Päikese pöörlemist pidurdavad selle enda footonid
Päikesevalgusel on palju jõudu. Juba oma väljalennul Päikesest annavad valgusosakesed Päikese väliskihtidele sellise tõuke, et nende kihtide pöörlemine aeglustub.
Teadlased on ammu tähele pannud, et Päike ei pöörle ümber oma kujuteldava telje ümber ühtlaselt, vaid selle pind pöörleb aeglasemalt kui sisemus ja pooluste piirkonnad aeglasemalt kui ekvaatori piirkond. Polaar- ja ekvatoriaalpöörlemiskiiruse erinevusi on teadlased juba superarvutite abiga seletada suutnud.
Nüüd tuli rühm teadlasi eesotsas Ameerika Ühendriikide Hawaii ülikooli füüsiku Jeff Kuhniga välja ka pind- ja sisepöörlemiskiiruse erinevuse usutava seletusega, mis taandub toredasti füüsika põhiseadustele.
Asi saab alguse Päikese sisemusest, kus ühinevad vesiniku tuumad heeliumi tuumadeks ja kiirgavad seejuures välja valgusosakesi – footoneid. Neist footonitest saabki lõpuks meid ilusa ilmaga rõõmustav päikesevalgus, aga enne seda peavad need jõudma Päikese sisemusest selle pinnale ja see võtab neil tihedas Päikese aines aega umbes miljon aastat.
Oma teekonnal põrkavad footonid Päikese ainega kokku palju kordi. Kuna Päike pöörleb, siis saavad footonid enamasti neil põrgetel väikese tõuke pöörlemise suunas. Impulsi jäävuse seaduse tõttu aga saab Päikese aine osake tõuke vastupidises suunas ehk Päikese pöörlemise vastassuunas. Kuigi iga põrke mõju on tibatilluke, on footoneid ja nende põrkeid nii palju, et Kuhn ja kaasautorid söandavad väita ajakirjas Physical Review Letters, et kokkuvõttes pidurdavad Päikeselt kiirguvad footonid Päikese pöörlemist märgataval määral.
Autorite arvutused näitavad aga sedagi, ja see on siin otsustava tähtsusega, et footonite pidurdav mõju avaldub eriti märgataval määral just Päikese välistele kihtidele. Arvutuste kõrvutus mõõtmistulemustega veenab, et just kirjeldatud mehhanism ongi Päikese viie miljardi aastase eluea jooksul väliskihtide pöörlemist aeglustanud.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa