Hiired on saatnud inimesi vähemalt 15 000 aastat
Koduhiired hakkasid inimestega külg-külje kõrval elama juba 15 000 aasta eest, tuhandeid aastaid enne põlluharimise leiutamist ning kasside ja koerte kodustamist.
"Inimesed pidid elama juba toona piisavalt pikalt ühes kohas, et mõjutada kohalikku ökosüsteemi. Saame fossiilide põhjal öelda, et nende paikseks jäämine andis koduhiirtele (Mus domesticus) selge eelise. Niipea kui inimesed piirkonnast ebasoodsate olude tõttu lahkusid, hakkas ühisabaliste põlluhiirte (Mus macedonicus) osakaal kasvama," selgitas uurimuse juhtivautor Lior Weissbrod ERR Novaatorile.
Haifa ülikoolis töötav Weissbrod nentis, et pole veel täpselt teada, millal koduhiired metsikutest hiirtest lahknesid. Samuti pole kindel, mis andis neile lühisabaliste põlluhiirte ees konkurentsieelise. "Võibolla talusid nad paremini inimeste läheduses elavat stressi. Võibolla võimaldas pikem saba neil paremini tasakaalu hoida ja neile sobis inimestest ülejääv toit paremini. Me ei saa öelda hetkel midagi kindlat," sõnas teadur. Küll on aga kindel, et toit ja toidujäätmed võimaldasid saada koduhiirtel rohkem järeltulijaid ja konkureerivad liigid ümbruskonnast välja tõrjuda.
"Nad polnud toona veel n-ö kodustatud ehk neist polnud saanud täiskohaga kahjureid. Saame oletada, et inimestel polnud nende lähedusest sooja ega külma. Küll aga lõikasid sellest suhtest kasu hiired," märkis Weissbrod.
Vastavalt sellele, kuida kliima Levanti aladel laiunud natufi kultuuri hõime iga paari aasta tagant liikvele sundis, vähenes ja suurenes ka koduhiirte suhteline arvukus. Ligikaudu 15 000 aasta eest säilmete alusel põlluhiiri nafuti asulastes praktiliselt ei elanud. Umbes 2000 aastat hiljem hakkas nende osakaal aga oluliselt kasvama. Eelnevate arheoloogiliste leidude põhjal ehitasid nafutid toona ka väiksemaid majakesi ja kasutasid neid ka harvem.
Vahetult enne põlluharimise tekkimist moodustasid koduhiirte hambad kõigist hiirte hammastest taas üle 80 protsendi. Järeldused põhinevad Iisraelis asuvast 14 arheoloogilisest leiukohast päevavalgele tulnud hiirte 272 purihambal. Hammaste vanus ulatub 200 tuhandest aastast 10,2 tuhande aastani.
Moodsad hiired
Järelduste tugevama vundamendi andmiseks uuris töörühm ka Kenyas asuvaid masai külasid ja nende ümbrust. Erinevalt natufidest pole masaid kütid-korilased, vaid karjakasvatajad. Samas ei tegele nad põlluharimisega ja on paiksed vaid osa aastast. "Nad kujutasid meie jaoks parimat võimalikku mudelit," selgitas teadur.
Weissbrod leidis kolleegidega, et külades ja nende lähistel elavatest hiirtest moodustasid tuli-ogahiired (Acomys ignites) 80 protsenti. Neist kaugemal aga vaid 45 protsenti. Teisisõnu oli neil inimeste läheduses Wilsoni ogahiirte (Acomys wilsoni) ees selge eelis. Tähelepanuväärsena ilmutasid masaid hiirte suhtes nafutidega võrreldavat ükskõiksust.
"Teatud tasandil avavad taolised uuringud võimaluse mõista paremini toona elanud inimeste meelelaadi ja ka liikide kodustamist. Oleme harjunud nägema seda sihikindla inimese algatatud tegevusena. Kuid ehk võiks seda vaadata pigem uute järkjärguliste ökosüsteemi muudatustest tingitud uute suhete tekkimisena, mis osutusid mõnel juhul kasulikuks nii teisele liigile kui ka inimesele ja mõnikord kasvas sellest välja lihtsalt midagi enamat?" mõtiskles Weissbrod.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetises.