Sõnade mõistmine käib ajus ka väljaspool keelekeskusi ({{commentsTotal}})

Kui me kuuleme sõnu, siis me saame neist aru tänu sellele, et meil on ajus olemas keelekeskused, mis just lingvistilist informatsiooni töötlevadki. Kuid nüüd tuleb välja, et heaks arusaamiseks ainult keelekeskustest alati ei piisa.

Taani, inglise ja vene teadlased selgitasid välja, et mõnikord tulevad sõnade mõistmisel keelekeskustele appi ka need ajukoore piirkonnad, mille peamine ülesanne on tegeleda keha liigutamisega. See juhtub siis, kui sõnad, mida kuuleme või loeme, käsitlevad ise ka keha liigutamist.

Nikola Vukovic, kes töötab nii Taani Arhusi ülikoolis kui ka Venemaal Moskva kõrgemas majanduskoolis, tegi koos kolleegidega katseid vabatahtlikega, kellel oli arvutiekraanile vaadates üks kahest ülesandest: otsustada, kas tähejada kujutab endast olemasolevat sõna või mitte, ja otsustada, kas esitatav sõna seondub pigem abstraktse või konkreetse tegevusega.

Samal ajal mõjutasid teadlased katseisikute aju kehaliigutamisega tegelevat piirkonda mõnikord magnetväljaga, mis ajutiselt selle piirkonna toimimist pärssis. Selgus, et pärssimise puhul katseisikutel aeglustus ülesande lahendamine nende sõnade korral, mis kirjeldasid näiteks käega tehtavaid liigutusi, nagu näiteks sõna "viskama".

Tuleb siis välja, tõdevad Vukovic ja kaasautorid ajakirjas Neuropsychologia, et hüpoteesil aju motoorikakeskuste kaasatusest liigutamist tähistavate sõnade mõistmisse on küllap tõepõhi all.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Grafeeni abil nutiseadmega õhureostust mõõtma

Tartu ülikooli füüsikud avaldasid järjekordse töö õhukese süsinikukihi ehk grafeeni tulevaste kasutusvõimaluste kohta. Ei pruugi minna rohkem kui mõni aasta, mil meist igaühe mobiiltelefonis on sensor, mis aitab välisõhu reostatust mõõta ning puhtama õhuga liiklemisteid valida. 

Metsad mõjutavad nii kohalikku kui üleilmset kliimat

Metsad täidavad planeedi jahutamisel mitmekülgset rolli ja ei piirdu ainult süsinikdioksiidi talletamisega.

Uuring: hunnid langesid roomlaste propaganda ohvriks

Ajalooürikutes kirjeldatakse antiikaja lõpul Euroopasse tunginud hunne sageli "maad tabanud katku" või isegi millegi hullemana. Vana-Rooma riigi piirialadel elanud inimeste säilmeid uurinud teadlased leiavad aga, et lihtinimeste tasandil oli hunnide ja roomlaste kooselu märksa rahumeelsem.