Mimikri külvab segadust ({{commentsTotal}})

Mimikri on midagi enamat kui lihtsalt mõne liigi sarnanemine teisele liigile ja tekitab mõnikord segadust ka liigikaaslaste endi vahel. Semiootik Timo Maran avaldas kirjastuses Springer raamatu “Mimicry and meaning”, kus vaatleb mimikrit muuhulgas nii erinevate liikide vahelise ökoloogilise suhtena, kui ka märgisuhet jäljendaja, jäljendatava ja eksitatud looma vahel.

Enamik teadustöid selles vallas tegeleb just konkreetsete liikide vahelise sarnasusega, semiootik võib siinjuures pakkuda natuke laiemat vaadet. Semiootika kui teadus on suurema üldistusvõimega, nii et siia on võimalik hõlmata sarnasuste üldisemad seaduspärad.

“Semiootilisest vaatenurgast on mimikri ühtaegu nii laiem kui ka kitsam kui kõigest erinevate liikide vaheline sarnasus,” sõnas Maran. Jäljendav liik aimab teist liiki haruharva täies mahus ja detailides järele, pigem keskendub see jäljendamine teatud omadustele või sõnumitele.

See tähendab, et mimikri tugineb teatud tähendusstruktuuridele ehk siis selleks, et jäljendaja saadetav sõnum töötaks, peab eksitatav loom seda sarnaselt tõlgendama.

Kelle silmad?

Hea näide hägusest mimikrist on silmamuster, mis ei jäljenda konkreetse liigi silmi. Et liblikatiibadel olev silmalaigud linde tõrjuks, peavad linnud tõlgendama neid märgina aktiivsest, võimalik, et ohtlikust loomast. See on ligilähedane mimikri ehk abstraktne mimikri, millele Timo Maran raamatus muuhulgas keskendus.

“Seda tüüpi nähtused võivad olla efektiivsed just tänu sellele, et ei ole täpselt aru saada, kellele sarnanetakse, vaid et see on ebamäärane,” rääkis Maran. Seega on looduses teatud looduslikud kokkulepped või konventsioonid, kus eri liigid tajuvad keskkonnas mingeid elemente samal viisil ja kasutavad neid elemente omavahelisel suhtlusel.

Mimikri on seotud ka liigi arukuse ja mäluga. Imetajatel on parem mälu ja samas on imetajatel vähem mimikrisuhteid, teistel loomadel on neid märksa rohkem. Inimese arukus võib aga tähendada seda, et hakkame mõningaid mimikri nähtuseid üle tõlgendama, märkame seoseid seal, kus neid võib-olla polegi.

“Seda sarnasust tajudes me toome alati kaasa ka oma kultuurilised arusaamad – see, mida me looduses ja loomade puhul märkame ning mida me sarnasena tajume. Et me ei ole siin kindlasti kuidagi objektiivsed,” selgitas Maran. Näiteks võib siin tuua laterntirdi, kelle esiosa meenutab profiilis alligaatorit, kuid see sarnasus võib olla juhuslik.

Inimesed kasutavad mimikrit identiteedi kujundamisel

Teisalt on inimene oma meelte tõttu piiratud, meie tajume signaale valdavalt kuulmise ja eriti nägemise abil, kuid näiteks lõhnasignaalid jäävad meil sageli märkamata. Nii näiteks ei taju me paljusid lõhnu, mida mõned taimed tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks kasutavad. Samuti ei taju me palderjani sellise hullutava feromoonina nagu kassid.

“Lõhnameelt mõjutavate keemiliste ühendite mimikri on näiteks putukate, aga ka imetajate jaoks hästi-hästi oluline, aga meil ei ole sellele oma meeleelundite kaudu kuidagi vahetut ligipääsu. Seetõttu on seda ka hästi raske kirjeldada ja uurida,” sõnas semiootik.

Inimesed on aga oma aruga võimelised erinevaid ökoloogilisi koode ära kasutama. Nii oleme loodusest üle võtnud hoiatusvärvidena kollase ja musta vöödituse. Looduses on see seostatud mittesöödavusega ja selle koodi tähendus on teada suurele hulgale olenditele. Samuti kasutame teadlikult ökoloogilist koodi varjumiseks, loome looduses peitumiseks laigulisi rõivaid.

Sellisest praktilisest rakendusest jõuab toodud näide ka meie tänavapilti. “Inimeste seas on sotsiaalne mimikri väga levinud. Siin võib mõelda näiteks riietuse peale, kuidas periooditi on selliste militaarelementide kasutamine riietuses – tanksaapad ja khakivärvi laigulised jakid – olnud populaarne subkultuuride hulgas,” kirjeldas Timo Maran. 

Sellised sotsiaalse mimikri näited on inimese puhul paljuski seotud identiteediloomega – kalleid brände kandev inimene püüab näidata end tegelikkusest jõukamana, punkarlikku stiili viljelev noor võib üritada end sel moel kaitsta. Teisalt peab säärase identiteedi kujundamise juures arvestama ka alternatiivkuluga, selline võõra kujundi omaks võtmine ei ole ainult plussmärgiga protsess, vaid toob kaasa ka millestki loobumise. End ühelt poolt kitsa subkultuuri rühmaga seostades võib juhtuda, et saadetakse ehk tahtmatultki teisi rühme tõrjuv signaal. Nii võib näiteks punkarlikku välimust eelistav inimene välistada kontaktid ontliku kodanikuga.

Segaduse tekitamine tekitab segadust segadusetekitajale

Siin saab taas tuua paralleeli teiste loomadega. “Kui me vaatame seda looma, kes jäljendab mõnd teist liiki, siis sellel on oma lõiv. Ta ei saa kasutada neid kommunikatsioonivahendeid, neid märke ja teateid, mida ta võib-olla muidu kasutaks suhtluseks või mida ka tema sugulasliigid kasutaksid,” selgitas Maran tekkivat segadust.

Üks selline liik on parasiitsed kangurlinnud, kes sarnaselt meie kägudele munevad teiste liikide pessa. Kooruvad linnupojad ei kuule aga kangurlinnu laulu, vaid ainult oma kasuvanemate hääli. Kuna neil oma liigispetsiifilisele kommunikatsioonile ligipääsu pole, peavad nad suhtlemiseks kasutama kasuvanemate laulu.

Mimikriga kaasnev pettuslik sarnasus, jäljendus, järgitegemine ehk võltsimine tekitab sageli segadust. Tekib kohati struktuurne segadus ja vääritimõistmine ning see loob segadust ka mimikri tegijale endale, tekitab probleeme omavahelise kommunikatsiooniga.

Samas tasub taas arvestada inimliku kalduvusega nähtuseid tõlgendada – kultuuris kirjeldame eksimist ja petmist halvana, kuid looduses on sel positiivseid omadusi. Kirjeldatud raskuste ületamise tagajärjel võib teatud liikide kognitiivne võimekus kasvada, nad satuvad olukorda, mida peavad lahendama ja selle üle mõtlema.

Timo Marani jaoks on ligi kakskümmend aastat mimikriga tegelemist avanud uusi mõttesuundasid, millega edasi minna. Üks selline ongi märgikonventsioonid või ökoloogiliste koodide teema, mis on mõistetavad või arusaadavad paljudele erinevatele liikidele.

“Sellega seondub ka laiemalt küsimus paljuliigilisest semioosist või olukordadest, kus paljud erinevad liigid, igaüks oma märgisüsteemiga kuidagi keskkonnas kokku puutuvad ja peavad selles keskkonnas suutma omavahel kommunikeerida ja tähendusi vahetada,” rääkis Maran. Just selle aasta alguses õnnestus saada ka Eesti teadusagentuurilt üks grant, mis just nimelt selliste paljuliigilistele keskkondadele ja nende semiootikale keskendub.



Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.
Lugu, kuidas mootorrattaõnnetus aitas avastada episoodilist mälu

Eesti päritolu Kanada eksperimentaalpsühholoog Endel Tulving kirjutab Sirbis loo sellest, kuidas mootorattaõnnetuse läbi teinud noormehe uurimine aitas tal "avastada" episoodilist mälu.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Selgusid energiasäästu konkursi Negavatt võitjad

Tartus selgusid Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) energia- ja ressursisäästu konkursi Negavatt neljanda hooaja võitjad.

Maa ülaatmosfäär.
Raadioside tekitas Maa ümber kaitsva mulli

Raadiosideks kasutatavate madalasageduslike raadiolainete ja kõrge energiaga osakeste vastastikmõju tekitab aeg-ajalt Maa ümber mulli, mis aitab kaitsta planeeti päikesetormide laastava mõju eest, nähtub Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) vaatlustest.

 

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.