Kristjan Port: hirm tühjeneva aku ees painab pea igat inimest ({{commentsTotal}})

Autor: twicepix/Creative Commons

Odüsseias käskis Sireenide saarele lähenedes siduda end laeva masti külge ja ülejäänud kaaslastel täita kõrvad vaiguga. Need sammud olid vajalikud, et jääda sireenide hüüetele kurdiks või olla vähemalt pardal püsimiseks kinni seotud, säilitada normaalne tegutsemisrütm ning minna edasi laeva ja eluga.

Kes arvab, et teda ei õnnestu mingite sortsivate sõnumitega sundida käimas olevat tegevust pooleli jätma ja ajada teda paaniliselt ringi jooksma, võib end proovile panna ja vaadata telefoni aku täituvust tähistavat ikooni. Huvitav, mis juhtub, kui aku laetuse tase on mõni kriips alla kolmandiku? Suure tõenäosusega hiilib kehasse rahutus. Äsjane tegevus muutub väheoluliseks.

Selle asemele astub küsimus akulaadija asukohast. Kas see on ikka käepärast? Kui kaua jõuan veel oodata jne? Tõenäoliselt on erutumise lävend individuaalne ja asub erinevatel indiviididel erisuguse aku laetuse taseme juures. Sellest võib edasi arendada kaasaegse piinamismeetodi, kui telefoni omanikku sunnitakse vaatama aku taseme langust võimaluseta seda laadida.

See oleks julm. Enamik keelaks taolise piinamise ära, sest kui uskuda telefonivalmistaja LG poolt läbiviidud uuringut, kogeb umbes 90 protsenti telefoni omanikest seoses selle aku tühjenemisega ängistust. Iga teine-kolmas kogeb hirmu, kartuses jääda ilma mõnest kõnest. Iga kolmas jätab käimasoleva töö sinnapaika ja läheb akulaadija puuduses kasvõi koju, et tagada telefoni jätkuv töös olek. Hirm jääda mõnest telefonikõnest ilma on saanud nimeks nomofoobia. Sõna on kombinatsioon inglise keelest "'No Mobile Phone Phobia'" ehk mobiiltelefonita oleku kartus.

Nomofoobidel esineb huvitavaid sümptomeid. Näiteks kalduvus tunda fantoomvibratsioone, nagu teataks telefon sõnumi saabumisest, kuigi seda ei ole juhtunud. Nad haaravad tihti telefonist, et kontrollida, kas see teatas äsja midagi või järsku jäi neil midagi märkamata. Loomulikult võtavad nad telefoni kaasa sinna, kuhu läksid traditsiooniliselt isegi kuningad üksi.

Neil on raske jälgida reaalse vestluse kulgu, kuna mõtted rändavad telefonis toimuvale. Loomulikult tabab neid äng, kui telefoni aku tühjeneb. Kes tahab neid kiusata, võib esitada küsimuse – mis juhtuks, kui sinu telefon ära kaob. Juhtub see, et neid tabab äng ja mõnikord isegi paanikahoog. Seda pelgalt juba taolise küsimuse peale. Seega ärge seda teistele tehke. Püüa nüüd ise mõelda olukorrale, kus jääd telefonist ilma. Kas nüüd on hea olla?

Lähima armastuse nimel võiks vältida ka soovi paluda neilt laenuks akulaadijat. Neis tekitab tuska pelgalt tunne kaotada oma akulaadija üle kontroll. Seejuures ei söanda nad ise teiste käest akulaadijat küsida, kuid teevad seda ikkagi, sest hirm aku tühjenemise pärast ületab kaasnevat piinlikkuse tunnet. Seetõttu on nad valmis tülitama täielikult võõrast inimest küsimusega, ega tal pole võimaik korraks akulaadijat laenata. Saladuskatte all olgu lisatud, et mõned on valmis astuma võõra akulaadija omastamiseks isegi varguse teele. Häda sunnib!

Lisaks ollakse valmis maksma. Näiteks minnakse kohvikusse ja tellitakse midagi süüa, et seejärel küsida ega nad ei saaks korra oma telefoni laadida. Väidetavalt on selliseks sammuks valmis iga viies telefoniomanik. Mõistetavalt laevad nad oma telefoni päevas mitu korda ja iga neljas hoiab seda pidevalt toitejuhtme küljes. Neil on rohkem kui üks akulaadija ja tõenäoliselt kolm kaablit. Üks vastavalt laadija küljes, üks arvutiga ühendamiseks ja veel üks näiteks autos või kotis.

Riskirühma kuulub üle poolte alla 35-aastastest ja kolmveerand 18- kuni 24-aastastest. Hetkel arvatakse, et suurem tõenäosus muutuda nomofoobikuks on inimestel, kellel on kõrge intro- või ekstravertsus, aga piisab ka madalast enesehinnangust, impulsiivsest käitumismaneerist, kannatamatusest ja sensatsiooni ning kõmu janust. Ühesõnaga, enamus alla 35-aastastest. Millal sina oma telefoni akut viimati kontrollisid?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Hiired on inimesi saatnud vähemalt 15 000 aastat

Koduhiired hakkasid inimestega külg-külje kõrval elama juba 15 000 aasta eest, tuhandeid aastaid enne põlluharimise leiutamist ning kasside ja koerte kodustamist.

Astronoomidel on sihikul Saturni ja Jupiteri jäised maailmad

Jupiteri ja Saturni jäiste kaaslaste uurimine võimaldab vastata küsimustele, kui äärmuslikes tingimustes võib (kasvõi algeline) elu kujuneda.

Merejääl sündivad hülgepojad on südikamad

Nii viiger- kui hallhülged eelistaksid järgmise põlvkonna ilmale tuua jää peal. Viigerhülge jaoks on pehme talv teravam probleem, hallhülged saavad poegida ka maismaal, kuid seal sirgunud isendid on merejääl kasvanud liigikaaslastest nõrgemad.