Kuhu kukub aja äraelanud satelliit?
Agentuuril oli rahustav sõnum ameeriklastele, sel ajavahemikul satelliit Põhja-Ameerika kohale ei satu. Midagi täpsemat võimaliku kukkumiskoha kohta teada ei ole
Ülemiste atmosfäärikihtide uurimiseks mõeldud tehiskaaslase lennutas NASA Maa orbiidile 1991. aastal. Neliteist aastat uuris aparaat töökalt Maa õhkkonna keemilist koostist, kuid 2005. aastal lakkas see töötamast.
Suur osa tehiskaaslasest põleb atmosfääri sisenedes ära, kuid maapinnale peaks jõudma arvukalt selle osi, näiteks kolm akut, millest igaüks kaalub viiskümmend kilogrammi. Seitsmesaja kilomeetrise maandumisteekonna jooksul pudeneb Maale pool tonni rämpsu.
NASA pakub inimese pihtasaamise tõenäosuseks 1:3200.
Tänapäevased satelliidid peavad vastama tunduvalt rangematele nõuetele, kus selline tõenäosus võib olla 1:10 000.
NASA kosmoseprügi eksperdi Nick Johnsoni sõnul pole ükski inimene seni kosmosest kukkunud prahi pärast tõsiselt vigastada saanud. Liiguvad küll legendid, et 1979. aastal lömastasid Skylabi kosmosejaama jäänused Austraalias ühe lehma.
NASA pole seni täpsustanud satelliidijäänuste võimalikku langemiskohta. On teada, et see peaks jääma 57. põhjalaiuskraadi ning 57. lõunalaiuskraadi vahele, kuhu jääb nii Põhja- ning Lõuna-Ameerika, Euroopas ja Aasia asustatud piirkondi kui ka ookeanialasid.
Infot satelliidi teekonna kohta saab NASA veebilehelt.
Kui inimesed või nende vara peaks satelliiditükkide pärast kannatada saama, võib tekkida ainulaadne olukord, kus esimest korda maailma ajaloos minnakse kohtusse kosmosevaldkonda reguleerivate seaduste põhjal. Nendeks on ÜRO avakosmoseleping ning rahvusvaheline konventsioon kosmoseobjektide põhjustatud kahju kohta.
Kosmosesuveniiride huvilistele paneb NASA südamele, et kui leitakse midagi, mis võib pärineda tehiskaaslaselt, tuleb kiiresti kohale kutsuda võimuorganid.
Toimetaja: Piret Pappel