Kristjan Port: e-kirjad soojendavad planeeti ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: luckey_sun/Creative Commons

Kuna inimesed tahavad, et internet oleks igal hetkel saadaval, peavad serverid töötama katkematult. Kuid kuna nad tahtmisest hoolimata ise seda kogu aeg ei kasuta, kulutavad serverid energiat, nagu parklas seisvad autod, mille mootor pidevalt töötab. See on raiskamine ja saastamine. Selliseid kurtmisi aga tähele ei panda, sest peame internetti väga oluliseks.

Ometi võiks, sest probleemide ignoreerimine ei muuda neid olematuks. On vaid aja küsimus, kui pisikesed varjuküljed tekitavad kalli interneti kasutamisel kalli probleemi, kalli selle mitmes tähenduses. Romantilises mõttes on kallim väärtuslikum kui kulu, aga nagu elus tihti, hakatakse seda viimastki lõpuks lugema. Nii on ka hakatud mõnes kohas ennatlikult ning hoolest kantuna pidama arvet internetiga seotud kulude üle.

Värskeim näide võib olla esialgu pastakast imetu, jättes mulje, et Prantsusmaa ametnikel pole muud teha, kui hinnata e-kirja mõju keskkonnale. Peeti ju paberivaba e-kirja üheks eeliseks just metsa kasvama jäetud puid. See on kindlasti tõene, kui võrrelda ühte e-kirja paberile kirjutatuga. Paraku on vahepeal odavast ja keskkonnasõbralikust kirjavahetusest saanud kordades massilisem nähtus, kui oli seda tigupostiga liikuv paberil vahendatud kommunikatsioon.

E-kiri võib tunduda tühisena, aga just oma virtuaalse väiksuse tõttu peidab see endas suurt ebaefektiivsust. Kiri kodeeritakse ning edastatakse ühtede ja nullidena. Mõttelise nulli kohal võib olla tühjus, aga "ühte" peab tähistama elektrilaeng. Mikrokiibis hoitakse taolist laengut kondensaatoris, mille laadimiseks hinnatakse kuluvat umbes 40 000 elektroni. Seda pole palju, sest vanemat tüüpi 100-vatisest hõõgniidiga elektripirnist tormab sekundis läbi umbes kuus miljard-miljardit elektroni.

Seega, kui oletada, et keskmiselt on informatsioonist pooled bitid ühed ja pooled nullid, kuluks 50 kilobaidise e-kirja umbes 200 000 "ühe" talletamiseks umbes kaheksa miljardit elektroni. See teeb taolise e-kirja massiks umbes tuhandiku kvadriljondikust grammist. Kõiki kirju ja infot arvesse võttes hinnatakse kogu interneti massiks grammi murdosa. Seda tundub olevat vähe ja teema võiks tolmuna ära kaduda.

Nähtuse suuremaks ja tajutavamaks küljeks on juba vihjatud energia kasutamise ebaefektiivsus. Võrreldes olematu massi liigutamisega, kulub info liigutamisele väga palju elektrienergiat. Seda toodetakse taastuvenergiast vaid osaliselt ja seetõttu on prantslaste e-kirja loodusele jäetud jalajälje küsimuse tõstatamine kohane.

Seejuures ei ole nad ainukesed. Sama teema on ületanud viimastel aastatel aeg-ajalt uudiskünnise. Näiteks arvutas ajaleht The Guardian 2010. aastal, et tüüpilise rämpsposti mõõtu kirja elektroonilises keskkonnas sünnitamisest kuni sinu postkasti jõudmiseni paiskab õhku 0,3 grammi CO2. Toona arvestati rämpsposti mahtu arvestades loodusesse paisatud CO2 massiks paarkümmend miljonit tonni.

Õnneks ei transpordita e-kirju autoga, sest Euroopa Liidus eeldatakse uutelt ja ca 5l/100km kütust kulutavatelt autodelt ühe kilomeetri kohta "kõigest" 130 grammi CO2 vabastamist. Samas on autotransport tajutava energiakulu ja saaste tõttu suurema kontrolli all. Kogu maailma arvestuses kõikide tööstusharude võrdluses toodab transport 14 protsenti keskkonda vabanevast CO2-st. Elektri tootmise tõttu vabaneb atmosfääri iga neljas CO2 molekul. Osa neist kuulub internetile ja e-kirja vahetusele.

Guardiani arvutuse järgi toodab lühildase rämpspostiga võrreldes keskmine sisukam e-kiri neli grammi CO2 ja juurde pandud manusega kiri koguni 50 grammi. Hinnanguliselt vastab tüüpiline aastane sissetuleva e-posti loodusele avaldatud mõju 300 kilomeetri pikkusele autosõidule.

Enne kui sellelegi käega ühmad, mõtle, kui väikese osa moodustavad sinu päevast e-kirjad ja kui palju vaatad interneti kaudu televisiooni või filme, kuulad muusikat, mängid, suhtled teistega jne. Sisuliselt töötab parklas sinu vajaduste rahuldamiseks olematus dimensioonis mitu tossava mootoriga autot.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Emase humala-eistekedriku tiivad on kollased ja nende siruulatus on umbes 48 millimeetrit.Emase humala-eistekedriku tiivad on kollased ja nende siruulatus on umbes 48 millimeetrit.
Video: nähtamatu kummituse ehk tantsulise ööliblika varjatud elukäik

Tartu ülikooli putukateadlane Sille Holm jälgis kodutalu hoovis Euroopa ühe tantsulisema ööliblika humala-eistekedriku varjatud elu nukust eduka paaritumiseni ja avaldas sellest Instagramis lõbusa video. Skandinaavia ja germaani mütoloogias tuntakse humala-eistekedrikut "nähtamatu kummitusena". 

Õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake on teadlaste range eelretsenseerimise läbinud kaheksa värsket õpilasteuurimust. Akadeemiakese toimetus tegi koos ERR Novaatoriga kolmest tööst kokkuvõtted.
Taimetarkus
Karulauk.Karulauk.
Laansoo: inimeste taimeteadlikkus võiks olla kõrgem

Botaanik Urmas Laansoo sõnul on viimastel aastatel kasvanud ravim- ja metsataimede populaarsus, kuid inimeste teadlikkus pole menukusele järele jõudnud. Sestap leiab Laansoo, et korilusentusiastid peaksid tegema rohkem kodutööd enne kui metsast tundmatu leht või õis koju tuuakse. 

Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.

Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise

Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega. 

TõstmineTõstmine
Vaid spordijook ei pane lihast kasvama

Hargnenud ahelaga aminohapped leutsiin, valiin ja isoleutsiin kannavad spordijookides koos lühendit BCAA. Leutsiin, valiin ja isoleutsiin moodustavad üle kolmandiku meie lihaskiust. Kuid lihaskasvu täiemahuliseks stimuleerimiseks vaid neist ei piisa.

Denisovlase piimahammas.Denisovlase piimahammas.
100 000 aasta vanune piimahammas heitis valgust salapärasele inimrühmale

Enam kui 100 000 aasta eest kaotas 10–12 aasta vanune laps kaugel Siberi sügavustes ühe oma võimsatest piimahammastest. Tegu polnud tänapäeva mõistes päris tavalise tüdrukuga. Teadlased järeldavad hambast eraldatud DNA põhjal, et denislastena tuntud ürginimesed kasutasid Altai mägedes asuvat Denisi koopast peatuspaigana seniteatust kümneid tuhandeid aastaid varem.

Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressiVanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressi
Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku ja teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist, kirjutab Kadri Soo kultuurilehes Sirp. Kadri Soo on Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi sotsiaalpoliitika assistent.

Lennukiirus määrab linnumuna kuju

Üllatavalt paljudel linnuliikidel ei ole munad üldse eriti munakujulised, nii nagu me seda munakuju enamasti ju peamiselt kanamunade põhjal ette kujutame. Kakumunad on peaaegu täiesti ümarad, koolibrimunad on küll piklikud, kuid mõlemast otsast ühesugused, kurvitsalistel aga jälle on munad peaaegu veetilga kujulised. Mis siis linnumuna kuju määrab?