Loe, kuidas Tartu ülikooli rektorikandidaadid teadustööd arendaksid ({{commentsTotal}})

Volli Kalm ja Margit Sutrop.
Volli Kalm ja Margit Sutrop. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Järgmisel neljapäeval, 30. märtsil selgub, kas Tartu ülikooli rektorina jätkab praegune rektor, rakendusgeoloogia professor Volli Kalm või ülikooli asub juhtima tema vastaskandidaat, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja ja humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, praktilise filosoofia professor Margit Sutrop.

Õppe- ja teadustööga seotud küsimusi esitasid rektorikandidaatidele Tartu ülikooli töötajad. 

Kas ja kuidas oleks meil võimalik tõsta teaduse kvaliteeti?

Volli Kalm: Võttes tööle valikust parimad, investeerides (raha, ametikohad, infrastruktuur) kokkulepitud suundadesse ja vähem hajutatult, toetades projektitaotluste kirjutamist rahvusvahelises koostöös ja igasugust rahvusvahelist teaduskoostööd tugevate teadus-arendusasutustega.

Palju aitavad instituutide ja uurimisgruppide sisemised kvaliteedinõuded, mis ei aktsepteeri madalat kvaliteeti. Karjäärimudelis ja palgapoliitikas on vaja toetada eelkõige tugevaid, tehnoloogiliste vahendite ja nõustamisega vähendada nende administreeriva töö koormust.

Margit Sutrop: Teaduse kvaliteedi määravad tegijad, vahendite olemasolu ja keskkond.

Kunagi ütles Endel Lippmaa, et null kasvatab nulli. Seetõttu on tähtis, et professorikohtadele valitaks tipptegijad, sest muidu jääb üliõpilaste tase nõrgaks. Kindlasti oleks vaja soodustada rahvusvahelisi kontakte, otsida tugevaid koostööpartnereid ja teha ühisprojekte. 

 

Peaksime süsteemsemalt koju tagasi tooma meie välismaal kaitsnud doktoreid ja järeldoktoreid ja ning välisülikoolides töötavaid eesti teadlasi. Võib-olla ei peagi neid päriselt koju tooma, piisaks, kui nendega hoida kontakti, kutsuda neid loenguid lugema, juhendama, nõu andma, ehk tekib siis ka ühise teadusprojekti mõte.

Selleks, et meie teadlased oleks tasemel, peaksid nad olema kursis sellega, mida maailmas juba on tehtud või tehakse (kaasaegse teaduskirjanduse lugemine, konverentsidel osalemine), neil peaks olema piisavad materiaalsed vahendid (teadustöö ja infra rahastamine), inspireeriv keskkond (uute ideede väärtustamine, uuriv vaim, pühendumus, mõtete vahetus, arutelu) ja katkestamatu aeg süvenemiseks (dilemma, kuidas ühitada teadustööd, õppetöö, juhendamise ja administratiivse tööga?). Tuleks vaadata, mis on konkreetse eriala probleem ja kasvukoht. 

Ühte asja saaks teha kogu ülikoolis – luua teadlastele juurde segamatut teadustöö aega, nt seeläbi, et lühendada auditoorset õppetööd. Siis saaks õppejõud rohkem teadust teha ja tudengid teha oma uurimistööd või käia praktikal.

 

Milliseid muudatusi tuleks teha, et Tartu ülikooli teadlased saaksid paberimajanduse asemel rohkem teadustööd teha?

Volli Kalm: Tugitöötajate abi ja suurem usaldus nende vastu, tehnoloogilised arendused (lisaks juba toimivatele DHIS-i arendused, e-arvete süsteem, ÕIS2, digitempel, digitaalsed töövood ja -isikutoimikud), rohkem nõustamist ja vähem ülikooli- ning valdkonnasiseseid projektikonkursse.

Viimane eeldab suuremat usaldust instituutide ja valdkondade juhtide ning juhtorganite ettepanekute suhtes, kuhu ülikooli (teadus)raha investeerida. Selles osas on ka juhtumis- ja struktuurireformi järel juba selgelt näha rõõmustavad muutused ülikooli akadeemilise juhtkonna mõtteviisis, mis on koostöine ja ühistele eesmärkidele suunatud.

Margit Sutrop: Minu valimisprogrammis on lubadus, et aitan rektoriks saades kaasa bürokraatia ja topeltaruandluse vähendamisele. 

Selleks tuleb üle vaadata, kas kõik need asjaajamiskorrad on mõistlikud, mis praegu kehtivad. Tuleb arendada infosüsteeme ning võimaldada andmebaaside ristkasutust. Nii riiklikud (nt ETIS) kui ka ülikooli infosüsteemid (nt ÕIS) peaksid olema üles ehitatud nii, et andmete ühe sisestamise kaudu saaks neid kasutada ka teisteks funktsioonideks. Igasugu taotluste, aruannete, atesteerimiste ja hindamisraportite jaoks ei peaks me ikka jälle uuesti ja uuesti samu andmeid koguma ja sisestama.

 

Hetkel läheb suur osa projektide rahast kaduma lõivude ja maksude näol ning reaalse töö tegemiseks jääb vastutavatele täitjatele naeruväärne osa – mida kavatsete ette võtta olukorra parandamiseks?

Volli Kalm: Ülikooli kui ühtse organisatsiooni jaoks ei lähe raha kaduma, vaid raamatukogu, muuseumide ja botaanikaaia, üliõpilasmaja, teaduskooli ja kesksete tugistruktuuride rahastamiseks ning suunamiseks ülikooli kapitalieelarvesse. 

Ülikooli üldfondi, kust finantseeritakse eelnimetatud asutusi ja tegevusi, laekub 2017. aastal 19 miljonit eurot (13,83%  kogueelarvest), millest 4,7 miljonit läheb kapitalieelarvesse. Kapitalieelarvest rahastatakse Delta maja, Nooruse 7 ühiselamut, Narva ühiselamut, Ujula 4 juurdeehitust, raamatukogu, Vana anatoomikumi, Biomeedikumi, Viljandi kultuuriakadeemiat, Riia 23 hoonet. 

Praegu panustab õpperaha üldfondi 13,8 miljonit eurot ja teadusraha 5,1 miljonit eurot. TÜ nõukogu soov on neid panustamise proportsioone nihutada õpperahade kasuks. 

Üldkulude reaalset suurust on ülikool korduvalt arvutanud ja neid arvutusi sõltumatul audiitorbürool kontrollida lasknud. Kahes viimases eelarves oleme võrdsustanud ülikooli üldfondi ja valdkonna/instituudi käsutusse minevad üldkulumäärad, sõltumata sellest, kui suur see kokku on. 

Oleme suurendanud otse valdkondadesse suunatava teaduse baasfinantseerimise proportsiooni ning otsustanud, et tugistruktuuridele ega rektoraadile baasfinantseerimise vahendeid ei eraldata. Baasfinantseerimise mahu edasine kasv jaotatakse samal põhimõttel. 

Praegu kehtivate üldkulumäärade terviklik alandamine eeldaks seda, et mingid tegevused või asutused, mida seni keskselt rahastatakse, lõpetataks või suletaks. See vajab laiapõhjalist otsustamist. Oluliseks eesmärgiks on nii eelarvepõhimõtete kui baasfinantseerimise raha jaotamise stabiilsuse suurendamine.

Margit Sutrop: Mõistan seda muret, aga peab ka silmas pidama, et ülikoolil on projektide menetlemisega palju kulusid, mis tuleb kuskilt katta. 

Pean oluliseks, et Tartu ülikooli üldkululõivupoliitika ei pärsiks arengut, vaid motiveeriks ülikoolile lisavahendite hankimist. Juba projekte kirjutades peab üldkululõivu ja maksudega arvestama ning hoolega läbi mõtlema, millised tööjõukulud sinna sisse kirjutada, et inimesed saaksid oma töö eest väärilist tasu. Väga väiksemahulisi projekte, mis ikka palju tööd kaasa toovad, ei peaks äkki üldse taotlema!

 

Mis vajab Teie arvates muutmist tegevustoetuse jaotamise praegustes reeglites?

Volli Kalm: Mõeldud on ilmselt hariduse tegevustoetust. Viimaste sisseviidud muudatuste taustal, ei pea ma suuri täiendavaid muudatusi vajalikuks, sest valdkonnad vajavad ka eelarve-stabiilsust.

Viimaste sisseviidud muudatuste all pean ma silmas: 

  • akadeemiliste üksuste töö mahu arvestamisel üleminek üliõpilaste arvult välja antud ainepunktide hulgale;
  • võõrkeelsel õppel välja antud ainepunkti toetuse kasvatamine 12 eurolt 13 euroni; 
  • õppekavade kvaliteedi arendusmeede hariduse tegevustoetusest kuni 10 protsenti; 
  • TÜ arengufondi suunatud toetuse osa vähendamine.

Margit Sutrop: Eelkõige oleks vaja teha reegliks, et tegevustoetuse jaotamise aluseid ei muudeta igal aastal. Kui aluseid otsustatakse muuta, tuleb kõigepealt teha põhjalikud analüüsid, sh kaaluda mõjusid, ja seejärel võtta vastu otsus, mis kehtib vähemalt kolm aastat. Põhimõte peaks olema “seitse korda mõõda ja üks kord lõika“! 

Pidev rapsimine, korrigeerimine ja uute koefitsientide väljamõtlemine kulutab meeletult energiat ning tekitab struktuuriüksustes pideva ärevuse ja ebakindluse tunde. See ei motiveeri õppekavades või õpetamises põhjalikke muutusi ette võtma. Eelarvekomisjoni töö peab toetuma ülikooli strateegilistele otsustele: mis suunas ülikool liigub ja millised kohustused ülikool endale võtab. Seda olukorras, kus riik jätab ülikoolile suuresti vabad käed, ent samas pühib oma käed ka vastutusest puhtaks.

 

Kuidas kavatsete enda rektoriks oleku ajal panustada teadustaristu arendamisse? Mis on praegu peamised probleemid ning mis oleks teie lahendused? Ning üks küsimus ka valdkonna kohta, millega kumbki kandidaat ei ole seotud: kuidas kavatsete panustada sotsiaalteaduste taristu arengusse?

Volli Kalm: Teadustaristusse investeerib ülikool ja ka riik (riikliku TAI taristu teekaardi objektidesse). Riiklik investeering ei garanteeri olemasoleva teadustaristu väljavahetamist või asendamist tema füüsilise või moraalse vananemise korral. Ülikool peab ise selleks vahendid leidma ning olulised on seejuures eelkõige kaks põhimõtet: taristusse praegu ja tulevikus tehtavad investeeringud peavad olema rohkem fokusseeritud ja vähem killukestena laiali hajutatud. Selleks annavad hea aluse senatis kinnitatud ühiskasutusega laborite põhimõtted. 

Teiseks oluliseks otsustuskohaks on küsimus sellest, kas taristu investeeringute ja kindlustus- või remondifond moodustatakse ülikoolis keskselt või teevad seda valdkonnad-instituudid. Eelistan keskset, kapitalieelarvele sarnast formaati, räägime selle läbi ja lepime kokku kuidas moodustub eelarve.

Loomulikult on sotsiaalteaduste valdkonna teadustaristu sama tähtis nagu iga teise valdkonna oma, mistõttu tema toetamise põhimõtted, vajalikud eeldused ning rahastamise kokkulepped saavad olema sarnased kõigi teistega, st kokkulangevus arengufookustega, ühiskasutusega laborite põhimõtete järgimine, valdkonna prioriteediks olemine ning siis kaasfinantseerimine. 

Rõhutan, et mitu olulist arenduskava on sotsiaalteaduste valdkonna jaoks juba käivitumise faasis, nt Delta maja Narva maanteel ja Narva kolledži ühiselamu. Ka teiste üksuste, nt Salme tn õppehoones paikneva osa ruumiküsimused on planeerimise faasis.

Margit Sutrop: Praegu oleme saanud teadustaristu arendamiseks palju abi Euroopa Liidu struktuurifondidest, aga peale 2022. aastat läheb väga raskeks. 

See on küsimus ka riigile. Ülikooli sees aitab kokkulepe, et osa baasfinantseerimise rahast läheb taristu arendamisse. Ühendlaborite rahastamise põhimõtted kokku leppida, sellest ei piisa, et öelda, et rahastamine lepitakse kokku konsortsiumi lepingus. Küsimus on tõesti, kas sõna ‘labor’ ei ole liiga kitsas. Peab igal konkreetsel juhul vaatama, mis taristu alaliik vajaks riiklikku, mis ülikooli tasemel, mis valdkonna või instituudi tasemel toetamist.

 

Mida saab Tartu ülikool teha, et paremaks ja mõistlikumaks muuta teadustulemuste avaldamise süsteemi mainekates teadusajakirjades? Et ei avaldataks lihtsalt tulemusi, mis on huvitavad või mida lugeja loeks, avaldamata näiteks 0-tulemusi, mis on ju ka tulemused- oleks vaja rohkem nende tulemuste analüüsi.

Volli Kalm: Ülikool saab läbi töötajate hindamise, valimise ja edutamise toetada eelistatult mainekates ajakirjades publitseerijaid, kuid kindlasti pole tsentraalselt vaja enda peale võtta tööd, mis on ajakirjade toimetuste ja retsensentide kohus. Tean, et paljud juhendajad ja töögruppide juhid personaalselt kontrollivad välja saadetavate käsikirjade taset.

Pigem näen probleemi seal, kus doktorandil või nooremal kolleegil ega ka juhendajal pole vahendeid, et katta publitseerimise (nt Open Access’is) kulusid ja nii ollakse sunnitud saatma käsikiri madalakvaliteedilisse ajakirja. Eeldusel, et käsikiri on tugev, peaks sel juhul instituut appi tulema. Lisaks on doktorikoolidel ASTRA programmi vahendid doktorantide käsikirjade publitseerimiseks ettevalmistamiseks.

Margit Sutrop: On ajakirju, mis avaldavad ka nn negatiivseid tulemusi. Ka neid tulemusi peetakse väärtuslikuks, sest siis ei kulutata rohkem suuri summasid ummikteedele. 

Teadusajakirjade avaldamispoliitikasse ei saa asutused sekkuda, aga asutuses võib nt doktoritöö kaitsmise nõukogude tasemel kokku leppida, et arvestatakse ka selliseid tulemusi, mis on negatiivsed, kui need on avaldatud ja tulemused on esitatud koos vastavasisulise edasiviiva aruteluga.

 

Millest peaks sõltuma/lähtuma Tartu ülikoolis tehtava teaduse teemad ja erinevate erialade õppekohtade arvud?

Volli Kalm: Teadus on hea ülikoolihariduse alus, seega kõigil erialadel, milles me haridust anname, peab olema olemas minimaalselt Eesti tipptasemel teadus. 

Kui teaduslik tase vastava õppe “alt” puudub, siis on ainult kaks võimalust: kas taastame teadusvõimekuse või lõpetame teaduse puudumisel selle valdkonna õpetamise. 

Samas on meil olemas ka tugevaid teadussuundi, mis on välja arenenud silmapaistvate teadlaste eestvedamisel ja ei pruugi ei praegu ega tulevikus olla otseselt seotud õppekavade suundade ja õppetöö läbiviimisega. 

Eelmisel aastal jõudsime ülikooli senatis kokkuleppele teaduse-, arenduse ja innovatsioonistrateegia (TAI) fookusvaldkondades ja ja alamvaldkondades.

TAI fookusvaldkonnad on:

• IKT innovatiivse ühiskonna edendamiseks;
• ressursid ja tehnoloogiad keskkonnasäästlikuks majanduskasvuks;
• rahvuskulutuuri kestlikkus avatud maailmas;
• terve ja pikaealiselt tegus inimene;
• ettevõtlik ja sotsiaalselt vastutustundlik ühiskond.

See kokkulepe peab tagama, et investeeringuid ja ressursse ei hajutata, vaid kasutatakse ülikooli erialase katvuse ja tugevuste toetuseks. 

Õppekohtade arvudega erialati on pilt veelgi keerulisem – loodus- ja täppisteaduste mitmetel erialadel oleks meie vastuvõtuvõime suurem, kui on vajaliku tasemega tudengikandidaatide hulk. Teisiti öeldes võiks loodus- ja täppisteaduste valdkond, samuti mitmed õppekavad humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas ning mõned ka sotsiaalteaduste valdkonnas võtta vastu rohkem üliõpilasi, kui praegu tehakse. Siiski, olen veendunud, et me ei pea vastuvõtu taset langetama, pigem muutma tingimusi paindlikumaks ja keskenduma oma töös just parimate üliõpilaste arengu toetamisele.  

Margit Sutrop: Meil on uurimisvabadus, mistõttu ei saa kellelegi ette kirjutada, mida ta peaks uurima. Küll aga saab läbi grantide süsteemi suunata, seda, mida uuritakse. 

Kui tahame, et ülikool reageeriks tundlikumalt Eesti ja maailma ees seisvate probleemide lahendamisele, siis seda saab suunata ka rahastuse kaudu. Siiski olen kindlalt seda meelt, et peab jääma ka nn uudishimust lähtuv teadus. Ja ei tohi mingil juhul unustada, et alusteadused on väga olulised, ilma nendeta ei tule ka rakendusi. 

Õppekohtade arvude osas on nii, et kuni me ei suuda ette ennustada, mis erialasid tuleviku tööturg vajab, ei ole meil väga head alust ka erialade vastuvõtu arvude planeerimiseks. Ma arvan, et pigem lähtume kohtade avamisel õpetamisvõimsusest ja tudengikandidaatide eelistustest. Kui nad valisid valesti ja ei leia tööturul rakendust, siis pakume ümberõppe võimalust.

Seal, kus on vajadus mingi eriala spetsialistide järele, aga pole huvilisi (nt õpetajakoolitus või teatud LTT erialad), tuleb toetada sihtstipendiumide ja eriala kuvandi parandamisega. Kui praegune tööturg vajab mingi eriala spetsialiste, siis tuleb muidugi neid ette valmistada, aga peab arvestama, et see võtab ca 5 aastat, kuni nad tööturule sisenevad. Ja ka siis pole kindel, et nad just Eesti tööturule jäävad. Näiteks arstide vastuvõtuarvu võime kasvõi kahekordistada, aga kui lõpetajad lähevad tööle Soome, Rootsi ja Norrasse, siis me ikka ei kata arstide vajadust. Riigi jaoks võib lahendus olla hoopis selles, et tegelda arstide palkade ja töötingimustega.

 

Kas peate õiglaseks samal tasemel õppetöö läbiviimise eest makstavat erinevat tunnitasu dotsentidel ja vanemteaduritel?

Volli Kalm: Ma pean õigeks seda, kui nii õppe- kui igasuguse teise ülikoolile vajaliku töö eest tasustatakse vastavalt selle kvaliteedile ja eesmärgipärasusele. Seega, sama tundide arvuga õppetöö ei pruugi igal juhul näidata võrdsel tasemel tehtud tööd, kui aga näitab, siis peaks selle tasustamine olema võrdne. Igal juhul toetan allüksuste juhtide õigust tööpanusele vastava personaalse palgapoliitika elluviimisel.

Margit Sutrop: Palk peab olema kindlasti vastavuses töötaja kvalifikatsiooni ja tööpanusega. Praegu on dotsentide palk kõrgem, sest eeldatakse, et dotsent teeb sama palju teadustööd kui vanemteadur, aga palju rohkem õppetööd. Kui mõni vanemteadur teeb sama palju, siis peaks ta palk olema võrdne dotsendi omaga.

Ülikool on, lisaks paljudele muudele ülesannetele, eelkõige teaduslikul tegevusel baseeruv asutus. Teadust teevad teadlased ja siin on ülikooli rektoraadil vähe panustada. Küll vajavad teadlased oma tegevuseks taristu olemasolu. 

 

Rektorikandidaatide vastuseid teistele teadus- ja õppetööd puudutavatele küsimustele leiad Tartu ülikooli veebilehelt.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Martin Kuusk.Martin Kuusk.
Haiguse lugu: elu eluaegse närvihaigusega

Väikesest peale rongide vastu huvi tundnud ning huvist endale ka ameti teinud Martin Kuusk põeb haigust nimega sclerosis multiplex. Sportlikust, elurõõmsast ja pidevalt naljatlevast mehest on võimatu peale vaadates aru saada, et teda tabanud tõbi kuulub tegelikult tõsiste krooniliste haiguste hulka.

Soovitused, kuidas vältida koolides valimiskampaaniat
Uuendatud: 09.08

Sel sügisel saavad esimest korda osaleda valimistel noored alates 16. eluaastast. See tähendab ühtlasi, et koolid on üha suurema poliitikute surve all – paljud otsivad võimalust oma töö tutvustamise egiidi all teha koolis valimiskampaaniat.

Video ja fotod: Maa varjutas Kuu
Uuendatud: 07.08

Suuremal osal idapoolkeral sai esmaspäeva õhtul jälgida osalist kuuvarjutust. Eestis tõusis Kuu seekord varjutuse täispikkuses nägemiseks paraku liiga hilja. Vaatemängust võis aga osa saada ERR Novaatori vahendusel.

Lapsed on need, kes peavad elama selles maailmas, mis me neile jätame.Lapsed on need, kes peavad elama selles maailmas, mis me neile jätame.
Randel Kreitsberg: keda huvitavad mesilased?!

Ajal, mil kõik Eesti meediakanalid pasundavad surnud mesilastest jäetakse tähele panemata ja mõistmata, et tegemist on meeldetuletusega millegi hoopis suurema kohta. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises!

Cassini tabamus 2014. aastast: Päike peegeldub Titani vedela metaani meredelt.Cassini tabamus 2014. aastast: Päike peegeldub Titani vedela metaani meredelt.
Saturni kuult leiti elu tekkimiseks tarvilikke molekule

Saturni suurimal kuul Titanil laiuvad ainsa paigana Päikesesüsteemis peale Maa järved ja ookeanid, muutes selle üheks paljutõotavamaks kohaks, kust otsida maavälist elu. Teadlased on leidnud nüüd kuu atmosfäärist molekule, millest saaksid elusorganismid ehitada rakke meenutavaid membraane.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.