Suur MeeMa uuring: Eestis on ühiskonnarühmade eristumine süvenenud ({{commentsTotal}})

Eestis on  ühiskonnarühmade eristumine  suurenenud, toimunud muutusi peetakse liiga kiireteks.
Eestis on ühiskonnarühmade eristumine suurenenud, toimunud muutusi peetakse liiga kiireteks. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Tartu ülikooli ühiskonnateadlased panid kaante vahele kaheteistkümne aasta pikkuse esindusliku uuringu “Mina. Maailm. Meedia” (lühidalt MeeMa) tulemused. Üks nende peamisi järeldusi on, et viimasel paarikümnel aastal on Eestis süvenenud ühiskonnarühmade eristumine ning ühiskond on muutunud kahekiiruseliseks: ühtede inimrühmade jaoks aeg kiireneb, teiste jaoks aeglustub.

MeeMa uuringu aluseks on viiel korral – 2002, 2005, 2008, 2011 ja 2014 – tehtud sotsioloogiline küsitlus ja intervjuud.  

Neid tulemusi tutvustav raamat “Eesti ühiskond kiirenevas ajas” käsitleb kuude ossa jaotatuna järgmisi suuri teemasid: väärtuse, maailmavaateliste hoiakute, poliitiliste eelistuste ja huvide muutumine; kultuurisuhte muutumine ja meediakasutus; igapäevaelu praktikad – tarbimine, tervisepüüdlused, sotsiaalne sidustumine; ajakasutus, ajakihistumine ja tähtpäevade tähistamine; ruumiline avanemine, venekeelse elanikkonna hargmaisus, põlvkondade eristumine ja Eesti elanikkonna subjektiivne kihistumine. 

Raamat annab tervikliku ülevaate Eesti ühiskonna arengust viimasel kahel aastakümnel. Samas arutleb see ka tulevikusuundade üle. Lisaks ülaltoodud peatükkide aluseks olevale empiirilisele materjalile pakub teos ülevaadet Eesti sotsioloogia arengust ning tutvustab mitmeid kaasaegseid teoreetilisi ühiskonnakäsitlusi.

MeeMa uuringu üks peamisi järeldusi on, et viimasel paarikümnel aastal on Eestis süvenenud ühiskonnarühmade eristumine.

Näiteks eestikeelse ja venekeelse elanikkonna, nooremate ja vanemate, kõrgema ja madalama sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste väärtused, identiteet ja võimalused on arenenud järjest vastandlikumaks. 

Eri inimrühmade lõhestumine tuleneb uuringu autorite hinnangul kardinaalselt erinevast elukogemusest, nende erinevast asetumisest ühiskonnas, erinevast võimekusest ennast teostada või ka lihtsalt muutunud keskkonnas toime tulla. 

Eesti ühiskonna sisemises eristumises toovad uuringu autorid esile kuus dimensiooni: 

  1. Sotsiaalne kihistumine. Ühiskonna kõrgematel positsioonidel on kasutada rohkem ressursse ja mõjuvõimalusi kui ühiskonna madalamatel positsioonidel. 
  2. Põlvkondlik dünaamika. Põlvkondlik identiteet, sotsiaalne ja kultuuriline ruum, meediakasutus ning ühiskondlik­poliitiline aktiivsus ja asend ühiskonnas.
  3. Etniline eraldumine. Vähemusrühma etniline kuuluvus muutub teistest identiteetidest (nt poliitilisest identiteedist) domineerivamaks ja asub inimeste enesemääratluses kesksele kohale.
  4. Ajaline asünkroonsus. Ühtede rahvarühmade jaoks aeg kiireneb, teiste jaoks aeglustub.
  5. Erinev meediatarbimine. Info­ ja suhtlusvõrgustike muutus on toetanud kahekiiruselise ühiskonna teket. Ühed pigem otsivad, kui jälgivad infot ja loovad ka ise uut informatsiooni, viibivad pidevalt võrgus. Teised on jäänud truuks pigem traditsioonilistele info- ja meediakanalitele. 
  6. Erinev sotsiaalse sidustumise viis. Üksteise mittemõistmine poliitikas ja muus ühiskonnaelus aktiivsete ja väheaktiivsete vahel suureneb.

Liiga kiired muutused

Uuringu 2014. aasta laine keskendus esimest korda spetsiaalselt aja fenomenile. 

Ühelt poolt uuriti seda, kuidas inimesed aega ja aja möödumist tajuvad, teiselt seda, kuidas ja milleks nad aega kasutavad. 

Ajaga, õigemini “sotsiaalse aja kiirenemisega” seotud küsimused on viimasel aastakümnel teaduskirjanduses esiplaanile tõusnud ja tõsiseks diskussiooniallikaks muutunud. Ajasotsioloogiaga tegelevad teoreetikud väidavad, et lisaks transpordi ja tehnoloogia tormilisest arengust tulenevale kiirenemisele vahelduvad ka ühiskondades toimuvate muutuste mustrid (st assotsiatsioonide, interaktsioonid ja praktikad) üha kiiremini. Nende tõttu omakorda tõuseb inimeste elutempo. Selleks, et teha lühema aja jooksul rohkem või efektiivsemalt, tuleb tõsta tempot.

Ühelt poolt on kiirem elu seotud suurema tunnetatud heaoluga – rohkem võimalusi, rohkem ressursse ja kapitali, laiem haare, mitmekesisemad muljed ja naudingud. Teisalt tekitab tempo üleüldine kiirenemine, mille käigus sihtmärgid pidevalt ees ära liiguvad, aga tunde, et mitte üksnes neile järele jõudmiseks, vaid ka juba saavutatu säilitamiseks ja hoidmiseks tuleb ühe kiiremini tegutseda. 

Nii valitseb maailma dünaamilisemaks muutumise ja inimeste elutempo kujunemise vahel – sealhulgas pauside ja tegevuste intervallide muutumise ning rööptegutsemise näol – vastastikseos ja -mõju. Inimesi survestab üha pingestuv konkurents, nad ei taha  süsteemi kasvavatele nõudmistele alla jääda. 

Tõsiasi on aga see, et kirjeldatud dünaamika ja kiirendus ei toimu ühteviisi kõigis maailma paigus, kõigis poliitilises või kultuurilistes süsteemides ning kõigi inimgruppide osalusel. See kutsub esile n-ö kiiruste vahest tulenevaid vastuolusid ja asünkrooniat (nt demokraatia kriis, majanduskriis, keskkonnakriis makro- või meso-tasandil; psühholoogiline kriis ehk läbipõlemine personaalsel tasandil). 

Ka MeeMa uuringust tuleb välja, et tervelt kolmandik Eesti inimestest peab ühiskonnas viimastel aastatel toimunud muutusi enda jaoks liiga kiireks. Pinge poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste ressursside omajate ja mitteomajate, ressursirikaste ja ressursivaeste vahel on viimasel paarikümnel aastal üha kasvanud. 

Muutustega suudab edukalt kaasa minna iga viies Eesti elanik. Samal ajal tunnetab iga kolmas, et muutused ühiskonnas on olnud liiga kiired ja nendega on keeruline kohaneda.

Inimesed, kes edasipürgimise hoovuses endale kohta ei leia, ei ole mitte ainult vähesema kapitali ja ühekülgsema sotsiaalse võrgustikuga vanemad ja vähem haritud. Nende hulka kuuluvad ka need, kes muutusi omaks ei võta, kes ei taha rühkida ega konkureerida, vaid kellel on teistsugune elavik. Nende seas on palju üle 55-aastaseid haritud, vabakondlikult aktiivseid ja sotsiaalse orientatsiooniga inimesi, kellel ei ole materiaalse ega välise edu motivatsiooni.

Elavikuna käsitletakse uuringus maailma, mida inimesed vahetult läbi elavad ja mis on nende jaoks subjektiivselt olemas. Nii näiteks võib kahe samas linnas sarnase sissetuleku ja elukutsega inimese elumaailm tugevalt erineda, kui ühe lugemislaual on ajalehed ja peamiseks telekanaliks ETV, aga teine saab oma uudised ja informatsiooni peamiselt sotsiaalmeediast.   

Kas aeg kiireneb või aeglustub?

Koos tunnetatud aja kiirenemise või aeglustumisega on uuringus vaadeldud seda, kuidas inimesed aega kasutavad. 

Kuigi objektiivselt on ööpäevas kõigil ühtviisi kasutada 24 tund selgub uuringust, et ühtedel on aega justkui rohkem ning nad oskavad seda “konverteerida” ka teist tüüpi ressurssideks, näiteks rahaks, suheteks, teadmisteks jne. Teistel jällegi aega napib ja nad ei oska seda millegi arvelt ka juurde võita. Või siis vastupidi – on neid, keda ei kimbuta ajapuudust, vaid pigem ülejääk, samas ei oska nad ajaga midagi mõistlikku peale hakata, nii et see läheb suuresti lihtsalt raisku. 

Kokkuvõtlikult tõdetakse raamatus, et Eesti on muutunud justkui kahekiiruseliseks ühiskonnaks, kus osade rahvarühmade jaoks aeg kiireneb, teiste jaoks aeglustub.

Eri analüüsides leiab kinnitust, et ajapuudus – “mul on kogu aeg kiire, näen vaeva, et kõigega toime tulla“ – on tihedas seoses tunnetatud sotsiaalse staatusega: mida kõrgemale inimene end ühiskondlikul redelil paigutab, seda vähem tajub ta endal aega olevat. Tema aeg on piltlikult öeldes tihedam.

Kõige levinumaks uut ajakasutustüüpi iseloomustavaks ilminguks on rööptegutsemine, vilumus ja harjumus olla korraga hõivatud eri praktikatega nii virtuaalses kui ka reaalses keskkonnas. Ühtpidi on tegemist positiivse nähtusega – “kes teeb, see jõuab“. Teisalt on rööbiti tegutsejad hädas tähelepanu- ja süvenemisraskustega, mida on psühholoogia valdkonnas ka üha põhjalikumalt uuritud.

Raamatus vaadeldakse eraldi ka elutempo ja elurütmide varieerumist tähtpäevade ja pühade tähistamise kui võimalike pauside ja katkestuste näitel.

Tähtpäevad ja pühad on olnud aeg, mil ühiskonnas tervikuna tekib n­ö eurütmiline seisund, kus suur osa inimestest peab samal ajal argiaskeldustest pausi. Niisuguseid momente esineb aastas vaid mõnel üksikul päeval, näiteks jõulude ajal, aastavahetusel ja jaanipäeval. Siiski ei hõlma pühadeaeg nüüdsel ajal enam ühtviisi päris kõiki ühiskonnaliikmeid. Kui suur osa inimestest naudib vaba päeva, tiksub osade elu ikka tavalises argirütmis, olgu põhjuseks töökohustused või midagi muud. 

MeeMa uuring näitab selgesti, et ühelt poolt on oma sünkroniseerivat mõju kaotamas riiklikud või muud institutsioonid (nt kirik), mis neid pause loovad, teisalt jälle on elu ühiskonnas muutunud sedavõrd komplitseerituks ja “kihiliseks”, et kõigi ühiskonnaliikmete personaalset aegruumi ei ole enam võimalik ühitada ehk sünkroniseerida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et põhjalikus uuringus leidis tõendamist hüpotees, et elutempo tõus ja sotsiaalse aja kiirenemine on seotud sotsiaalse kihistumise ja teatud määral ebavõrdsuse ning valikute ja võimaluste erineva määraga: aja kiirenemine ja kihistumine võimendavad teineteist vastastikku. 

Sotsiaalteaduslikes terminites sedastavad aga autorid, et tihedam, intensiivsem ajakasutus võimaldab tõhusamalt säilitada ja kasvatada isiklikke ressursse – nii majanduslikku, kultuurilist kui ka sotsiaalset kapitali. 

Ilmselt paljuski seetõttu ei tunneta sotsiaalse aja kiirenemisest haaratud Eesti ühiskonna liikmed isiklikku ajapuudust otsese ajavaesuse ega ilmajäetusena, vaid vastupidi, soodsama sotsiaalse positsiooni näitajana. See paneb aga küsima,  kus on kiirenduse talumise lävi ja kas ühiskonnas edasipürgimine toob kaasa pideva survestatud oleku ja psühholoogilise stressi?

Üldiselt võib uuringu põhjal tõdeda, et nooremad põlvkonnad on suutnud kiirete ühiskondlike muutustega, infostumise ja tunnetatud aja kiirenemisega kohaneda nõtkemalt ja suuremal määral, samal ajal kui vanemate generatsioonide esindajad on jäänud paljuski truuks noorpõlves omandatud harjumustele ja hoiakutele.

Eesti ühiskond kiirenevas ajas

Uuringu tulemuste põhjal on ilmunud raamat “Eesti ühiskond kiirenevas ajas”, mis annab tervikliku ülevaate Eesti ühiskonna arengust viimasel kahel aastakümnel ja arutleb ka tulevikusuundade üle. Raamatu toimetajad Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm tutvustavad teost koos kaasautoritega 18. aprillil Tallinnas samanimelisel konverentsil.

Lisaks tervikliku ühiskonna ülevaate pakkumisele, tõstatab raamat ka väikese Eesti jaoks mitmeid eksistentsiaalseid küsimusi:

  • Milline on Eesti kui rahvusriigi perspektiiv?
  • Kas terrorismioht koos rahvuspopulismiga lükkab arengu sulgumisrajale? 
  • Millised uued institutsionaalsed struktuurid kujunevad arengut määravaks? 
  • Millist rolli mängivad selles arengus uued (võrgu)kogukonnad? 
  • Kas ja kuidas kujuneb digitaalkeskkonnas sotsiaalsus, milliseks kujuneb inimkogemuse ja inimliku tahte (sh poliitika) roll robootika ja suurandmete ajastul?

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Boris Kustodievi 1920. aastal valminud maal "Bolševik"

Oktoobripööre: päevad Petrogradis, mil tõmmati joon alla tsaariajastule

Kuigi Venemaa kommunistid nimetasid vana kalendri järgi 1917. aasta oktoobris Petrogradis toimunud Talvepalee hõivamist Suureks Sotsialistlikuks revolutsiooniks, selgub samal aastal varasemalt toimunud sündmuste ahelat jälgides, et bolševikud suutsid ära kasutada noore Vene demokraatia peataolekut ning läbi strateegiliste kokkulepete sisuliselt sättida end võimule.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: