Inimese Marsile lennutamise plaanid on ikka rahata jäänud
Ei ole vist vaieldav, et järgmine taevakeha, millele inimene pärast Kuud oma jala maha paneb, on planeet Marss. Kosmoseaparaatidega on punast planeeti lähemalt uuritud juba alates 1960. aastaist, mil külma sõja vastaspooled USA ja Nõukogude Liit hakkasid saatma sinna oma sonde.
Astronoomiahuviliste ühenduse Ridamuse üks asutajaid, Jüri Ivask kirjutab jaanuari-veebruari Horisondis, et läbi ajaloo on inimese Marsile lennutamiseks tehtud mitmeid plaane. Esimese detailse tehnilise uurimuse Marsi-missiooniks koostas USA Apollo programmi „isa” Wernher von Braun. 1952. aastal raamatus „Das Marsprojekt“ avaldatuna nägi see ette seeria kosmoselaevade kokkupanemist Maa orbiidil, kust need oleks suundunud Marsile.
Kuna tol ajal arvati, et Marsi atmosfäär on täna teada olevast oluliselt tihedam, oli maandumisel plaanis kasutada tiibadega maandureid. Apollo programmi edu tuules propageeris Braun Marsi-lennukava, kus kanderakettidega Saturn V viidaks Maa-lähedasele orbiidile ja pandaks seal kokku tuumareaktsioonil töötava mootoriga (NERVA) kosmoselaeva sõlmed ning Marsile lendaks kuueliikmeline meeskond. Projekti tähtaeg oli 1980. aastate esimene pool. President Richard Nixon isegi kaalus seda ettepanekut, kuid kaldus siiski toetama kosmosesüstikute programmi.
Tolleaegses kosmosevõidujooksus ei tahtnud maha jääda ka Nõukogude Liit, kus kavandati projekte „Piloteeritav Marsi kompleks”, „Raske interplanetaarne kosmoselaev” ja „Marsi ekspeditsiooni kompleks”. Kõik need plaanid jäidki paberile, sest venelased ei suutnud lendama saada kanderaketti N1, mis oleks olnud veojõult võrreldav ameeriklaste Saturn V-ga.
Järgnes rida peamiselt USA projekte nagu „Case for Mars” (1981–1996), „NASA Space Exploration Initiative” (1989), „Mars Direct” (1990. aastate algus), „NASA Design reference missions” (1988–2009), „MARPOST” (2000–2005, Venemaa), „Aurora programme” (2001+, Euroopa kosmoseagentuur ESA), „USA Vision for Space Exploration” (2004), „Mars Society Germany – European Mars Mission (EMM)” (2005), „Mission to Mars and beyond” (2006, Hiina kosmoseadministratsioon CNSA), „The One-Way Trip Option” (2006), „Mars to Stay” (2006).
Kahe viimase ettevõtmisega propageeritakse nn üheotsapiletit Marsile, kus eesmärgiks pole mitte Marsi külastus, vaid sinna jäämine.
Kõigi mainitud Marsile jõudmise plaanide ühiseks nimetajaks on see, et nende elluviimiseks pole leitud vahendeid. Erandiks on vast CNSA projekt ja ESA Aurora programm, kuid ka viimase puhul on kahtlane, kas selle mehitatud lendude rahastamine üldse kaalumist leiab.
Toimetaja: Marju Himma