Keskaja Tallinna keskmine pätt oli noor mees
Kesk- ja varauusajal olid võllamäed Eesti alal küllaltki levinud hukkamispaigad, kuid arheoloogiliselt ei ole neid väga põhjalikult uuritud. Kõik, mida võllamägede kohta teame, pärineb kirjalikest allikatest ja üksikutest päästekaevamistest. 1994. aastal päästekaevamistega Tallinna võllamäelt leitud inimluude uurimise esmased tulemused reedavad aga mõndagi nii 500 aasta taguste karistusviiside kui ka kurikaelte tollase elu kohta.
Osteoarheoloog Martin Malve kirjutab jaanuari-veebruari Horisondis, et uuritud luuainesest oli võimalik tuvastada 58 meest ja kuus naist. Selline suur meeste luustike ülekaal on silmatorkav. Näiteks 2014. aastal Tartus Püha Jakobi kalmistul välja puhastatud 600 luustiku seas oli meeste (kokku 131) ja naiste (kokku 126) hulk küllaltki võrdne, mis on tüüpiline Eesti kesk- ja varauusaegsetele matmispaikadele.
Tavakalmistutest erinev oli ka maetute vanuseline koosseis: enamik hukatud mehi olid noored, vanusevahemikus 18–35 aastat. Surmatutest 11 olid alaealised, 12–18-aastased.
Kõige huvitavamaks leiuks võib aga pidada üht täiskasvanud mehe alalõualuud, mille parema poole nurgaosas õnnestus tuvastada kolm surmaaegset terariista lõikejälge. Taolised vigastused tekivad juhul, kui mõõgatera riivab pea maharaiumise käigus lõuga.
Eriliseks teeb leiu veel ka see, et tabamused on tulnud eri nurkade all, millest võib järeldada, et ohver võis avaldada vastupanu ja timukas pidi teda korduvalt lööma.
Kirjalikest allikatest on teada, et mõõgaga hukkamine oli kindlasti üks laialt levinud surmamisviise läbi kesk- ja varauuusaja. Suhteliselt tihti rakendati seda leebema karistusena julmema hukkamisviisi asemel (nt rattale panek, elusalt matmine või põletamine).
Teised tuvastatud tapvad koljuvigastused (nt lohukujuline vigastus ühe mehe otsmikuluul) lubavad oletada, et Tallinna võllamäel kasutati meile tuntud hukkamismeetodite kõrval ka teisi surmamisviise. Süüdimõistetuid võidi tappa ka löögiga pähe, koljutraumade põhjal otsustades oli selleks mõni tömp ese, näiteks nui.
Toimetaja: Marju Himma