi emotsioone ei tekita - minu kodust puudub analoogkell ja seega jääb kruttimine sel aastal ära.

Passiivsust ajanihke suhtes õhutab ka sisemine paasturutiin, sest algselt vaevanud energialaineid, mis vaheldusid laiskushoogudega, on kadunud. Kui lisada sellele rutiinile esmaspäeval tekkiv kiire töörütm, siis on tunne justkui polekski paastul, vaid kulgen tavapärases elurütmis. Organism on teinud täieliku ülemineku, kuid paastumõtiskluseks jääb järjest vähem aega. Töönädala esimesel õhtul proovin vaadata päevale tagasi paastu vaatenurgast, aga mõistus tõrgub meenutusi esile manamast.

Rumal, su sprotid on suitsutatud kilud

Isud hakkavad märtsi viimasel nädalal muutuma. Senimaani on kõht rahul olnud juurikate ja seemnetega, kuid termomeetri pluss poolele jõudmisega selgub, et vajan tummisemat toitu. Olen paastuajal tarvitanud liha aseainena tuunikala. Must leib, salati leht ja soolvees purustatud tuunikala kate on olnud minu jaoks parim aseaine vorsti võileivale. Nüüd proovin aga täiendada oma askeetlikku menüüd ja lisan sinna vanad head sprotid.

Päevalilleõlis risti-rästi lebavad suitsukilud on justkui taevamanna. Tavaline kalapuder asendub mingi reaalse vormiga, mida on võimalik suus tunnetada. Naudin tekstuuri vaheldumist, sest kolmapäeval, mil toimetan õhtuti ka "Suud puhtaks" otseblogi, ei saa ma mitte midagi peale võileibade nautida. Põhjus proosaline - jõuan alles kell 19.45 ajal koju ning motivatsioon kikerherneste, ubade ja riisiga hullata lihtsalt puudub.

Paastuaeg õpetab ja seegi nädal pole erinev. Nimelt olin siiani tõsimeeli uskunud, et sprotid on eraldi kalaliik, keda saab merest tonnide viisi välja tõmmata. Selgitades oma jäägitut armastust selle "liigi" suhtes ja võrreldes sprotte Eesti mitte-ametliku rahvuskala kiluga, naerdakse mind kiiresti välja. "Sprotid ongi ju suitsutatud kilud," selgitatakse. Tajun, et olen elanud kogu oma lapsepõlve vales.

Voos

Nädalavahetus möödub nagu uni. Laupäeval ja pühapäeval ei astu ma sammugi kodust välja. Hoian meelega energiavarusid esmaspäeva varahommikuks, sest pean uut nädalat alustama juba 3:30 varahommikul. Taolised rütmimuutused tekitavad minus tavaliselt hirmu, kuna tean, et see võib endaga kaasa tuua mitmepäevaseid ebamugavusperioode, mil on raske keskenduda ja pigem juhib keha roidumus. Nii läheb ka seekord.

Virgumisega üldiselt probleeme ei teki, eriti kui kohustused suruvad takka. Magamata ja seest natuke tühja tundega suundunud hommikul kööki smuuti-lurri limpsima, kuid viimane ei soovi kuidagi alla minna. Proovin veel paar korda läbi kõrre tihket vedelikku kurgust alla suruda, kuid asjatult. Smuuti on terve öö külmkapis lahtiselt seisnud ja sestap on sellele tekkinud kergelt mõrkjas järelmaitse nagu banaanil, mis on unustatud pruunistuma. See maitseaisting ei sobi mulle kohe üldse.

Selle asemel võtan ühe suurema kohvi, siis kell 4:15 tööle jõudes veel ühe kohvi, "Vikerhommiku" otselülituse alguses veel ühe kohvi ja pärast seda lülitub automaatpiloot täiega sisse. Energiavoo käivitudes hakkavad käed kergelt värisema ja fookus pöördub teostamisele. Sellisest voost tulles ei mäleta tegelikult enam päeva jooksul kogetut. Keeruline on isegi koostada nimekirja tehtud ülesannetest - peamine on, et asjad jookseksid ja kõik toimiks.

Selles käigus püsin kuni neljapäevani.

Loovpaast

Novaatori paastueksperimendi peamine eesmärk pole tuua teieni pelgalt minu ja Raini heietusi, vaid kohtuda ka inimestega, keda paast ja paastutraditsioonid lähemalt puudutavad. Üks meie eksperimendi "tüvitekstidest" on olnud Lia Virkuse ja Margit Arndt-Kalju sulest ilmunud kokaraamat "Paastu köök: traditsioonide valguses". Seetõttu otsustame Rainiga, et läheme ühele autoritest Lia Virkusele külla.

Salamisi loodan, et Lia katab meile ka paastulaua ning minu ootused ei saa petetud.

Vaata meie pikemat paastu-teemalist vestlusringi!



Lia Virkuse juures saab mulle järjest selgemaks, et paastul ja veganlusel pole mitte midagi ühist. Liha ja piima vältimine pole eesmärk omaette, vaid piiranguid võib olla ka teistsuguseid. Mõni inimene, kes näiteks ei suuda õhtul peale diivanil tagumiku lamedaks istumise mitte midagi muud teha, võib näiteks 40 päeva jooksul igal õhtul võtta ette paari kilomeetrise jalutuskäigu kohalikus pargis või lähiümbruse tänavatel.

Paastuajal enesele seatavad keelud ei tohiks vähendada inimese heaolu, vaid arusaama sellest laiendama ning näitama uusi viise, kuidas enesele säästlikumalt või tervislikumalt head teha. Lisaks silmaringi laiendamisele sunnib paast inimest tagasi tasakaalu ehk kui saad lihapotid ja piimakannud ajukäärude vahelt välja, hakkad sa märkama, kui palju tühjasid ja mõttetuid emotsioone sa tegelikult päeva jooksul pead läbi seedima.

Kükita kohviku vegan-option

Paastu eelviimase nädala lõpus ehk eksperimendi 38. päeval sõidan Elvasse vanaema juurde nädalavahetust veetma. Selguse huvides ütlen, et tegemist pole moodsaid toitumistrende järgiva vanaemaga, vaid täiesti klassikalise Eesti vanavanemaga, kes ei lõpeta lauale toidu kandmist enne, kui suurest õgimisest on lapselapsel nägu lilla ja seedimisest higimull otsa ees. Sestap olengi siiani meelega vältinud Lõuna-Eesti külastamist, sest hirm foie gras haneks saada on olnud liiga suur.

Võtan teekonna ette koos oma ema ja elukaaslasega, kes suhtuvad mu paastu ülimalt toetavalt. Tegelikult oligi mu ema see, kes mind esimest korda aastavahetuse lubaduse alusel paari aasta eest taimetoitlust proovima suunas. Minu kaks vanaema pole kunagi aru saanud, miks küll peaks üks normaalne inimene loobuma korralikust soojast karbonaadist.

Tallinnast Tartu poole sõites teeme vahepeatuse kuulsas Kükita kohvikus. Ühekordsesse helesinisesse sööklasse astudes tekib tunne nagu oleks juba Elvasse jõudnud. Päeva jooksul pole ma jõudnud mitte midagi süüa. Ka hommikune smuuti on vahele jäänud ning öine unevõlg annab samuti tunda.

Ühesõnaga olen näljane kui karu, kes on valmis ära sööma ükskõik mida, mis talle teele ette jääb, aga nähes menüüd lootus kõhutäie järele kaob. Ainus asi, mis seinale kinnitatud liikuvas aabitsas mulle sobib, on heeringas kartuliga, kuid teades, et õige heeringa juurde käib ports hapukoort, siis ei soovi ma hakata teenindajat toidu dekonstrueerimisega vaevama hakata.

Üle pika aja tunnen esimestel nädalatel kogetud frustratsiooni. Tusase tujuga tellin endale pudeli vett ja istun lauda, kus ema ja elukaaslane juba lihatoite sisse vitsutavad. Ema pakub, et läheb otsib mulle midagi süüa, aga mina ajan vastu: "Te juba lõpetate, ära hakka!".

Sihikindla Eesti naisena sammub ta siiski leti poole ja paar minutit hiljem naaseb taldrikuga, kus on pooleks tatar ja salat, mis üldjuhul läheb kohaliku burgeri vahele. Sellist toitu menüüs ei ole, aga kiirelt saab lihtne eine nimeks "Kükita vegan-option".

Paastuaja viimast nädalat kutsutakse kannatuste nädalaks - loodame, et kannatused ei alga minu jaoks juba reede õhtuga.



Täisnimekiri võitjatest: tänavused parimad õpilastööd

Parimad õpilasteadlased üle Eesti kogunesid Tallinnasse lauluväljakule esitlema oma uurimistööde tulemusi ning reede pärastlõunal jagati välja riiklikud tunnustused parimate tööde autoritele ja juhendajatele.

Uuendatud: 16:04 
Steve.Steve.
Kodanikuteadlased leidsid uut tüüpi virmalise

Kodanikuteadlased on üheskoos elukutseliste füüsikutega kirjeldanud uut tüüpi virmalist. Steve'iks nimetatud atmosfäärinähtus toob esile sotsiaalmeedia kasvava olulisuse teadusuuringutes.

ALICE eksperiment.
Põrgutis võis tekkida tilgake noort universumi

Vaid mõni miljondik pärast Suurt Pauku täitis universumi aine algosakestest – kvarkidest ja gluoonitest – koosnev ülikuum supp. Suure Tuumaosakeste Põrguti juures töötavad füüsikud teatavad nüüd, et sarnast ainet saab tekitada ka tavaliste vesinikutuumade põrgutamisega. Avastus võib hõlbustada nii universumi algusaegade uurimist kui ka füüsika alustõdede mõistmist.